«Merivälja»: mis võiks minna halvasti?

Põneviku «Merivälja» kandvas rollis on Lauli Otsar, taustal vanameister Andrus Vaarik Foto: kaader saatest, TV3

Ei või olla, et andekad ja kogenud eesti näitlejad haltuurat teevad ning telesarjas alla oma võimete esinevad. Stsenaariumi  pani kirja armastatud ja seda põldu varemgi sügavalt kündnud («Alpimaja», «Süvahavva», «Kuum jälg») krimikirjanik Indrek Hargla. Režissöör on end ka suurel ekraanil veenvalt tõestanud Triin Ruumet. Ja kogu sarja produtseerib kontinentidevahelise telekogemusega mees Ken Saan. Mis võiks minna valesti?

«Merivälja» 2017

Režissöör Triin Ruumet, stsenarist Indrek Hargla, osades Merle Palmiste, Argo Aadli, Andrus Vaarik, Olav Osolin, Tarvo Krall, Maria Avdjuško, Lauli Otsar, Andres Lepik jt

Eetris esmaspäeviti TV3 kell 21.30, kestus reklaamideta 40 minutit

Ma usun, et «Meriväljast» võib saada hea ja põnev telesari. Kunagi tulevikus, kui sündmused lõpuks käima lähevad.

Tutvudes Eesti telekanalite alanud hooaja programmidega, jäin kurvaks: mulle nagu polegi midagi tehtud. Jäin mõtlema, milline kodumaine teletoodang mind õhtul diivanile istutaks, ja sain aru: ma tahaks vaadata digitaalselt restaureeritud «Salmoneid»!

Üllataval kombel läks sel esmaspäeval minu soov täide. TV3 uus põnevussari «Merivälja» meenutab mingil tabamatul moel seda 1990. aastate kultusseriaali. Ajastu on sama ning isegi Merle Palmiste ja Andrus Vaarik mängivad! Kahjuks ei jätnud sarja esimene osa muljet, nagu oleks see toodetud 21. sajandil.

Sel nädalal ka Eestis kinolinale jõudvas, Cannes’i filmifestivalil Kuldse Palmioksa pälvinud filmis «Ruut» («Square», rež Ruben Östland) on järgmise stseen. Noored turundusagentuuri poisid seletavad kunstimuuseumi näitusekorraldajatele põlevi silmi: te ei konkureeri inimeste tähelepanu pärast mitte teise muuseumiga, te konkureerite terrorismi ja sõdadega!

TV3 teletegijad peaksid samuti aru saama, et nad ei konkureeri vaataja tähelepanu pärast mitte Kanal 2 ja ETVga, ning vastupidi. Te konkureerite Netflixi, HBO ja Youtube’iga. «Merivälja» esimene osa oli uinutavalt uimane. Kui ma ei oleks seda arvustamise eesmärgil vaadanud, oleksin hiljemalt esimese reklaamipausi ajal kanalit vahetanud, et vaadata midagi, mis mulle mingit intriigi pakub.

Ehk edaspidi läheb asi põnevamaks, vähemalt andis selleks lootust viimane veerandtund. Aga telesarja üle otsustatakse avaosa, selle esimeste minutite järgi. Kujutage ette, kui sari oleks alanud Inga (Liina Tennosaar) ja Ülle (Kärt Kross) vahelise telefonikõnega (mis tegelikkuses toimus alles 37. minutil). Vaataja küll ei tea, kes need inimesed on, kuid kohe tekib intriig: mis maalist käib jutt, miks üks kõnelejatest seda varjab, miks teine teda läbi lillede ähvardab? Ma tahan seda teada saada ja vaatan edasi. Täpsuse huvides peab lisama, et järgmisel esmaspäeval, täpselt samal saateajal läheb eetrisse Kanal 2 lavastuslik sari «Nukumaja». Näis, kumb võidab.

Praegune lohisev ekspositsioon paneb haigutama ja näpud telefoni järele sügelema. Tutvustatagu mulle tegelasi hoogsa tegevuse käigus. Ega karaktereid ka eriti välja joonistada õnnestu. Kõige teravamad tegelased on Inga ja Indrek (Tarvo Krall), aga vist ka sellepärast, et tuletasid kangesti meelde Laine ja Kristjan Rosenkampf-Jägerfreunde Eesti «Dallasest» ehk «Õnne 13st».

Muidugi võib mõista, et kui sarja tegevus toimub 1990. aastatel, on kiusatus  režissööriks palgata Triin Ruumet, kel just tänavu tuli välja samast ajastust kõnelev «Päevad, mis ajasid segadusse». Püüd vaataja animaalset nostalgiavärvi erutada nelja-viie tolleaegse hittloo ja Nokia 1011 demonstreerimisega ei saa ometi läbi kukkuda!

Uuringufirma Kantar Emor regulaarselt ilmuvate uuringutulemuste järgi vaatab eestlane päevas lineaartelevisiooni peaaegu neli tundi ööpäevas. Teletegija poolt vaadates mõnus ja kindel sihtgrupp. Umbes nagu loomaaias põdraaediku ääres jahti pidada. Tunnetuslikult lähenedes aga kahtlustan, et mingis võrrandis on viga. See ei käi ainult TV3, vaid Eesti telekanalite pihta üldiselt.

Aga mina pole see nelja-tunni-eestlane. Väga julgelt arvestades leian ööpäevas ehk 60 minutit telemeelelahutusele pühendamiseks. Miks ma peaksin siis selle aja esmaspäeval kulutama «Meriväljale», kui samal ajal ootab vaatamist kolm-neli maailmatasemel põnevat telesarja. Patriotismist?

Jaa, ma tean küll, meie teletegijad tahaksid ka loominguliselt ja tehniliselt säravaid teoseid luua. Aga ikka see vana laul: vaesed oleme, raha ei ole, ei saa. Ja pealegi, ega meil pole Usain Bolti kaliibriga sportlasi kah; miks peaks siis David Benioffi, D. B. Weissi või Beau Willimoni väärilisi ajusid leiduma. Ja kui oleks, miks peaksid nad siis Eesti telekanalite, mitte HBO või Netflixi heaks töötama. Patriotismist?