Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kurjad kutsikad närivad ulmeauhinda

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Laud uusi omanikke ootavate Hugo auhindadega Maailma Ulmekongressil Worldcon, mis toimus tänavu Helsingis. | FOTO: Ove Hillep

Augustis Helsingis jagatud ulmeauhinna Hugo võitjatest 18 kategoorias olid 14 naised. Viimase paari aasta jooksul kipuvad fännide kirjandusauhinna hääletamise kunstilise taseme asemel määravaks saama poliitilised ja sotsiaalsed argumendid.

Ulmekirjanduse kõige tuntumad auhinnad on vaieldamatult Hugo ja Nebula, esimene on nii nimetatud ajakirjaulme pioneeri Hugo Gernsbacki järgi, teine tähendab eesti keeles «udukogu» ning seda annab välja Ameerika Ulmekirjanike Assotsiatsioon (SFWA) 1966. aastast.

Kui Nebula-auhinna laureaadid valivad välja teised ulmekirjanikud ja see on puhtalt kolleegipreemia, siis Hugo auhinna nominendid ja võitjad selgitavad samuti hääletuse teel välja Maailma Ulmekongressil Worldcon (World Science Fiction Convention) osalevad kirjanikud, toimetajad, kriitikud ja eelkõige lugejad – kokkuvõttes ulmefännid.

Esimene Worldcon toimus juba 1939. aastal, esimesed Hugo-auhinnad anti välja 1953. aastal. Sel aastal peeti järjekorras juba 75. Worldcon – üsna meie lähedal Helsingis – ning Hugosid anti seal välja koguni 18 kategoorias (parim romaan, jutustus, lühijutt, film, telesari, ajakiri, kunstnik, toimetaja, koomiksiraamat jne).

Viimastel aastatel on Hugo-auhindade jagamist saatnud äge sõnasõda ja võitlus erinevate fännigruppide vahel. Sõda päädis 2015. aastal sellega, et fännigruppide Kurvad Kutsikad ja Marutõbised Kutsikad eestvedamisel blokeeriti omavahel kokkulepitud soovitusnimekirjade abil teiste teoste ja kandidaatide jõudmine lõppvooru, nii et suures enamikus vaatasid tolle aasta Hugo finalistide nimekirjadest hääletajatele (kelle hulka loetakse tuhandetes) vastu autorid ja teosed, keda ja mida seal tüüpiliselt ei kohta.

Kutsikate-grupid väitsid, et Hugo-auhinnad on kaotanud oma algse eesmärgi tunnustada eelkõige põneval faabulal põhinevat seikluslikku ulmekirjandust ning et mingid imaginaarsed «sotsiaalse õigluse sõdalased» on auhinna üle võtnud ja hääletavad võitjaks teoseid, kus värvika ja fantaasiarikka ulme asemel on kesksel kohal vasakpoolsete meelisteemad nagu seksuaalvähemused, soo- ja rassiprobleemid ning muud vasakliberaalses poliitagendas leiduvad «progressiivsed» küsimused.

Kahe aasta tagune skandaal lõppes sellega, et mitu varem korduvalt auhindu võitnud kirjanikku taandas end nominatsioonist, samuti mõistsid nad Kutsikate-gruppide tegevuse teravalt hukka, nimetades neid rassistlikeks ja homofoobseteks misogüünideks.

Ja kuna ka Worldconil osalejate ning hääletajate enamus ei jaganud nende fännigruppide vaateid, ei valitud nende pakutud nominente võitjaiks – mitmes kategoorias võitis valik jätta auhind välja andmata. Tanel Pern on sellest pikemalt kirjutanud 2016. aasta 27. mai Sirbis (http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/kutsikate-tants-auhinnakatla-umber/).

Ulmefännid on üle maailma väga häälekad, see seltskond võtab meelsasti seisukohti ja väljendab ennast ohtrasõnaliselt. Kogu sellest teemast on kirjutatud kilomeetrite jagu tekste, mis lahkavad küsimust, kas konflikti taga oli ikkagi vasak- ja parempoolse maailmavaate erinevus, kirjandusteose esteetilised väärtused või lihtsalt äärmusluse ja peavoolu kokkupõrge, erinevate seltskondade sobimatus. Ilmselt natuke kõike.

Kummati pole see esimene kord, kui poliitilised või sotsiaalsed teemad on ulmefänne riidu ajanud. Juba esimesel Worldconil 1939. aastal New Yorgis tekkis konflikt kongressi korraldusõiguse võitnud parempoolsete juudi soost noormeeste ja kommunistlike vaadetega peamiselt samast rahvusest ulmefänne koondanud liikumise Futuriaanid vahel, kuhu kuulus hilisemaid nimekaid kirjanikke ja kirjastajaid (Donald A. Wollheim, C. M. Kornbluth, Judith Merril, Frederik Pohl).

Worldconi korraldajad keeldusid Futuriaane kongressile lubamast, kartes, et nood hakkavad seal oma poliitilist programmi propageerima. Nooruke Isaac Asimov hülgas siiski oma Futuriaanidest kaasvõitlejad ning hiilis kongressipalee trepil toimunud kahe fännigrupi vastasseisu ära kasutades salaja sisse, kuna tahtis äsja debüteerinud ulmeautorina iga hinna eest siiski Worldconi ära näha.

Hiljem on ulmekirjanikud kahte leeri jagunenud Vietnami sõja küsimuses, nii et SFWA juhtfiguurid ostsid ühte ulmeajakirja isegi kaks lehekülge reklaamipinda, kus ühel väljendasid oma vastuseisu ameerika poiste mõttetule hukkumisele võõras džunglis ühed autorid (Asimov, Ray Bradbury, Philip K. Dick, Harlan Ellison, Harry Harrison, Ursula K. Le Guin, Robert Silverberg jt) ning teisel avaldasid toetust kommunismivastase võitluse jätkumisele teised kirjanikud (Poul Anderson, Marion Zimmer Bradley, Edmond Hamilton, Robert A. Heinlein, Larry Niven, Jerry Pournelle, Jack Vance jt), kokku oli sõjavastaseid 82, toetajaid 72.

1970ndate esimesel poolel torkas Worldconidel silma grupp noori edumeelseid fänne ja algajaid kirjanikke-toimetajaid (George R. R. Martin, Gardner Dozois, David G. Hartwell, Charles N. Brown), kes hakkasid avalikult pilkama tollal ulmemaastikul tooni andnud kriitiku ja kirjastaja Lester del Rey kosmoseooperitele ja lihtsale ajaviitele orienteeritud ulmemaitset.

1980ndate keskel tekkis vastasseis noorte vihaste küberpungi autorite ja teisalt literatuursemat ulmet viljenenud nn humanistide partei vahel, teemaks ikka see, millist ulmet tuleks eelistada ja kes peaks auhindu võitma.

Kutsikate-liikumine tõi paratamatult üldiselt rohkem vasakliberaalses ulmefännide kogukonnas kaasa teatud reaktsiooni. Tänavu jõustusid ka Hugo-auhindade statuudi parandused, mis raskendavad säärast kokkulepitud grupipõhist hääletustulemustega manipuleerimist.

Kui äärmuskonservatiivsed Kutsikate-grupid heitsid varem pigem sotsiaalliberaalsele ulmefännide kogukonnale ette naiste, mustanahaliste ja homoseksuaalsete autorite eelistamist, siis sel korral läks nii, et juba auhinnakategooriate finalistide nimekirja avaldamise järel oli selge, et tuleb naisautorite revolutsiooni (või reaktsiooni, kuidas soovite) aasta. Ja nii läkski. Tänavu Helsingis 11. augustil teatavaks tehtud hääletustulemuste järgi võitsid 18 kategooriast tervelt 14s naisautorid või naisautorite looming.

Tahtmata kuidagi kahtluse alla seada nende võitude kirjanduslikku kvaliteeti, tuleb siiski tõdeda, et vaid naisautorite seast valides ja vaid naisautorite loomingut pärjates on tulemus paratamatult täpselt niisama vildakas kui Kutsikate-gruppide soovunelmate realiseerudes. Või siis täpselt nii vildakas, nagu Kutsikate-grupid enne oma tegevuse algust ulmeskeenest arvasid.

Sest kuigi nomineeritud ja pärjatud teosed on ju head või väga head, tekitab meessoost ulmekirjanike süstemaatiline puudumine nimekirjades paratamatult küsimuse, mida nood siis 2016. aastal tegid – ei kirjutanud midagi ja istusid käed rüpes või? Või kirjutasid eranditult kehvasti?

Nii et nende ridade autor peab teatava kurbusega tõdema, et Kutsikate tegevus kandis vilja, aga mitte nii, nagu nemad soovisid, vaid reaktsioonina neile on ulmeskeenes nüüd pendel vastasäärde liikunud ja sisemise tsensori soovitusel eelistab fännide-hääletajate enamik tõeliselt parimate tekstide väljavalimise asemel saata sotsiaalse sõnumi, mis paraku ei anna märku erilisest vaimsest vabadusest ega kunstimeisterlikkuse prevaleerimisest poliitika üle.

Jääb tõsiasjaks, et Hugo-auhindade nimekirjades pole kunagi eksisteerinud soolist tasakaalu, kuna moodne žanriulme, mida selle auhinnaga pärjatakse, sündis kahe maailmasõja vahel USAs kirjandusena, mida kirjutasid noored mehed ja lugesid poisid. Ja on samasugune tõsiasi, et žanri kasvamise ja täiskasvanuks saamise kümnendeil olid ikkagi suures ülekaalus meessoost autorid ja meessoost lugejad, mis kajastus vastavalt ka auhinnanimekirjades. Alles tänapäeval saab rääkida nais- ja meesautorite ning mõlemast soost lugejate võrdsemast hulgast.

See ajalugu ei saa aga olla põhjus, miks nüüd lüüa pendel teise äärmusse ja väärtustada eksklusiivselt naisautorite loomingut, kuna minevikus on žanr olnud niivõrd tugevalt meestekeskne. 2009. aastal avaldas tuntud briti ulmeajaloolane ja toimetaja Mike Ashley ühe temaatilise antoloogia, kuhu sattusid juhuslikult vaid meesautorite tekstid. Ilmselgelt valis ta sinna jutte lihtsalt antoloogia kontseptsioonist lähtudes ega mõelnud soolise tasakaalu peale.

Kuid see ei häirinud kummastki soost võitlevaid feministe alustamast lugupeetud toimetaja vastu massiivset nõiajahti ta väidetava misogüünia pärast. Ka mitmed antoloogias esindatud kirjanikud läksid niikaugele, et nõudsid koostajalt, kes ei olnud mingi meesšovinist, vaid üsna liberaalsete vaadetega lugupeetud kirjandusteadlane, rämeda eksimuse tunnistamist, ähvardades temaga vastasel korral enam mitte kunagi koostööd teha.

Tuli välja, et 21. sajandil ei tohi enam koostada ulmeantoloogiat, kus pole ühegi naisautori teksti, pigem peaks neid seal olema võrdses suhtes meeskirjanike omadega, sõltumata konkreetse teose kunstilistest nõudmisest. Sellise mõtteviisi levikut angloameerika kirjandusmaailmas peangi silmas sisemisest tsensuurist rääkides, aga sellise kunstlikult pealesurutud võltssüütundega maailm ei ole koht, milles mina tahaksin elada.

Üks kostümeeritud külastaja 2017. aasta Worldconilt Helsingis. | FOTO: Ove Hillep

2017. aasta Hugo-auhindade võitjad

  • Parim romaan: N. K. Jemisin «The Obelisk Gate»
  • Parim lühiromaan: Seanan McGuire «Every Heart a Doorway»
  • Parim jutustus: Ursula Vernon «The Tomato Thief»
  • Parim lühijutt: Amal El-Mohtar «Seasons of Glass and Iron»
  • Parim mitteilukirjanduslik raamat: Ursula K. Le Guin «Words Are My Matter: Writings About Life and Books, 2000–2016»
  • Parim koomiksiraamat: Marjorie Liu (lugu), Sana Takeda (pildid) «Monstress 1: Awakening»
  • Parim film: «Arrival»
  • Parim telesarja osa: «Leviathan Wakes» («The Expanse»)
  • Parim lühiproosa toimetaja: Ellen Datlow
  • Parim romaanitoimetaja: Liz Gorinsky
  • Parim elukutseline kunstnik: Julie Dillon
  • Parim poolprofessionaalne ajakiri: Uncanny Magazine
  • Parim fänniajakiri: Lady Business
  • Parim fännisaade: Tea & Jeopardy
  • Parim fänn-literaat: Abigail Nussbaum
  • Parim fänn-kunstnik: Elizabeth Leggett
  • Parim raamatusari: Lois McMaster Bujold «Miles Vorkosigani saaga»
  • John W. Campbelli auhind parimale debütandile: Ada Palmer
Tagasi üles