/nginx/o/2018/01/27/7521105t1h5dd3.jpg)
/nginx/o/2017/09/05/7068971t1hef45.jpg)
«Hevi tuleb, hevi tapab» – seda segase sisuga kalambuurset ähvardust kuulsid ilmselt vähemalt korra kõik 1980. aastate keskpaigas selge kõrvakuulmise juures olnud Eesti NSV kodanikud ning enamik neist mõtles küllap isekeskis: «Mis epideemia see hevi selline on?»
Heavy metal – see punkkultuurilt uue äratuse ja hoo saanud saanud hard rock – presenteeris end ühtaegu kui esteetiline apokalüpsis, mis teeb mineviku muusikalise ja kultuurilise pärandiga kiire lõpparve. Ning teisalt kui messias, kes tuleb popkultuurile uut põlve looma, annab hääle sellele testosteroonist ja sotsiaalsest ängistusest pakatavale noorte meeste põlvkonnale, mille liikmed on sündinud 1960. aastate teisel poolel ja 1970. aastate alguses.
Läänemaailmas 1970. aastate lõpus õige hoo sisse saanud hevi jõudis Eestisse (ja iseäranis piirkondadesse väljaspool Tallinna) tolleaegset info liikumist arvestades tavapärase hilinemisega ning kuidagi poolikult. Pikka aega oli see kohalike needi- ja traadimeeste jaoks rohkem idee ja kujutlus kui kõrvagakuulatav reaalsus. Eesti noorte hulgas levisid ansamblite nimed, logod ja pildid, ent muusika ise liikus visalt.
1987. aasta suveks oli see kontrakultuuriline ilming jõudnud Eestis oma haripunkti. Paljud noored mehed kasvatasid pikki juukseid, kaunistasid neetidega oma nahk- ja teksatagisid ning käe- ja püksirihmasid. Lisaks biitmuusikale ja proge rock’ile oli ühtäkki eilne päev ka vana kooli hard rock.
Hevilainest tõugatuna hoogustus ka kohalik kontserdi- ja festivalielu. Peale aastatepikkust pausi hakkasid 1987. aastal uuesti toimuma Viljandi Rock Ramp ja Saaremaa muusikapäevad, lisaks Tartu Levimuusikapäevadele leidsid samal suvel aset veel Elva Rahurock ja Sügisrock Pirita jõekäärus. Neis kõigis oli kõvasti ajastuomast hevivaimu, kuid hevimuusikat ennast vähe.
Ajakirja Noorus 1987. aasta juuninumbris ilmus Koit Raudsepa intervjuu Gunnar Grapsiga, milles kohalike karvaste iidol tõdeb kurvalt: «Kahju, et eesti hevi on jäänud provintsi tasemele. Üks põhjusi on kindlasti selles, et pole ennast kellegagi võrrelda ega kelleltki õppida. Soome televisioonist nähakse küll maailma esitähti, kuid otsest kokkupuudet ja koosmängu võimalust nõukogude tugevamate heviansamblitega pole.»
Võrreldes kohalikku heviskeenet ning sealhulgas ka omaenese ansamblit Eesti NSV idapiiri taga toimuvaga tõdes Graps: «Ligikaudu aasta tagasi [ehk siis 1986. aasta keskel – toim] paiskus üle [Venemaa] suurlinnade hevilaine. Heviroki keskus on Moskvas, hevibände on hulgaliselt ka Leningradis, Gorkis, Kaliningradis, Siberis jm. Esinedes koos pealinna superhevibändidega Kruiz, Aria ja Tšornõi Kofe, tunnen end lausa lembelaulikuna.»
Grapsi edasisest jutust selgub, et peale korralike hevibändide puuduvad meil ka žanri vajadusi rahuldavad kontserdipaigad: «Eesti tillukeste kultuurimajade saalid ei lubagi neid siia kutsuda, valgustehnika ei mahuks ära, heliaparatuurist rääkimata. Kahjuks ei sobi ka V. I. Lenini nim. Kultuuri- ja Spordipalee [ehk Tallinna linnahalli – toim] kontserdisaali sisearhitektuur hevimuusika mängimiseks. Neid kontserte peaks korraldama ainult toolideta saalis. [Linnahalli] Jäähall sobiks ideaalselt, kuid seal nutetakse taga iga hokimeestelt või iluuisutajatelt ära võetud minutit. Filharmoonial puudub sobiv saal hoopis. Suvel võiksid sellised kontserdid toimuda regulaarselt vabas õhus. Pirita kõlakoda on selleks väga sobiv, kuid kaunikesti kõdunenud.»
Sama aasta suve lõpus, täpsemalt augusti viimastel päevadel ilmus ajalehes Noore Hääl reklaam, mis teatas, et 4.–6. septembrini saab Tallinna lauluväljakul toimuma kolmepäevane festival Heavy Suvi. Ürituse avapäeval samas lehes ilmunud artiklis tõdeb muusikaajakirjanik Mart Riikoja, et see on «meie vabariigi kõigi aegade kõige võimsam ja kõige esinduslikum käremuusikakontsert». Peakorraldaja Jüri Markarov lisab samas: «Tegemist on mitte ainult meie vabariigi, vaid kogu Nõukogude Liidu suurima heavy-muusika peoga.»
Ürituse idee käinud ühel kohalike levimuusikute klubi Muusik õhtul välja Gunnar Graps ning klubi eestvedaja Jüri Makarov, kes oli seni korraldanud Harku järve ääres kantrifestivale, võttis sellest kinni. Teda abistasid selle teoks tegemisel Tartu Levimuusikapäevade korraldamise kogemusega Rein Lang ning Aivar Sirelpuu ja Erki Berends. Korraldajate põhijõud olid Eesti Riiklikust Filharmooniast ja Tallinna linnahallist, üksikute küsimuste lahendamisel aitas ka Tallinna Puhkeparkide Direktsioon.
Heavy Suve toimumine langes poliitiliselt ärevasse aega – perestroika kogus tuure ning tagantjärele tark olles võib väita, et õhus oli impeeriumi kokkukukkumise esimesi kolksatusi. Legendaarseks saanud Hirvepargi miiting, mis kujutas enesest esimest rahva omaalgatuslikku poliitilist meeleavaldust okupeeritud Eestis, oli toimunud kõigest paar nädalat varem, 23. augustil.
Apoliitilise hevifestivali korraldamine näis võimude silmis ülimalt poliitilise teona, kuna «roiskunud» kapitalismimaailmast pärinev heavy metal oli sisuliselt võrdsustatud pornograafiaga ning polnud nõukogude inimesele sobiv muusikaline ja imagoloogiline eneseväljendamise viis. Täna mängid hevibändis, homme reedad kodumaa – Tallinna ansambli Metallist liikmetega muide paar aastat hiljem nii juhtuski...
Rein Lang, kes töötas tollal Tallinna linnahalli asetäitjana ning tegeles selles hiigelasutuses kultuuriküsimustega, on meenutanud Heavy Suve korraldamist Harri Rinne raamatus «Laulev revolutsioon» (2008): «Selle tegemine oli muidugi täielik hullumeelsus, sellepärast et ei olnud ju riistu. Isegi võimendust ei olnud kuskilt saada ja Lauluväljakut oli praktiliselt võimatu piirata. Seal oli tuhat muret. Pluss muidugi vanad kommunistid, kes ütlesid, et mõelge enne, mis te teete. See on ju läänemeelne! Aga tol ajal oli juba kõik see Eesti-asi juba nii palju muutunud, et näiteks Tallinna linnakomitee esimene sekretär Enn-Arno Sillari tuli spetsiaalselt meile ütlema, et pange, poisid! Et see on õige asi ja täpselt seda peabki tegema! On noortel, millega tegeleda, et nad lihtsalt ei hulguks mööda linna sihitult ja ei käiks kuskil kaklemas ja joomas. Talle see mõte väga meeldis. Ja siis me tegime.»
Peakorraldaja Jüri Makarov on Rinne raamatu tarbeks meenutanud: «Kõigepealt oli meil mure, mismoodi võimendust kokku panna. See lahenes nii, et üks Leningradi bänd pidi tooma natuke, lisaks läks käiku linnahalli aparatuur ja kogu Filharmoonia võimendus. Kuidagi saime kolmest komplektist midagi kokku panna, midagi võtsid kaasa ka Baltikumi ansamblid.» Makarov lisab: «Korraldamisluba tuli üle noatera: saime lõpliku loa nädal aega enne üritust. Kui me hakkasime Lauluväljakul lava ehitama, tekkis sellest teles pahandus. Me tegime tegelikult reklaami, aga parteikomitee ja julgeolekukomitee said alles nüüd teada, et midagi sellist on tulekul. Kuidagi sattus nii, et korraga tulid kohale tolleaegne Ülemnõukogu presiidiumi esimees Arnold Rüütel, julgeolekutöötajad ja parteibossid. Nad küsisid minu käest, «mis te siin teete, anarhiat või. Kas te lubate, et mehed silte välja ei võta?». Rüütel rahustas nad maha, et noored on noored. Mina ütlesin, et noored tahavad oma muusikat saada, mis neil siltidest, silte kannab see inimene, kes midagi öelda tahab – need tahavad kõva häälega laulda. Mul lubati näpud kahekorra keerata, kui midagi peaks juhtuma. Kuidas ma suutsin endale sellise vastutuse võtta? Ausalt öeldes oli see noorusrumalus.»
/nginx/o/2017/09/05/7068971t1hef45.jpg)
Kõigil kolmel päeval oli ilm ürituse nimele vastavalt suvine ning vaatajaid nagu murdu. Laululava ette oli ehitatud suur lava, mida publikust eraldas võrkaed. Festivali patroon, ikoon, konferansjee ja mõtteline peaesineja oli Gunnar Graps, kes oli oma tutvusi ära kasutades kutsunud kohale bände Venemaalt, Leedust ja Armeeniast.
Kokku käis kolme päeva jooksul laval 20 artisti, kellest neli esines millegipärast kaks korda. Ehkki USAs ja Lääne-Euroopas hakkas samal ajal laiemate masside hulgas moodi minema hoopis heavy metal’ist genealoogiliselt välja kasvanud thrash ja speed metal, pakuti Tallinnas toimunud NSV Liidu esimesel hevifestivalil heavy metal’i pähe peamiselt erineva bluusi- ja pungisisaldusega hard rock’i.
Eesti bändidest astusid üles: G.G.G., Vanemõde, Ultima Thule, Singer Vinger, Ruja, Kolumbus Kris, Hetero, Okaspendel, Risk, T-Klaas, Hades ja Muzei. Venemaalt olid külla sõitnud Avgust Leningradist ning Šahh ja Tjažolõi Den Moskvast. Leedut esindasid Horoskopas, Katedra, Tiger Year ja Neptuns ning Armeeniat Azparez.
Väljakuulutatud bändidest jäid kohale tulemata neli vene (Kino, Master, Tšornõi Kofe, Dialog) ja kaks gruusia ansamblit (Blitz ja Zeljonaja Planeta). Millest on kahju veel tagantjärelegi, sest Master ja Tšornõi Kofe olid Aria, Kruizi ja Avgusti kõrval vene hevi tollased absoluutsed tipud; ansamblit Kino, kelle loomingul polnud heavy metal’iga vähimatki pistmist, peetakse nüüd tõsiseks pretendendiks venekeelse roki ja popi kõigi aegade parima ja mõjukaima artisti tiitlile. Eesti tolle hetke bändidest väärinuks nii stiili kui taseme poolest kohta Heavy Suve laval kindlasti Varaan, Metallist, Omas Kojas ning Paradoks.
Koit Raudsepp kirjutas peale festivali ajalehes Noorte Hääl (20.09.1987), et Heavy Suvele olid «kokku tulnud kõige suuremad rahvahulgad Eestimaa rock-kontsertide ajaloos». Priit Hõbemägi pakkus ajakirjas Noorus (11/1987) ilmunud tagasivaates välja ka konkreetsed arvud: «Kolme päeva jooksul käis Hevisuvel 40 000 – 45 000 pealtvaatajat, neist piletiga 15 107.» Makarov meenutab raamatus «Laulev revolutsioon»: «Üllatus-üllatus, kontserdile tuli 15 000 – 17 000 inimest. Mina mõtlesin alguses, et kui meil sinna 3000 inimest tuleb, on isegi hästi. Heavy oli ikkagi väljaspool mainstream’i». Eelesitatud arvud on ilmselt enam-vähem õiged: Hõbemägi räägib külastajate kolme päeva koguhulgast, Marakov külastatavusest päevade kaupa.
Tagantjärele on välja tulnud ning läbi Youtube’i kanali avalikuks saanud leedukate filmitud kaadrid Heavy Suve festivalist, kus on natuke harjumuspäratul, ent ülimalt tänuväärsel moel filmitud peale artistide ka publikut. 30 aastat hiljem ei kujuta see enesest mitte üksnes ajaloolist, vaid ka kultuuriantropoloogilist materjali.
Samuti Youtube’is leitavas ansambli Vanemõde «Tiiu, Viiu, Malle» videosalvestises on näha, et korraldajad peavad publiku ja lava vahele püstitatud traataeda suure meeskonnaga turvama, et inimesed seda pikali ei jookseks. Noored rüselesid lava ees ja viskasid omaaegse traditsiooni kohaselt näppu – moshpit, circle pit, crowd-surfing ja wall of death polnud veel sündinud või Eestisse jõudnud.
Kõige enam ületas uudisekünnist leedu ansambli Tiger Year teise päeva esinemine, mille viimase loo ajal kõlas lavalt kaks plahvatust. Priit Hõbemägi kirjutas sellest Nooruses: «Kerkis suitsupilv ning õhus lendas puupilpaid! Kontsert katkestati. Asja uurimisel selgus, et ansambli tehnik oli siia-sinna sokutanud veidi pürotehnikat, kuid erialastest teadmistest jäi puudu. Reaktiivjõud purustas kaks linnahallile kuulunud valjuhääldit, põrutas teisi võimendusseadmeid ning viis rivist välja kaks võimendit.»
Eesti bändidest jäi oma etteastega inimestele tänini meelde Vanemõde, kelle tollane solist Hendrik Sal-Saller meenutab oma raamatus «Intervjuu iseendaga» (2016): «Vanemõe jaoks oli Heavy Suvel esinemine vaat et karjääri tipphetk. Me olime selleks show’ks korralikult valmistunud, saabusime kiirabiautoga, lehvitasime mingeid spetsiaalseid lippe ja üldse oli vinge värk. Vanemõe stilistika ehk igasuguste logode, plakatite, kostüümide ja muu sarnase eest hoolitses Vink [Veljo Vingissar – toim].» Seda kiirabiautoga saabumist ja lippude lehvitamist on võimalik liikuvas pildis näha amatöörvideost, mis Youtube’is üleval.
Kõige pikema ja põhjalikuma reportaaži kogu üritusest kirjutas Koit Raudsepp ajalehele Noorte Hääl. Tema hinnangul olid enamik Eesti bände piiritaguste kolleegidega võrreldes liiga uimased: lisaks kehvemale mängutasemele puudus ka õige sära ja hoog. Peamisteks eranditeks G.G.G., Vanemõde ja Hetero.
Sal-Saller toob oma mälestuses esile Venemaa ansambli Šahh: «Kolm tõmmut tüüpi, mängisid natuke sellist Venom-tüüpi kraami, mis oli toona eriti põnev, kuna kogu see death metal värk polnud jõudnud Eestis veel moodi minna.» Talle sekundeerib oma artiklis Koit Raudsepp: «Vähemalt allakirjutanu polnud meie vabariigis sellist «padukeevitamist» nii kõrgel tasemel veel kuulnud.»
Priit Hõbemägi jagab kõige enam tunnustust Leningradi ansamblile Avgust, kelle «esinemisele eelnes tükk aega kollastes kombinesoonides tehnikute sebimist: käivitati suitsumasinad, süüdati pürotehnika (seekord ohutustehnikat jälgides). Heviansambli jaoks ootamatutest elektrontrummidest ja viiest süntesaatorist hoolimata oli Avgust stiilis sügavalt sees ning hiilgas ka kõige parema heliga. See oli täiesti loomulik, sest 25-kilovatilisest koguvõimsusest kuulus pool nende ansamblile». Ta lisab: «Hevisuve lõpetas Gunnar Grapsi Grupp, kellele kõik näpuviskajad nagu ühest suust kaasa laulsid: «Raudmees, on hirm sulle võõras!»»
Ehkki Graps avaldas festivali avapäeval Noorte Hääles ilmunud artiklis lootust, et selline ettevõtmine saab traditsiooniliseks – sest «siis on Tartu levipäevade kõrval ka Tallinna hevipäevad!» –, realiseerus sellest soovist ainult pool. Tallinn sai oma festivali, aasta hiljem samade inimeste poolt samas kohas ellu kutsutud Rock Summeri; kogupere- ja igamehefestivali, mille esinejate hulka sattus aastate jooksul ka mõningaid maailmakuulsaid metal-bände (nt Faith No More, Paradise Lost, Napalm Death ja Biohazard), kuid kogu see värk ei toimunud enam hevi žanrilise rassipuhtuse ideaale järgides.
Vana kooli hevi jaoks kõlasid Eestis matusekellad kaks aastat hiljem, 1989. aastal, kui Rock Summeril pealaval esinenud Soome ansambel Stone vallandas Eestis mitu aastat kestnud thrash metal’i laine. 1990. aastal esines Tartu Muusikapäevadel USA uue laine thrash-bänd Death Angel.
Hiljem – peamiselt alates 1990. aastate teisest poolest – on Eestis esinenud peaaegu kõik klassikalise heavy metal’i suurimad nimed: Judas Priest, Ozzy Osbourne, Iron Maiden, Dio, Accept, Mercyful Fate, King Diamond, Manowar, Helloween jt; ning suured nimed heavy metal’ile genealoogiliselt järgnenud thrash metal’ist, death metal’ist, black metal’ist ja nu metal’ist; Vana-Vigalas toimub alates 2002. aastast ainult raskemale metal’ile keskendunud Hard Rock Laager. Kuid sellist hevivaimustust nagu täna 30 aastat tagasi lauluväljakul lõppenud festivalil Heavy Suvi pole ilmselt Eestis olnud ei varem ega hiljem.
