/nginx/o/2017/09/06/7069413t1hedbc.jpg)
Alanud sügise üheks teatrisündmuseks tõotab kujuneda Peterburi teatrite dessant Tallinnasse. Kusjuures etenduste valik nii žanriliselt, temaatiliselt kui ka stilistiliselt on mitmekesine – alates Jakobsoni-nimelise teatri klassikalisest balletist kuni äkilise avangardini Saksamaal töötava Ukraina lavastajalt Andre Žoldakilt.
Tallinnas näeb Flaubert'i kultusromaani «Madame Bovary» Andri Žoldaki tõlgenduses. Saalis istudes ja Andri Žoldaki etendust vaadates maksab kõige vähem otsida loo lavalist ümberjutustust. Žoldaki «Madame Bovary» on teatraalne poeesia, armastuse sublimatsioon, vaba draamateos saladustest ja kirest, mis elavad naise hinges sõltumata ajastust või riigist. See kirglik, müstiline ja kaunis etendus on pühendatud hingelisele murdumisele, hinge kõige salajasemate nurkade valgustamisele, hinge ja mõistuse konfliktile ja armastuse tundevarjunditele.
Sankt-Peterburgi Andrei Mironovi nimelisele teatrile «Vene entreprise» pani aluse 1. novembril 1988. aastal Rudolf Furmanov. Rudolf Furmanov oli esimene vene teatritegelane, kellel õnnestus taasluua vene revolutsioonijärgsele teatrile iseloomulik paindlik ettevõtluspõhimõte – kutsuda etendustesse ja kontserdiprogrammidesse kokku riigi parimad artistid. Suurte näitlejate elu ja looming, kellega Rudolf Furmanov on töötanud ja töötab ka täna, on pannud aluse nii tema teatri ajaloole kui ka heale kuulsusele. Tänagi on teatri kunstiliseks juhiks Vene Föderatsiooni rahvakunstnik Rudolf Furmanov.
Andri Žoldaki «Madame Bovary» esietendus 21. detsembril 2013. aastal. Andri Žoldak on Ukraina teatrilavastaja, Ukraina teeneline kunstitegelane, Ukraina III järgu teeneteordeni kavaler. Žoldak on pärit kuulsast Tobilevitšite-Tarkovskite dünastiast, õppis T. G. Ševtšenko nimelises Kiievi Rahvuslikus Kunstikoolis. Esmase lavastajahariduse omandas ta Ivan Karpenko-Karyi nimelises Kiievi Riiklikus Kunstiinstituudis (1986. aastal). Lõpetas GITISe (1989. a A. Vassiljevi kursus). Aastatel 2002–2005 oli Harkovi T. G. Ševtšenko nimelise Akadeemilise Teatri kunstiline juht. Aastast 1995 on ta rahvusvahelise fondi «Ukraine-Culture-Europe» president. Viimastel aastatel elab Andri Žoldak Saksamaal.
Sankt-Peterburgi Riiklik Draamateater «Prijut Komedianta» toob Tallinna lavastuse «Figaro pulm». Lakoonilised tänapäevased dekoratsioonid-transformerid, meelitavalt salapärane valguspartituur, kaasaja ühe kuulsama ning šokeerivama disaineri Aleksandr Makkunini motiividel loodud kostüümid – kõik see illustreerib suurepäraselt selle päeva hullumeelsust, mis ootab ees vaatajaid koos näidendi tegelastega. Etenduses on järgitud ideaalset balanssi klassikalise teksti ja kõigile tuttava süžee ebastandardse käsitluse vahel. Vassili Senini lavastus esietendus 18. mail 2015. aastal.
Riiklik Draamateater «Prijut Komedianta» on Venemaa põhjapoolse pealinna üks juhtivatest teatritest. Teatri repertuaaris on üle 25 lavastuse alates vene ja välismaisest klassikast kuni kaasaegse dramaturgiani välja. Teatri asutas 19. veebruaril 1987. aastal näitleja Juri Tomoševski. 1995. aastal sai teatrijuhiks lavastaja Viktor Minkov, kes viis sisse uue töömudeli: esimene Venemaa riiklik teater ilma alalise trupita ühendades endas vene repertuaariteatri ning lääneliku lepingulise teatri põhimõtted.
Teatril «Prijut Komedianta» on väga aktiivne külalisetenduste andja – igal aastal osaletakse suurimatel rahvusvahelistel ja vene teatrifestivalidel. Üksteist aastat tagasi tuli teater välja kultuuriprojektiga «Peterburi teatrihooaeg». Nüüdseks on toimunud juba kümme «Hooaega» – igaüks neist mõnes suuremas Euroopa linnas.
Teatri repertuaaris on nii igihaljas vene klassika kui ka eri ajastuist pärit maailma näitekunsti šedöövrid. Viktor Minkov leiab, et teater on seadnud lati kõrgele ja nüüd on möödapääsmatu hoida seda taset, et mitte valmistada pettumust peene, intelligentse ja targa maitsega peterburi vaatajale.
Vassili Senin lõpetas 2002. aastal Venemaa Akadeemilise Teatriinstituudi GITIS (Pjotr Fomenko kursuse). Diplomietenduseks oli A. Platonovi «Fro». Ta on lavastanud Moskvas, Novosibirskis, Permis, Tallinnas, Zagrebis, Varssavis ja Londonis.
V. Senin on töötanud lavastajana Moskva teatris «Sovremennik» ning teda on kutsutud lavastama järgmistesse teatritesse: J. Vahtangovi nimeline Teater, V. Meierholdi Keskus, Vene Draamateater (Tallinn, Eesti). Omski Akadeemiline Draamateater, Riia Draamateater (Läti), A. Tšehhovi nimeline Moskva Kunstiteater, Teater-festival «Balti maja», Radojevi-nimeline Rahvuslik Teater (Pleven, Bulgaaria). Zagrebi Noorsooteater (Horvaatia), Lensoveti-nimeline Teater, teater «Prijut komedianta», Permi Akadeemiline «Teatr-Teatr». Ka on ta lavastanud filmistuudios «A-Media».
Ja lõpuks midagi ka hea vene psühholoogilise teatri sõpradele, Noorsooteater Fontankal esitab Tallinnas Viktor Rozovi näidendi alusel lavastatud lavastust «Pulmapäeval». See on retro pilk nõukogude epohhile, kus oli palju naiivsust, romantikat ja tänapäeval vähe arusaadavat.
Viktor Rozovi näidend «Pulmapäeval» on kirjutatud 1963. aastal. Ka pool sajandit hiljem kõlab see armastuslugu täpselt sama aktuaalselt. Sellised mõisted nagu sõprus, reetmine, armastus, petmine, au ja väärikus lähevad korda sõltumata sellest, kuidas ajalooratas veereb. Mingil hetkel seisab iga inimese ees terve rida küsimusi, millele on üheselt keeruline vastata, jagades kõik vaid «valgeks» ja «mustaks». Uues etenduses räägitakse täna «ebapopulaarsetest», kuid inimese kasvamise käigus väga tähtsatest mõistetest nagu au, väärikus, eneseohverdamine, omakasupüüdmatus, headus…
Anton Gritsenko lavastus esietendus 17. veebruaril 2016. aastal. Lavastuse kunstiline juht – Venemaa rahvakunstnik Semjon Spivak.
Noorsooteater Fontankal on Peterburis ainus aia-teater, mis avati 18. jaanuaril 1980. aastal etendusega «Sada venda Bestuževit» Boris Golleri näidendi järgi. Teatri asutamine ja kogu selle edasine saatus on seotud tema pealavastaja V. A. Malõštšitskiga, kes on teatri repertuaari täiesti omamoodi kokku pannud. Noorele publikule imponeerisid kaasaaegsete kirjanike proosateoste alusel tehtud instseneeringud, mis andsid etendustele omapärase intonatsiooni - vahel pihitooliliku, vahel teravalt publitsistliku.
Aastatel 1983–1989 juhtis teatrit J. M. Padve – andekas Leningradi lavastaja (G. A. Tovstonogovi õpilane). Teater säilitas nime, trupi ja mõne lavastuse, sisemiselt aga muutus: enam polnud see publitsistika, vaid väga peen psühholoogia, lavastajat lummas inimese hingeelu.
1989. aasta novembris sai teatri juhiks S. J. Spivak. Tema tõi teatrisse kaasa lüürilise maailmanägemuse ja ka oma parimad näitlejad, kes realiseerivad lavastaja mõtteid väga andekalt ning on koos temaga lavastuse kaasautorid. Spivaki autoriteatrit eristab eriline usalduslik toon. Siin ei tehta mitte maha, vaid mõistetakse igaüht, ei lahmita mõtlemata, vaid ironiseeritakse pehmelt ja kurvalt. Kõik Semjon Spivaki etendused eristuvad väga ereda kunstilise vormi poolest. Väga peen tinglikkus ja misanstseenide dünaamika annavad tema lavastustele erilise väljendusrikkuse ja teravuse.
Koos uue ja kaasaegse hoone avamisega muutus teater ühtseks kultuuriruumiks, mis ühendab endas kahte lava ja «rohelist fuajeed». See maastiku ja arhitektuuri kooslus teeb Izmailovo aia ebatavaliselt kütkestavaks, kaks lava aga lubavad realiseerida praktiliselt kõiki loomingulisi ideid.
Praegu on teatri kunstiliseks juhiks Venemaa rahvakunstnik Semjon Spivak.
Sankt-Peterburgi Leonid Jakobsoni nimelise Riikliku Akadeemilise Balletiteatri külalisetendused kannavad pealkirja «Galakontsert». Esimese vaatuse ajal näeb koreograafilist kompositsiooni «Chopiniana» – Mihhail Fokini šedöövrit, mis on lavastatud XX sajandi alguses. See on taevaliku sülfiidi muinasjutuline armastuslugu maise noormehe vastu. Mihhail Fokin on suutnud üllatavalt peenelt ja kaunilt elustada geniaalse helilooja masurkad ja prelüüdid, saades innustust Frederic Chopini süidist ja balletist «Sülfiid», milles säras legendaarne Maria Taglioni. Anna Pavlovale seatud tantsude stilistika on ka aluseks taevaliku sülfiidi, tiivulise lootuse sümboli, muinasjutulisele armastusloole maise noormehe vastu. Leonid Jakobsoni nimelises teatris toimus balleti esietendus 2015. aasta oktoobris. Lavastuskunstnikuks, dekoratsioonide ja kostüümide autoriks on Olga Shaishmelashvili, kes on Peterburi tuntud teatrikunstnik, paljude nii muusika- kui ka draamateatrite lavastuste autor nii Venemaal kui ka piiri taga.
Teine vaatus koosneb tuntud lavastustest, mis moodustavad vene balleti värvikuse, samuti ka numbritest, mis pärinevad trupi looja Leonid Venjaminovitš Jakobsoni pärandist. Nende seas on pas de deux balletist «Uinuv kaunitar» Pjotr Tšaikovski muusikale ja Marius Petipa ning prantsuse koreograafi Jean-Guillaume Barti koreograafiaga, mille maailma esietendus toimus Leonid Jakobsoni nimelises Balletiteatris 2016. aasta oktoobris, pas de deux ballettidest «Don Quijote» ja «Pariisi leegid». Programmi naelaks on klassikaline kompositsioon «Sekstett» W. A. Mozarti muusikale ja koreograafiline miniatuur «Viini valss» J. Straussi muusikale.