Mees, kes kasvab varsti üle saali

Emmanuel Tjeknavorjan Foto: Uwe Arens

Emmanuel Tjeknavorjan on nimi, mille väljaütlemist peab esialgu natuke harjutama. Maailma maade ja rahvaste asjadega kursis olijad ja nõukaaja eestlased tunnevad Armeenia päritolu perekonnanime muidugi ära. Muusikasõbrad mäletavad, et Boris Parsadanov (1925–1997) võttis oma heliloojanimeks Parsadanjan, viitamaks justkui oma Armeenia päritolule, kuigi Stavropoli krais Kislovodskis sündinud Moskva Gnessinite haridusega eelkõige hea viiuldaja ja Eestis Heino Elleri juures komponistiks tudeerinud muusikamees oli oma vastavate juurte koha pealt üsna kidakeelne...

Tjeknavorjan jällegi oma Armeenia juuri ei afišeeri, vaid laseb end nimetada Austria viiuldajaks, ja eks Viinis sündinuna ja sealsamas Gerhard Schulzi õpilasena end nooreks meistriks harjutanuna polegi ju muud võimalust.

Noore viiuldaja eesnimi Emmanuel (Immanuel) tõlkub heebrea keelest maakeelde enam-vähem «Jumal on meiega» («Gott mit uns!») ja see näib küll õige olevat, et kõigevägevam ise selle noormehe poognat hoiab, kui tal kontserdi ajal on vaja noodilehte keerata või otsakondi pealt higi pühkida. Oma käte ja südame ja peaga pakub Emmanuel Tjeknavorjan viiulit mängides harvaesinevat naudingut.

Tuleb muidugi kohe ka märkida, et see viiul, millel ta praegusel ajal mängib, on samast klassist kui mängumehe anne, võimed ja oskused: Beare’i Rahvusvaheline Viiuliühing Londonis on Emmanuel Tjeknavorjanile mängida andnud Antonio Stradivari 1698. aastal meisterdatud pilli. Kontserdisaalis on selgesti kuulda, kuidas pill ja mängija teineteist väärivad.

Eeloleval pühapäeval, 10. septembril pakub Emmanuel Tjeknavorjan oma Stradivariga soovijaile lusti Kadrioru lossis Aare Tammesalu korraldatava «Lossimuusika» kontserdisarja avaõhtul. Seekord on viiuldaja laval üksi ja esitab lood, millele tšellist Tammesalu on asjatundlikult kokkuvõtvaks nimeks pannud «Viiulimuusika nurgakivid».

Kavas on Eugène Ysaye' «Sonaat no. 5 G-duur sooloviiulile op 27», Johann Sebastian Bachi «Partiita no 2 d-moll sooloviiulile BWV 1004», Christoph Ehrenfellneri «Alpide süit» sooloviiulile op 36 ning Béla Bartóki «Sonaat sooloviiulile Sz 117».

Viiuldajate Mount Everestiks nimetatav «Chaconne» (Bachi II partiita viimane osa) üksinda on kultusteos, mis Vanas Maailmas ja seda järele ahvivates Ameerika linnades saalid täis meelitab. «Alpide süidist» võib arvata, et selle kuulamine on kodumaistele huvilistele ainulaadne võimalus, ja ega Ysaye’ ja Bartókigi soolosonaadid just sageli ei kõla, nii heas oodatavas ettekandes hoopiski mitte.

Mis tingib sellise ülivõrdes kellalöömise (Ivalo Randalult laenatud sõna kontsertide ettekuulutamise kohta!)? Vastus: kogemus, kuulatud kontserdid. Siinkohal peamiselt ühest kontserdist, mis mängiti sealsamas Kadriorus sellesama «Lossimuusika» osana 5. veebruaril eelmisel talvel.

Sellel kontserdil astus üles kuus noort keelpillimängijat, Ungari juurtega Soome viiuldaja Réka Szilvay, samast põhjanaabri juurest tšellist Lauri Kankkunen ja kaks vioolamägijat, Annariina Jokela ja Atte Kilpeläinen ning tšellist Heike Schuch Austriast. Selle koosseisu peamine eesmärk oli kontserdi teiseks pooleks ette kantud Brahmsi «Keelpillisekstett B-duur opus 18».

Esimeses pooles mängisid tšellistid Torsten Herrmanni «4 invensiooni soolotšellole opus 1», mis oli teosena enam-vähem ja ette kantud väga hästi, ning Sauli Zinovjevi «Arco soolotšellole», mis oli teosena üks järjekordne noore helilooja originaalitsemisena sulepeast (tänapäeval siis arvutist) vägisi välja imetud lorament, ja asjaolusid arvestadeski oli aru saada, et Kankkunengi ei saanud sellest sõnnikust sepikutki tehtud.

Aga viiulil see-eest... Jätkem kaunis daam Réka oma karjääri edendamise ja intervjuude andmise juurde (kõnealusel kontserdil oli intervjueerijaks Soome riigi suursaadik Kirsti Narinen) ja meenutagem vaid Emmanuel Tjeknavorjani.

Tjeknavorjan esitas Enescu «Ménétrier» opus 28 ja Prokofjevi soolosonaadi D-duur opus 115. Mõlemad olid suurepärased kuulata kas või ainult sellepärast, et mängija ise nautis mängu. Silmanähtavalt. Sellel noormehel kuulduvad olevat kõik anded ja eeldused, et esitada viiulil ükskõik millist muusikat...

Ja eks oli üsnagi tema teene – kuigi sugugi mitte ainult! – et Brahmsi sekstett, mida nii harva ette kantakse, pakkus lihtsat õnnetunnet! Kujutelgem: kuus noort oma ala parimat esitavad suure hasardiga imeilusas barokksaalis väikesele seltskonnale peent muusikat! Ei mäleta, et muusikat kuulates, ilma isikliku põhjuseta oleksin kunagi varem nautinud sellist ... õnnelikku olekut.

Mida arvab Emmanuel Tjeknavorjanist Eesti viiuldaja Arvo Leibur?

«Väga sümpaatne musitseerimine. Peale loomuliku musikaalsuse on tal veel tugev intellektuaalsus, mis väljendub erinevate ajastute, stiilide, kujundite tähenduse tundmises. Suurepärane mäng ansamblis näitab samuti, et peale enda rolli on tal hea arusaamine partnerite impulssidest ehk siis tegelikult kogu partituurist. Kindlasti soovitan teda kuulama minna!»

Niisiis, kuigi eelmisel korral oli publiku hulgas vaid üks päris-, üks endine ja üks (loodetavasti!) tulevane viiuldaja (jääb vaadu peale!), soovitan küll kõigile, kes heast muusikast lugu peavad, Emmanuel Tjeknavorjani kuulama minna! Eelmisel hooajal oli ta Euroopa kontserdimajade ühenduse soovitatud tõusev täht, kardan, et peagi ei ole tal nii väikeste lavade jaoks enam mahti.

***

Viiuldaja Emmanuel Tjeknavorjani kontsert

10. septembril kell 17 Kadrioru lossis

Kava «Viiulimuusika nurgakivid»

Eugène Ysaye. Sonaat no. 5 G-duur sooloviiulile op 27

Johann Sebastian Bach. Partiita no 2 d-moll sooloviiulile BWV 1004

Christoph Ehrenfellner. «Alpide süit» sooloviiulile op 36

Béla Bartók. Sonaat sooloviiulile Sz 117