Aja auk. Holger Czukay (1938-2017) – helialkeemiku lahkumine

Holger Czukay Foto: Kuvatõmmis

Saksamaalt saabus mõni päev tagasi kurb uudis: 79 aasta vanuses leiti oma elukohast surnuna üks 20. sajandi mõjukamaid muusikuid Holger Czukay. Czukay elas samas kohas, kus ka töötas, ehk Kölni lähedal asuvas Inner Spaceʼi stuudios, mis oli ansambli Can kuulus helide sepipada. Can aga on bänd, mida peetakse Kraftwerki kõrval muusikaajaloolises plaanis ehk kõige mõjukamaks saksa bändiks.

Gdańskis sündinud Czukay töötas noorukina kohas, kus remonditi raadioid, sealt pärineb ka tema armastus lühilainesagedustelt leitud helide vastu. Muusikat õppis ta muuhulgas ka nüüdismuusika ühe olulisema helilooja Karlheinz Stockhauseni juures, kes samuti raadiolainetest väga pidas.

Oma varajase loominguga sattus Czukay mõne džässfestivali huviraadiusse, kuid kuna tema muusikat peeti siiski liiga imelikuks ja lahterdamatuks, siis n-ö asjaks ikkagi veel ei läinud. Küll aga hakkas asjaks minema hiljem, kui õpilane ja hilisem bändikaaslane Michael Karoli tutvustas enda muusikaõpetajale Czukayle ansambli The Beatles muusikat, täpsemalt lugu «I Am The Walrus». Siis käis peas klikk ära, avangardmuusika ja rock kohtusid ning sündis ansambel Can, mida nüüdseks peetakse kõige olulisemaks krautrockʼi bändiks.

Can (kuhu peale Czukay ja Karoli kuulusid ka Stockhauseni õpilane Irmin Schmidt ja džässtrummari taustaga Jaki Liebezeit, samuti esimese koosseisu laulja, ameerika skulptor Malcolm Mooney ja teise koosseisu laulja, jaapani rännumees Damo Suzuki) oli naljaga pooleks öeldult akronüüm sõnadest «kommunism», «anarhism», «nihilism» ning nende esimese loomeperioodi elu ja tegevust on kirjeldatud kui anarhistlikku kommuuni.

Muusikakriitik Simon Reynolds on Cani kohta öelnud «erakordselt antifašistlik grupp». Tõepoolest, Canil puudus liider, kõik olid võrdselt tähtsad ja nende muusika sündis pikkade improvisatsiooniliste stuudiosessioonide kokkulõigetest. Cani hilisemad mõjud ulatuvad postpungi, ambientʼi, post-rockʼi, hiphopi ja mitut sorti elektroonilisse ning eksperimentaalsesse muusikasse.

Nii enne kui ka pärast Cani muutis Czukay maailma sooloplaatidega, millest kuulsaimad on «Canaxis 5» (1969), «Movies» (1980) ja «Rome After Rome» (1987). Kui «Canaxises» rakendati lintide lõikamise ja kleepimise kujul algelist sämplimistehnikat ning leiutati rahvamuusika sämpleid, raadiolaineid, dub-basse ja keelpille segades etno-ambientʼi, siis järgnevate plaatidega püüti kõike eelnevat kaasates kohati liikuda ka popmuusikalike struktuuride poole, nendeni küll, ilmselt tahtlikult, päriselt ikkagi mitte jõudes. Ka on tähelepanu pälvinud Cani ühisprojektid selliste avant-pop-meistritega nagu Jah Wobble, David Sylviani, Brian Eno ja teistega.

Tõnis Kahu tegi 2002. Czukayga Eesti Ekspressi Areeni intervjuu ja vastuseks küsimusele avangardi ja ka inspireerimise kohta rääkis too muuhulgas ka nii: «Kui ma olin noor, mängisin ma bändis nimega The Jetliners. Töötasime sellises kohas, kus prostituudid tavaliselt endale kliente otsisid – meie taks oli 2 dollarit tunni eest. Kord tuli minu juurde keegi publikust ja küsis, kas ta tohib minu kitarriga esitada kolm lugu. Ma olin muidugi nõus, sest sain niimoodi natuke hinge tõmmata.

Ta mängis oma lood ära ja neis polnud midagi huvitavat. Aga kui ta lõpetas, siis oli ta tohutult tänulik. Ja rääkis, et see oli talle väga tähtis, kuna ta põeb surmavat haigust. Ning ühtäkki nägin ma kogu asja hoopis teises valguses. Ja mul oli piinlik, et erinevalt temast teen seda kõike ainult raha pärast. Nii et mis siis lõpuks tähtis on? Ainult see, et sa teeksid oma tahtmise järgi. Ei miski muu.»