Verejanuline kloun Pennywise on tagasi

Ralf Sauter
, filmikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Alates tänasest on kinodes õudusfilm «See».
Alates tänasest on kinodes õudusfilm «See». Foto: outnow.ch

Unises Derry väikelinnas ei oska keegi arvata, et iga mõnekümne aasta tagant ärkab sügavast unest üleloomulik, kuju muutev olend, kellele meeldib ilmutada end Pennywise'i-nimelise klounina ja toituda kohalikest koolijütsidest.

 

Ühel suvel kujuneb Pennywise'i suurimateks vastasteks seltskond vapraid lapsi, kes saavad teada koletise olemasolust ning otsustavad sellega salaja üheskoos võitlusse astuda. Omapärasesse koolilaste kollektiivi kuuluvad kokutav Bill Denborough (Jaeden Lieberher), kelle noorem vend Georgie Pennywise'i ohvriks langes; ropu suuga lobamokk Richie (Finn Wolfhard); kangest puust Beverly (Sophia Lillis), tüse ja arglik Ben (Jeremy Ray Taylor) jt.

Veidravõitu sõbrad, kes nimetavad end naljatlevalt Luuseriteks, ei moodusta just sellist kampa, kes võiks osata iidset mõrvarlikku monstrumit alistada, kuid nende vankumatu sõprus ja armastus üksteise vastu osutuvad tugevamaks kui hirm, mida seitsmik manipuleeriva Pennywise'i ees tunneb.

Nooruspõlv ja sõprus on teemad, mille juurde lugematute verdtarretavate õudusromaanide poolest tuntud menukirjanik Stephen King on armastanud ikka ja jälle naasta. Hinnatud sulemehe mahukas 1986. aasta bestseller «See» («It»), mis jutustab enam kui tuhat lehekülge pika loo luuserite esmakohtumisest Pennywise'iga 1950. aastatel ning nende naasmisest fiktiivsesse Derrysse 1980ndatel, on üheks säravamaks näiteks.

Kuna see on püsivalt ka üks Kingi ulatuslikumaid ja häirivamaid romaane, pole selle põhjal adekvaatse filmi väntamine kerge ülesanne, ent aeg uueks ekraniseeringuks tundus küps. Keskpärane minisari, kus kloun Pennywise'i kehastas meeldejäävalt Tim Curry, ilmus enam kui 25 aastat tagasi.

Värskelt kinodesse jõudnud filmiversioon «See», mille režissöör Andy Muschietti («Mamma»), jutustab raamatust ümber vaid ühe poole, rääkides kokutava Billi ja tema kamraadide esimesest kohtumisest salakavala olendiga 1980ndate lõpus (mitte 1950ndatel nagu romaanis), mil kinodes jooksis «Surmarelv 2» ning mängusaalides kogus populaarsust kaklusmäng «Street Fighter».

Filmi «See» tontlik avastseen, kus Bill valmistab väikevennale Georgiele hoolikalt paberist laevukese, millega viimane saaks vihmatormi ajal õues mängida ning Pennywise pahaaimamatu poisikese brutaalselt tapab, annab varakult märku, et see filmiversioon ei pelga näidata lapsi raskelt kannatamas ning püüab samaaegselt väljendada sõpruse jõust ja noorusea hirmudest kõneleva romaani puhast siirust.

Ebainimlikust lapsi söövast teravahambulisest klounist rääkiva verise õuduka kohta on «See» haaravalt südamlik ja humoorikas ning tunnetab suurepäraselt laiahaardelise romaani põhilisi väärtusi. Luuseritel, kelle suvevaheaeg ootamatult košmaarseks kujuneb, leidub hulgaliselt sarmi. Eriti lõbusa olekuga on jutukas Richie, keda kehastavat Finn Wolfhardi mäletavad paljud populaarsest Netflixi seriaalist «Stranger Things», mis samuti Kingi loomingust inspireeritud oli ning nostalgiliselt 1980ndaid meenutas.

«Selle» toimimiseks on esmatähtis, et ebalevad peategelased ärataks sümpaatiat ning deemonlik vastane, kes armastab lapsi jälitades võtta kuju nende suurimate hirmude järgi, tunduks hirmsamgi kui Tim Curry mälestusväärses minisarjas.

Pennywise'i rolli valitud noor Bill Skarsgård, kes on grimmiga täiesti äratundmatuks muudetud, mängib klouni Curryst hulga maniakaalsemalt, liikudes ebaloomulikult ning kandes räpast 19. sajandi tsirkuseklouni kostüümi.

Tublisti üle kahe tunni kestvas filmis jõuab ennenägematult eemaletõukavaks tehtud Pennywise ükshaaval kollitada igat seitset last, moondudes muu hulgas peata zombiks ning jäledaks pidalitõbiseks. Ometi õnnestub Luuseritel julgelt kokku hoida, näljast olendit pidevalt üle trumbata ning seejuures kildugi rebida, mistõttu kulgeb film nagu tõeliselt õõvastav, aga veidralt vahva laste suveseiklus.

Õudusfilmina ei ole «See» päris nii hirmuäratav kui palju vaatamisi kogunud treiler mõista andis, olgugi et Muschietti püüab publikut võimalikult sagedasti üllatada ning ehmatada, kasutades rohkelt vildakavõitu eriefekte ning andes Pennywise'ile erisuguseid vorme. Küll aga on tegemist ühe harva Kingi teose ekraniseeringuga, mis algmaterjalist sügavalt lugu peab, kehtestades kindlalt peategelaste murdumatu sõpruse ning kujutades ka inimlikumaid õudusi, millega Luuserid silmitsi peavad seisma.

Õudusfilmid, kus peategelasteks lapsed, kipuvad pahatihti argliku mulje jätma, kuid «Sellega» on teistsugused lood, ja mitte vaid seepärast, et Luuserite omavahelised naljad suhteliselt vulgaarsed on. Näiteks käitub tütarlaps Beverly kõige julgemalt, sest peab kodus kogema isa jõhkrat kuritarvitamist.

Paksuke Ben saab filmi alguses kõvasti haiget, kui teda ründab psühhopaatne nooruk Henry Bowers, kes asub teda Derry inimtühjal sillal noaga lõikama. Ja kui vaene Georgie käest ilma jääb, kui Pennywise teda ründab, muutub vihmane tänav veripunaseks.

Noorte peategelaste vanemad on hoolimatud või lausa õelad, mistõttu saavad Luuserid loota ainult üksteisele. Muschietti toob Kingi romaani sündmustiku ekraanile aususe ja otsekohesusega, mida sedavõrd tugev õudusromaan väärib, unustamata äärmuslike situatsioonide olulisust.

Kuna «See» jätab jutustamata, kuidas Luuserid täiskasvanuna Derrysse naasevad, et Pennywise'ile veel kord vastu astuda, on filmile oodata järge. Eeldusel, et Muschietti ka teise peatüki lavastajaks on, ootan põnevusega teist kohtumist Kingi loodud koletisliku klouni ning veidrikega, kes tahavad Derryt olendi eest kaitsta.

**

«See» («It»)
USA 2017
Lavastaja Andrés Muschietti
Kinodes alates 8. septembrist

 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles