Lugu sellest, kuidas ahv inimeste peale ärritus

Performance-kunstnik Oleg ( Terry Notary) kunstiauhindade jagamist häirimas Foto: outnow.ch

Rootslasest Ruben Östlundist hakkab tasapisi saama üks meie aja tähtsamaid filmitegijaid. «Ruut» on tema viies film; mina olen näinud kolme: peale viimase veel «Mängu» (2011) ja «Vääramatut jõudu» (2014).

«Vääramatu jõud» oli 2015. aasta Kuldgloobuse parima võõrkeelse filmi nominent, konkureerides meie «Mandariinidega». See pääses ka võõrkeelse filmi Oscari kandidaatide lõppvalikusse, kuid nomineerituks ei osutunud, erinevalt siis «Mandariinidest». Youtube’is on võimalik vaadata klippi režissööri närvivapustusest, kui ta sai teada, et film nominantide seast välja jäi. Jättis geeniuse mulje küll. (Vaata klippi siit) «Ruut» Cannes’is õnneks võitis, ehkki mõni nimetas seda kaootiliseks. Selline hinnang ei tule kergelt, aga julgen väita, et nende kolme suurepärase filmi konkurentsis on «Ruut» vist parim.

«Ruutu» on jõutud žanriliselt nimetada ka performance-kunsti kinoks (Peter Bradshaw Guardianis) ja õigustatult, sest performance’ite väljapurskuvat loogikat siin hooti ka rakendatakse. Filmi peategelane on kaasaegse kunsti muuseumi peakuraator Christian (Claes Bang), kes näeb välja, nagu kaasaegse kunsti maailma jõuinimesed enamasti välja näevad: hästi riides, enesekindlad, snooblikud, puhtad ja natuke arrogantsed. Sündmused käivitab stseen, kus Christianilt varastakse mobiiltelefon ning ta peab selle kättesaamiseks tegema visiidi tunduvalt kehvemal elujärjel ja ühiskondliku positsiooniga inimeste elurajooni.

«Ruut» kui film sai algselt idee kunstiinstallatsioonist, mille Östlund koos sõbraga mitmes linnas tegi ja millega nad tahtsid luua «sümboolse ruumi, mis tuletaks inimestele meelde nende rolli ühiskonnas». Filmi keskmeks on samuti kellegi argentiina kunstniku installatsioon «Ruut», milles seda objekti tutvustatakse kui «hoolivuse ja usalduse ruumi, milles igaühel on võrdsed kohustused ja vastutus». Ehk kui keegi astub sellesse linnaruumis maha märgitud ruutu, on teistel inimestel kohustus teda aidata.

Sedalaadi kohustuste ja vastutuse ning ka võrdsuse ja võimaluste küsimus läbib ühe võimaliku tõlgendusena kogu filmi. Filmiplakatil on ka kriitik Tristan Priimäe sõnad (tsiteerin küll mälu järgi): «Selle filmi puhul võivad kriitikud välja tulla viie erineva tõlgendusega, millest igaüks on teisest täiesti erinev ja kõik nad on õiged.» Tõlgenduste tulevärki on selle filmi puhul tõesti võimalik rakendada, on, millest pärast mõelda, kui selline vajadus peaks saabuma, ja kui peaks tekkima vajadus seda semiootikaosakonnas analüüsiobjektina kasutada, oleks ta sellekski otstarbeks võtta. Kuid jätame tõlgendusvõimalused hetkel sinnapaika, sest tegemist ei ole kaugeltki ühe hermeetilist sorti tõlgendusfilmiga, mis allakirjutanule küll ka väga meeldivad, aga millest praegu otseselt jutt ei ole. Ka visuaalselt on ruudu motiivi filmis palju näha ja sel on omad avangardiajaloolised põhjendused.

«Ruutu» on esitletud kui komöödiat ja komöödia see tõepoolest ka on: tähendab, et saab ka päriselt palju nalja. Kõige paremad komöödiad on minu arvates sellised, kus tekib või tekitatakse piinlik olukord ja siis selles piinlikkuses tuleb osalejatel hakkama saada. Ainus, kes sellistes olukordades võidab, on vaataja, teiste jaoks on see lose-lose-situatsioon. Väikeste, peenpsühholoogiliselt pingeliste ja väga ebamugavate olukordade loomisel on Östlund meister. Režissöör on intervjuus ka öelnud, et talle väga meeldivad piinlikud olukorrad.

Silmaga nähtavalt võrratu on filmis sisalduv stseen, milles kaasaegse kunsti muuseumis räägivad laval omavahel keegi kriitik (naine) ja keegi kunstnik (mees). Räägitakse parasjagu maakunstnik Robert Smithsoni mõjust tolle laval oleva kunstniku loomingule. Räägitakse maa produktide esteetikast jne. Äkki hakkab publikus keegi mees ropendama: käi p…i, näita tissi jne. Selgub, et mehel on Tourette’i sündroom, mis sellist kontrollimatut ropendamist esile kutsub, tegu on haigusega. Olukord on osalejatele küll väljakannatamatu, kuid kuna tegu on haigusega, tuleb sellega leppida.

«Ruut» on nii naljakas film, et viimati naersin kinos vist sama suure ja lahke häälega viimati Kinomajas 90ndate lõpul ebamugavatel puust istmetel üht ülisentimentaalset jaapani animet vaadates. Mäletan veel, et tookord teised inimesed kinos ei naernud ja see tekitas minus ka natuke piinlikkust oma vale käitumise pärast. «Ruudu» ajal vaatasin ka saalis ringi, et ega ma ainus ole, aga ei, teised ka naersid. Ja muudel kordadel olid vaiksed ja pinges nagu küülikud, sest ka «Ruut» oli neil hetkedel väga vaikne ja pinges. Ühesõnaga, reageeriti adekvaatselt, režissöör kommunikeeris oma kunsti.

Mainitud korrektsuse või poliitkorrektsuse teemad on Östlundi filmides läbivad, see on üks tema autoripositsioone. Intervjuus Tristan Priimäele ütleb ta ise, et tema arvates on poliitkorrektsus väga hea, aga tekitab samas keerulisi olukordi. Meenutagem ka filmi «Mäng», mis dramatiseeris 2000ndate lõpus Göteborgis reaalselt juhtunud loo, kus immigrantidest poistegängid kiusasid n-ö kohalikke poisse. Selle filmi järel nimetati Östlundi ka rassistiks.

Teatav tsiviliseeritu ja tsiviliseerimatu või siis Teise vaheline pinge on justkui Östlundi kaubamärk. «Mängus» kiusavad immigrandid rootslasi, mille suhtes viimased üsna kaitsetud on, «Vääramatu jõud» tutvustab meile keskklassi pereisa, kes mägikuurordile peale tungivas laviinis oma pere juurest põgeneb (haarates kaasa ainult telefoni) ja nad hätta jätab. Ka seda tõlgendades võiks hõlpsasti osutada heaoluühiskonnast ja ülitsiviliseeritusest tekkivale «lödipüksluslusele».

«Ruudus» kargab too tsiviliseerimatu kõige tugevamalt sisse filmi plakatistseenis, kus peene ja tsiviliseeritud õhtusöögiga kunstiauhindade jagamisel väljub meelelahutuseks välja pakutud «primitiivne kunst» kontrolli alt. Kohale on kutsutud «ahvinimene» Oleg (loom olemise ekspert Terry Notary) – see peaks olema režissööri viide 90ndatel Euroopa kunstiskeenes palju segadust külvanud vene performance-kunstnikule Oleg Kulikule, kes end galeriisse ketti lasi panna ja koerana inimeste peale lõrises, haukus ja mõnikord ka galeriikülastajat pures. Kulik kui vabanenud Ida-Euroopa Teine.

«Ruut» toimetab kaasaegse kunsti vägagi isoleeritud paralleelmaailmas, mida Marcel Duchampid ja Oleg Kulikud küll lõhkuda on püüdnud, aga nendegi vastu on rohtu leitud. Inimesed tahavad ikka rahus oma suupisteid nautida, mitte et keegi neid hammastega taguotsast pureks – selline on üldiselt moraal ja elu seadus. Nagu eespool mainitud, tähendab «Ruut» hoolivuse ja usalduse tsooni, millega Christianil n-ö päriselus küll teatavaid konflikte ette tuleb. Kunstiteose tutvustamise juures filmis kõneleb tema kui kuraator ja sellega seoses n-ö kunstikõne valdaja suhestuvast esteetikast ja sotsiaalsest kunstist, mis kaasaegse kunsti endassesulgunud panoraamis tekitab enamasti küll küsimusi, et mis see on, kuidas on ja kellele on.

Östlund ütleb intervjuus Priimäele, et tema näitab kaasaegse kunsti maailma veel hästi, et tegelikult on asjad palju hullemad ja mõttetumad. Vahemärkusena olgu öeldud, et lugesin hiljuti ühe kaasaegse kunsti biennaali töid tutvustavaid tekste. Tekstid olid jagunenud kahte kategooriasse: 1) väga rumalad, 2) isegi asjasse puutuvad, kuid lõpuks ikkagi rikutud mõne kohustusliku viitega näiteks Walter Benjaminile.

Olen «Ruudust» palju head rääkinud, ja kõik see ongi õige, kuid kas leidus ka halba? Võib-olla oli ta natuke liiga tihkelt ideid täis topitud ning ette võiks heita ka kohatist liigse pretensioonikuse pattu (kasvõi see, et tõlgendusmasin võib tähendusi toota, nagu öeldakse, ad infinitum). Võimalusi erinevaid filme ehitada leidub siin mitu: «Ruutu» võib nimetada ka hübriidiks mikrotrillerist, performance-kunstist ja sotsiaalkriitikast. Aga see pretensioonikuse etteheite jutt on pigem nagu moepärast öeldud, sest mulle isiklikult väga pretensioonikus meeldib ja kaasaegse kunsti hetkeseis kannatab ka rohkem selle all, et ei olda kuigi pretensioonikad. Ja filmimaailm ja muusikamaailm ja üldse maailm. Ainult Putin on pretensioonikas ja ka Ruben Östlund, aga Putin ei puutu praegu asjasse.

«Ruut»

Režissöör Ruben Östlund

Osades Claes Bang, Elisabeth Moss jt

Rootsi 2017