/nginx/o/2017/09/11/7091551t1h6c1f.jpg)
Eesti keeles on kena vanaaegne sõna teatrilava tähistamiseks – laudilm. See sõna sobib suurepäraselt inglaste teatritrupi Forced Entertainment ideega: esitada kõik 36 William Shakespeare’i näidendit miniatuursete monoetendustena laua peal, kus tegelastena liigutatakse kõiksugu totsikuid, pudeleid, olmepakendeid, tööriistu, ilusamaid ja koledamaid jubinaid.
Üks laud, kuus näitlejat, riiulitel sadu ilmekaid esemeid – nõnda nad Kanuti Gildi väikeses Püha Vaimu Saalis kõik näitemängud möödunud nädala vältel esitasid. Mu aja- ja hingevarud võimaldasid vaadata 19 etendust: teisipäeval neli, laupäeval kümme, pühapäeval viis. Loomulikult oleksin tahtnud näha rohkem! Ettevõtmise mastaapi on kohane võrrelda 2008. aasta suvel Vargamäel ööpäeva kestnud «Tõe ja õiguse» maratoniga.
/nginx/o/2017/09/11/7091561t1hb68f.jpg)
Niisuguste haruldaste teatrisündmuste üle ironiseerida ja neid kunstikaugeks kestvusspordiks tituleerida võivad mu meelest ainult need, kes pole ise kohal olnud. Jah, ka süvenemine väsitab, aga see on väärt väsimus ega ole võrreldav kurnatusega, mida külvab hinge igapäine pealiskaudsus. Vaimustus ja põhjaliku kokkusaamise energia kaaluvad väsimuse üles, talletuvad väga kauaks.
Shakespeare’i näidendeid jälgides on esimene reaktsioon lapselikult rõõmus imestus elutute tegelaste valiku leidliku ja sisulise süsteemsuse üle. Mõni näide. Hamlet on sihvakas must pudel, Ophelia must pudelvaas kahe roosiõiega, Polonius roostetav pressraud, näitlejad kolm läbipaistvat klaasi, Rosencrantz ja Guildenstern tualettpaberirullide pappsüdamikud. Kleopatra on peen kuldpitsiline kohvitass. Kaupmees Shylock väike ümar tühi pildiraam.
Macbeth on määrdunud korgiga puhastusvahendi plastpudel, leedi Macbeth hallika savi karva läbipaistmatu purk, mõrtsukad hägused purgid täis mõrvariistu, nõiad kolm nöörikera. Richard III on läikivmust madal totsik hõbeneetidega, vist lillepotiümbris. Jago on suitsupakk, Rodrigo punane välgumihkel.
Kuningas John on kartulipurustaja, tema sõber Hubert puidust lihahaamer. Coriolanus on vana, tuhmuv, aga väärikas karikas – kui too karikas lebas surnuna oma alamate, isikupäratute plastpudelite õlgadel, aimus stseenist tragöödia ehedust. «Tõrksa taltsutuse» Katharina on imekaunis, erandlik, aimatavalt teravaokkaline roosiõis. «Kõik on hea, mis hästi lõpeb» vana põdur kuningas on lömmis, peaaegu tühjaks pigistatud hambapastatuub, mis viskub hea ravi mõjul sirgu. «Suveöö unenäo» haldjad Oberon ja Titania on rohelises värvigammas džinnipudelid: tõepoolest, võluvõim päästab džinni pudelist välja...!
Mängu tuuakse kaunid miniatuursed karikad ja peekrid, proosalised akulaadijad ja patareid, nõudepesukäsnad jne. Läbimõeldud on vedeliku hulk ja värv pudelites, hierarhiline tegelaste suurus. Mõni tüüp oli agaram ümber kukkuma, näiteks väike kollases paberis Johnson’s seep «Troiluses ja Cressidas», sel puhul improviseerisid näitlejad lõbustatult.
Ometi ei saa asjade kui tahes stiilsest liigutamisest laual eesmärk omaette, naljakad või kurvad misanstseenid ei paisu sisust tähtsamaks. Kõige põnevam on ikkagi jälgida, kuidas näitleja vahendab näitemängu. Läbivaks võtteks kujuneb omalaadne ümberjutustus, üpris detailne, ent samas enam-vähem 50 minuti sisse mahutatud.
Printsiibina välditakse kuulsaimate monoloogide sõnastamist. Kindlasti ei kõla Hamleti «Olla või mitte olla» ega Macbethi «Otsas küünal...», peenelt öeldakse ümber «Richard III» algus me tusameele talvest. Võluv lisandus oli «Tõrksa taltsutust» ümbritseva raami lõpuni viimine, mille William ise jätnud muretult ripakile: joodik Sly, kellele näitemängu etendati, on viimaks suikunud unne...
/nginx/o/2017/09/11/7091555t1hb53e.jpg)
36 lavateksti jagunevad kuue näitleja vahel üsna tasavägiselt. Kahjuks nägin mina vaid korra Richard Lowdoni: «Macbeth» oli tema mehelikus ettekandes üks mõjusamaid elamusi, karge jõulise traagika ja huumori täpses tasakaalus.
Neli näidendit esitas Robin Arthur, sarmikalt edev halli juuksetukaga härra: tema mängumaneer eristus pisut lõdvemana, lood ei mahtunud ajaraami ära. Samas oli ta trump vilumus karakterite ja olukordade puänteerimisel, kerge arrogantsiga. Mõnusa koomilise poeesiaga toimis «Asjatu armuvaev». Oivaliselt sobis laudilmale kohutavalt verine, vohava vägivallaga «Titus Andronicus», mis laval tundub kujuteldamatu ja kinolinal võigas. Aga rohelise vedelikuga pudel, vist šampoon, andis täiusliku illusiooni vägistatud, maharaiutud käte ja väljakistud keelega Laviniast. Publiku kujutlusvõime käivitamine on tinglikkuse tuum.
Natuke vaevaliselt jälgitavaks läks kohati Terry O’Connori esituslaad, aimatavalt oli näitlejanna meie kliimas külma saanud. Nägin temalt kolme näidendit, neist parim oli kahtlemata «Hamlet», läbinisti keskendunud, kompromissitu tragöödiapingega väljapeetud.
Lakooniline, vahedalt mõttetäpne loo edastaja oli Cathy Naden, hallipäine, veidi käreda häälega naine. Tema esituses nähtud neli näidendit olid kõik tuumakad ja klaarid: «Antonius ja Kleopatra», «Othello», «Talvemuinasjutt», «Kuningas John».
Ja lõpuks mu kaks lemmikut. Muheda sulipoisisarmi ja laheda humoorika kiirgusega Jerry Killickit oleksin tahtnud näha enamgi kui kolmel korral. Meie lavadel palju mängitud «Suveöö unenägu» oli tema esituses õhuliselt luuleline, Nick Bottomi mõõdutundetu näitlemiskirg jaburnaljakas, ent mõtlemapaneva alltekstiga. Kaks siinmail lavavõõrast näidendit, «Troilus ja Cressida» ning «Coriolanus», muutusid Killicki esituses kütkestavaks. Jube aktuaalselt lõikusid tänasesse valimisvõitlusse «Coriolanuse» võimumanipulatsioonid. Shakespeare’i halastamatu läbinägelikkus võimu suhtes ei aegu, laudilmal võimendus võimuhullus tragikoomilise absurdsuseni.
Neli nõnda erinevat näidendit nagu «Veneetsia kaupmees», «Lõpp hea, kõik hea», «Richard III» ja «Tõrksa taltsutus» esitas meisterliku kergusega Nicki Hobday, nakatava naeratuse ja ulaka juuksekrunniga naine, kel silma- ja kõrvatorkavalt veatu rütmitunnetus, talent tabada sündmuste ja tegelaste südamikku. Nicki Hobday ja Cathy Nadeni sarm on kenakesti erinev, kuid mõlemale omane naeratav kõrvalpilk, vahetu kontakt publikuga, improviseerimise lust. Iseäranis paeluvaks sai Hobday ettekandes «Tõrksa taltsutuse» kõikevõitva armastuse põhjatu saladus, mis muudab kuu päikeseks ja päikese kuuks.
«Ja Jaques peab kauni kõne teatrist...» sedastab Robin Arthur ning peab tähendusrikka pausi. Ses kandvas pausis peitub eeldus, miks mitte suisa veendumus, et publik teab peast lummavat monoloogi Shakespeare’i näidendist «Nagu teile meeldib» (2. vaatus, 7. stseen): «Maailm on lava / ja mehed-naised kõik vaid näitlejad.»
Küsin endalt, milline võiks olla Shakespeare’i teoste vaste eestlastele. Ehk on see ometi «Tõde ja õigus», mis äsja antud välja kahes kopsakas köites, kaanepiltideks näitlejad Tammsaare tegelaste rollides?!
ARVUSTUS
Forced Entertainment «Complete Works: Table Top Shakespeare» («Kogutud teosed: lauapealne Shakespeare») 5.–10. septembril Kanuti Gildi Püha Vaimu Saalis