Stsenaristi vastulöök: Eesti telesarja arvustus on nagu hala ja õelus Eesti matustel

Katrin Pauts, kirjanik ja stsenarist Foto: Erakogu

Värskelt teleesilinastunud Kanal 2 sarja «Nukumaja» stsenarist, kirjanik ja teletoimetaja Katrin Pauts kommenteerib Eesti telearvustajate taset.

Ütlesin ükspäev tuttavale, et Eesti teleseriaali arvustuse jaoks võiksid veebitoimetajatel olla eeltäidetud vormid — vaheta ainult pealkiri ja pane üles. Kui uus sari välja tuleb, algab õudne oigamine, kibestumisest ja süüdistustest kubisev Eesti matus. Veniv, igav, liiga kiire montaaž, hüplik, segane, algelised dialoogid, segased dialoogid, liiga keeruline, näitlejad mõjuvad kohmakalt, odav ja labane külateater, liiga pretensioonikas, täielik haltuura, nalja ei saanudki ja põnev ka ei olnud. Televaataja nõudmised on jube kõrged.

Kuigi Eestis on seriaali ühele episoodile ette nähtud sada korda väiksem summa kui USA või Briti hittide filmimiseks, eeldab publik meie produktsioonifirmadelt sama kõrget taset — vaene väike Eesti seriaal olgu võimeline võistlema Netflixi ja jumal teab millega. Kedagi ei huvita, et meil ei saa ükski režissöör, stsenarist ega näitleja ära elada vaid ühest sarjast või üleüldse ainult sarjade tegemisest – miski pole nii nagu Ameerikas, mitte ükski asi. Meil pole aega, me saame vähe raha, peame rabama mitmel rindel, ei suuda piisavalt pühenduda ega keskenduda…

Aga: «See, kuidas neid tehakse, pole minu kui televaataja asi,» raiub tuttav arvustaja pahaselt. Eks tal õigus olegi. Kui inimene sardelli haukab, ei taha ta lihakombinaadi argipäevast midagi kuulda, loogiline. Sardell peab lihtsalt hästi maitsema. Müüt peab säilima.

Olen nüüd järele mõelnud ja arvangi, et sarjade tegijad on ise ka süüdi. Müüti ja ootusi pole vaja üldse luuagi. Ei ole vaja väita ja – veel hullem – endale ette kujutada, et teeme ja suudame midagi, mida me tegelikult ei tee ega suuda. Kõik me tahaks teha eredat ja säravat Ameerika televisiooni või sügavamõttelist ja ühiskonnaanalüütilist nordic noir`i, efektseid kolmemõõtmelisi fantaasiadraamasid, Hollywoodi stiilis eriefekte, tiheda biidiga komöödiasarju, kus nalju ei pea taga ajama nagu Toots saias rosinaid…

Liiga suur osa maailma hädadest algab hetkel, kui keegi, kel on raha ainult jahu ja munade jaoks, otsustab oma külalistele pannkookide asemel siiski uhke tordi teha. Ilma suhkru, või, martsipani, kreemirooside ja koguni retseptita. Äkki ta petab nad siiski kuidagi ära? Äkki on ka külalised valmis ambitsiooniga kaasa mängima, pool efekti ja maitset oma peas ja meeltes ette kujutama? Valmis teda kiitma ainuüksi õilsa kavatsuse eest, nagu olekski ta Michelini tärniga restorani peakokk?

Aga ei lähe nii. Mitte kunagi ei lähe nii – ja miskipärast me ei õpi sellest.

Sefiiritort või kook moosiga?

Publik ei andesta ega mängi kurte ega pimedaid, vähemalt mitte enam (viimati ehk kümme aastat tagasi sai lihtsalt välismaa moodi olla üritamise eest punkti kirja). Ja kui heade, kuigi labaste pannkookide üle poleks keegi naernud, siis halb tort ajab ikka vihale küll. Selline mõttetu pretensioonikus! Miks sa hakkasid punnitama? Miks ei võinudki teha lihtsalt väga häid pannkooke?

Paar aastat tagasi jooksis ühes meie kanalis seriaal, mille saatepea oleks võinud üks ühele sassi ajada tol hetkel kuumima välismaise krimisarja «Sünge juhtum» («True Detective») omaga. Ei olnud see kõigest sarnane, vaid detailideni maha viksitud. Hiljuti nägin ühe teise sarja promos näitlejat jalgrattaga sõitmas, retrokõrvaklapid peas, klappidest kostmas retromuusika. Kus olin seda küll varem näinud? Aa, meenub juba – Netflixi retrosarjades, võib-olla kusagil veel. Mu meelest on see lõks, trendide sabas pole mõtet sörkida. Me siin ei taba neid nagunii kunagi õigel ajal. Jäljendamine iseenesest pole tingimata halb, eks iga meister ole sellest ju alustanud. Küsimus on, kes suudab seda targalt teha ja sellest võita, mitte anda alust enda mõnitamiseks.

Umbes poolteist aastat tagasi võtsin pähe, et tahan ka sarja teha. Läksin telekanalisse suuremate tahtmistega kui Eestis võimalik. Kogenud programmijuht pani asjad kohe paika: me ei saa teha midagi, mis mõjuks meie võimaluste juures naeruväärselt. Me ei saa teha reklaamirahadest elavale kommertskanalile nišitoodet. «Unustage ära see Netflix,» öeldi otsekoheselt. Ei mingit poliitikat, ühiskonnakriitikat, ajakirjandust, mitte midagi, mis võiks kas või ligilähedaselt kvalifitseeruda Skandinaavia noir`iks, meenutada «Kaardimaja» või muud sarnast. See oleks liiga suur risk.

Mõelda välja midagi, mis ei oleks liiga nišikas, liiga pretensioonikas, liiga võõrapärane, meeldiks võimalikult paljudele inimestele ja oleks seejuures värske – see ei ole lihtne ülesanne. Otsisime oma lugu kaua, katsetasime palju. Mulle mõjus see hästi. Kasvasin vastu seina põrgates, põletasin oma ambitsiooni ära. Arvan siiralt, et see on hea asi – pretensioonitu alistumine iseendale ja oma publikule, nii nagu sa vähegi suudad seda publikut ette kujutada (kas olen suutnud, seda näitavad uuringufirma mõõdikud), ongi hea meelelahutuse eeldus. Kõige tähtsam on leida lugu, mida ise armastad, mitte mõelda pingsalt, mida kriitikud ja kolleegid öelda võiksid. Kõige tähtsam on mitte arvata, et oled oma keskmisest vaatajast parem ja kõrgemal. Kui need asjad kõlavad kokku ehk sa oledki laias laastus seesama, kes su publik, siis peaks ju olema hästi?

Sarja juures räägivad kriitikud peamiselt sellest, kes selle kirjutas. Vähem räägitakse režissöörist, kes tegelikult loost sarja teeb. Võtteplatsil võib kõik muutuda ja stsenarist ei saa seda kontrollida, hea tava kohaselt teda platsile ei oodata. Praegu, kirjutades neid ridu, ma ei tea veel, kuidas see lugu ekraanil jookseb. Mul pole õrna aimugi, kas tegelikult üldse oskan sarja kirjutada. Ma ei tea veel, kas kõlan ka päriselt publikuga kokku. Kõige vähem soovin ma nende hirmude taustal neid tüüpilisi eestimaiseid arvustusi lugeda.

Aga kuhu jääb telekriitika?

Portaalides on toimetajad juba kuraasi täis, otsivad võimalikult bravuurseid väljendeid, et taas ühele Eesti seriaalile ära panna. Nemad teavad ju paremini. Lastagu vaid neil teha, küll siis oleks tehtud! Olin ise ka kunagi selline toimetaja, küll juba tean. Pealegi on Eesti telesaated nagu Eesti sport – kui suusataja viimaseks ei jää, on mõnu rikutud. Lugesin hiljuti ühest lehest pikka analüüsi «Õnne 13» fenomeni kohta. See on hea näide sarjast, mida lakkamatult sõimatakse, aga ometi armastatakse. Eesti vist armastabki niimoodi karmilt ja läbi sõimu. Miks meil üldse seriaale tehakse, kui need nagunii välismaisel tasemel välja ei kuku? Aga miskipärast armastab eestlane ikkagi oma, seda õnnetut väikest Eesti sarja, mida ta kirub.

Tahaks nüüd midagi öelda kriitikutele. Olen kirjutanud pika loo, mida võiks nimetada ka patukahetsuseks, eneseõigustuseks või nurgas haavade lakkumiseks. Mea culpa. Me tõesti ei suuda seriaale toota Ameerika ega Põhjamaade tasemel, me ei saa endale lubada nišisarju riigis, kus nišš oleks imeväike, samal ajal me hing ihkab seda kõike, pingutame üle ja teeme end sageli naeruväärseks. Aga kui telekriitik ka nüüd peeglisse vaataks? Kui ka tema üritaks välismaisele tasemele tõusta, teeks lahmimise ja sõimamise asemel endale selgeks, kuidas asjad käivad (nii mujal kui ka meil), hariks end, teeks endale terminite ja žanrite sisugi selgeks? Kui meil tekiks kriitika, mis armastab ja aitab televisiooni, oleks ju kah päris tore (ja armastus ei tähenda mõõdutundetut kiidulaulu).