Varro Vooglaiu vastulause teater NO99 nõukogu esimehele

Varro Vooglaid Foto: Peeter Langovits / Postimees

Teatri NO99 nõukogu esimees Kaarel Oja heidab mulle Postimehe veergudel ette, nagu oleks ma ähvardanud nimetatud teatri palgal olevaid inimesi töökohakaotusega ja teatrit ennast sulgemisega. Mõlemad etteheited on täiesti alusetud ja fantastika valdkonda kuuluvad, mistõttu vastab Oja väidetele, mida ma pole esitanud.

Ma pole kunagi olnud, pole praegu ega saa ilmselt ka tulevikus olema positsioonis, kus saaksin üleüldse otseselt või kaudselt ühegi kultuuriasutuse töötajaid vallandada või selle riiklikku rahastust kärpida. Võimalik, et Oja väärarusaam selles küsimuses tuleneb asjaolust, et Postimees refereeris minu poolt väljendatud mõtet seda jämedalt moonutaval viisil, luues lugejais alusetult kuvandit, nagu püüdleks ma poliitilisele võimupositsioonile, et teatrilt NO99 raha ära võtta.

Ometi peaks elementaarse funktsionaalse lugemisoskusega inimene olema võimeline minu nappi kommentaari lugedes mõistma, et see, millest ma Objektiivis avaldatud repliigis kirjutasin, polnud ähvardus, vaid prognoos. Selles prognoosis, et need kultuuriasutused, mille esindajad on võtnud ühiskonnas aktiivse rolli vasakliberaalse ideoloogia propageerimiseks ning konservatiivsete ja rahvuslike hoiakutega poliitiliste jõudude demoniseerimiseks, peavad poliitiliste tuulte pöördumisel arvestama riiklikust toetusest ilma jäämise või selle märkimisväärse kärpimisega.

Kaarel Oja jutt sõna-, kunsti- ja arvamusvabaduse piiramisest, diktatuurist ning tsensuurist on selles kontekstis täiesti kohatu. Kahtlemata on Ojal õigus, et on normaalne, et oleme siin riigis paljudes küsimustes eriarvamusel. Seetõttu pole mul midagi selle vastu, kui teatris NO99 tegeletakse ka edaspidi kunsti õilsa loosungi all kõntsas aelemise, teineteisele suhu oksendamise, palja tagumikuga ringisilkamise või muude labasustega. Ent eelduse, nagu oleks kellelgi õigus saada sellise kunstiks nimetatud tegevuse viljelemise eest igavesest ajast igavesti varasemaga vähemalt samaväärset riiklikku toetust, võib heaga ära unustada. Tõsi, igaühele kuulub Eesti vabariigis sõna-, kunsti- ja arvamusvabadus, aga kellelegi ei kuulu õigust nõuda, et valitsus rahastaks selle vabaduse teostamist teistelt inimestelt karistuse ähvardusel kokku kogutud maksurahaga.

Seega on üksnes loomulik ja mõistuspärane, et kui konservatiivid saavad võimule, pole neil mingit kohustust jätkata sotside kultuuripoliitikat ja kellegi pole ka õigust nõuda vastupidist. Just nagu sotside valitsemisajal on kanaliseeritud ülevoolavat riiklikku rahastust neile ideoloogiliselt meelepärastele asutustele, nii võivad konservatiivid võimule saades otsustada oma parema äranägemise järgi, millistest prioriteetidest kultuuriasutuste rahastamisel lähtuda.

Lõpetuseks olgu selguse huvides mainitud seegi, et minu mõtteväljendus on pelgalt minu isiklik tähelepanek ega pruugi kajastada EKRE seisukohti – mina pole EKRE liige ega oma volitust nende nimel rääkida. Põhjus, miks ma üleüldse antud teemat kommenteerisin, seondub isikliku imestusega selle üleolevuse ja põlguse suhtes, mida väljendas NO99 dramaturg Eero Epner, kujutades Postimehes avaldatud artiklis EKREt värve kokku hoidmata kurjuse kehastusena ning rääkides seeläbi sisuliselt täpselt sama juttu, mida oleme harjunud kuulma sotside juhtkonna esituses.

Varro Vooglaid, SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks juhatuse esimees