Kuidas ärkamisajal armastati?

Foto 20. sajandi algusest. Foto: Repro

Küllap mäletavad paljud seda elektriseerivat sädet, mis käis läbi Eduard Bornhöhe ja Andres Saali kangelastest, kui naiselik neiu tõelist meest nägi. Nii kohtus Agnes Gabrieliga, Emmi Tasujaga, sepp Villu Maiega ja Leili Kaupoga. Praeguse aja kommete juures on ära unustatud nii salmikud kui esimesele ja teisele lugemisele minek kirikus, nüüd võiksime oma mälu ses osas värskendada. Seda, kuidas vaarvanaemade ja -isade aegu see asi käis, tõendabki toonane korrespondents.

Raamat «Üleüldine kirjakirjutaja Eesti ja Wene keeles» (1889) õpetab, et armastuskirja võis mees alustada nii: «Minu jõud ei suuda ega tormise laenete wiisil tuksuv süda ei kannata enam waid olla ega rahule jääda... Teie ingli sarnane kuju ja nägu liigub alati kui ilmsi minu silme ees.»

Sama teos pakub muuhulgas erinevaid variante neiu vastukajast. Kõigepealt pooldav: «Teie õiglase ja otsekohese südamest tuleva küsimise peale wastutan ka mina teile õiglase ja otsekohese südame tundmuses, et ka mina teie wastu südant tunnen põksuwat ja et saatus meid on lasknud ühtteist armastuses leida.»

Põiklev vastus: «Teie armastuse awaldamine minu wastu paneb mind wäga imetlema, nii et ma teile kohe kindlat wastust selle peale ei tea andagi; pean oma wanemate arwamist selles tähtsas ette wõttes enne järele küsima.»

Ja lõpetuseks neiu konkreetselt keelduv vastus: «Ma pean teie pakkumisi imestama, herra Kask... Kuna teie minult wastuarmastust mitte leida ei wõi, siis pean paluma, et mind siitsaadik rahule jätaksite.»

Nagu juba alguses mainitud, jäi eesti rahvas ikka talupojarahvaks, kelle moraali üle valvasid luteri kiriku pastorid. Kirjutati väga ettevaatlikult, nii kirjutas ka Juhan Liiv Liisile ning Anna Haava Jaanile. Ettevaatus polnud tingitud mitte sellest, nagu võiksid sugupoolte vahelised suhted liiga tormakaks muutuda. Ikka sellepärast, et sõnal oli jõud ja kirja teel kinnitatud armastussidemed jäid enamasti kehtima terveks eluks. Naine oli ärkamisajal väärikas, sest tal oli oma väärtusest palju kaotada – neitsilikkus.

Ausad sõbrad armastuses

Nagu teame, luges 1890. aastate põlvkond Andres Saali teostest «muistse aja päikesekiirtest» ja «puhtast õhust, mis pühal hiiel metsad kohisema paneb» (jutustus «Aita»). Just nendes raamatutes peituva vaimu tõttu võmmis Lutsu kangelane Tõnisson andunult saksapoisse. Mäletame, et Aita oli tuletornivahi tütar, kes päästis merehädalisi. Aga paeluvad on just Aita kirjeldused: taevasinised silmad, roosipunased huuled. Kaks temale pretendeerinud meest, Kaupo ja Imanta, olid sõbrad, aga et ühine armastus Aita vastu nende sõprusele vahele tuli, siis hoidsid need rüütlid teineteisest lahus.

Läks Imanta põhjakaarele, võis Kaupot näha lõunas, ja kui üks saabus päiksetõusul, siis võis teist näha lahkumas koidikul: nii välistasid nad teineteist (nagu kangelaste erratsioon muinasjuttudes). Niisiis on see Saksa kultuurist – «Parzivalist» ja ehk Wagnerilt – laenatud aines, ainult pööratud veidi vastupidisesse suunda. Saksa eepostes tulid noored auahned rüütlid kokku sinna, kus mõnda kuningatütart naiseks pakuti või kus turniiril sai jälle oma vahvust näidata.

Saksa rahvaraamatute mõju toonastele inimsuhetele ja kirjavahetusele oli hoomamatu. See kultuurikihistus jõuab meie päevini välja, sest eestikeelsete rahvaraamatute autorid andsid ka eestlastele Saksa rüütlite iseloomujooni ja panid neid võitlema võitlust, mida hilisemal sajandil tõlgendati klassivõitlusena.

Nii on koolipingist väga meelde süüvinud Bornhöhe sepp Villu, kes vangis aastate pikku «pori sees magades» oli oma «rohelise ja mustaga kaetud luude» pärast täiesti äratundmatu. Loomulikult seletas kirjandusõpetaja seda Villu klassivõitluse tagajärjena: see mees jaksas astuda kurnajate vastu! Meie, koolipoisid, võtsime aga just Villu lugude pärast oma kamba sümboliks rohelise pealuu.

Käepaluja Kannike

Hea näide sajandilõpu õnnetust armastajast on luuletaja Christian Kannike (kodanikunimega Chr. Mauer), kes suri 7. märtsil 1891 27-aastasena. Kannike oli sündinud romantilises paigas, Käo talus Maramaal Suur-Emajõe orus. Teismeeas oli Kannike Imavere mõisas piimatalitust õppimas, aga tema tervis selles ametis vastu ei pidanud. Kannikese uudisjuttudes leidub ta kodukoha suuri sügavaid metsi.

Neli viimast eluaastat oli Kannike Eesti Postimehe uudistetoimetaja, tema ülesandeks oli selekteerida sisse tulnud post ja välispress, tekstid lehte kirjutada ja jooksupoisile anda, kes need ladujate kätte viib. See oli liiga töörohke elu, sest eesti keeles kirjutajaid nappis. Samal ajal kulges ka tema kirjanikutee.

Kõigi õnnetuste tõttu tekkis olukord, millest Kannikese kirjastaja Mihkel Neumann 1904. aastal nõnda pajatas: «Kannikese warane kalmu künkale minek tuli tema liiast töötamisest, alati tuas olemisest. Enne surma kaotas ta oma naljatuju koguni ära, ja oma nalja jutud ja laulud, mis trükkimata, andis ta oma wenna kätte põlewasse ahju wisata, mida see ka tegi.»

Kannike oli armunud ühte neidu, keda tema kasuvanemad sundisid tegema «head partiid» ja suhteliselt vaesest, hõivatud poeedist lihtsalt mööda vaatama. Tiisikus kustutas õnnetu eluküünla.

Sõltlane ei saa olla kellegi abikaasa

Kannikese 764-leheküljelisest «Täielisest teoste kogust» saaks sellepärast välja noppida just laused, millega autor iseloomustab naisi, näiteks: «Neiu oli weel kenamaks ja neiulises ilus täielisemaks walminud» («Oma süü pärast»). Või: «Anna raputas oma kleidi pealt wett maha, kuna Hulda nii walusasti naerma hakkas, et Winter kaelani ära punastas» («Möldri saladus», s.o Kannikese tuntuim teos).

Novellide kohta on Kannikese lood enamasti liiga pikad, romaanideks aga segab neid nimetamast lapsikult kentsakas atmosfäär. Eesti Postimehe väljaandja Karl August Hermann arvas teisiti ja maksis Kannikese esikteose «Gustav ja Wilhelmine» eest 25 rubla, ühe toonase korraliku üüriraha.

Mõned Kannikese tegelased ei kuula isa sõna, teevad mõtlematult laenusid ja laristavad maha talusid (toonane moraal: sõltlane ei saa olla kellegi abikaasa). Parunite vana vägevus kaotab ta teostes oma suurust, parunite raha võib minna jagamisele.

Suures linnas või isegi pealinnas on hea olla kindlas tasuvas ametis. Kui see juhtub, siis läheb meestegelane neitsikese ette ja kuulab ääri-veeri maad veel parema tuleviku üle. Siis selgub, et ka neiu on kangelast ammu silmas pidanud ja tasapisi lootnud, et noormehest lahkub kas lein või võõrapärane tuimus, olenevalt parasjagu uudisjutust – neid on Kannikesel aga palju. Neiu lootus luhtub, kui elutee neid kahte lahku viib.

Kui noormees sobis piigaga, läksid nad lugema, tagasihoidlikult ja harilikult kolmandaid isikuid informeerimata. Bravuurne pruudirööv oli jäänud sajandite taha.

Neid aegu on veel palju kirjeldada, mida tähendab minna «linna kirjutama, oma elu kergendama», kes on liuväljakaaslane, mida oli tal otsimist ühe piiga elus... Ja miks ei armastanud ärkamisaegsed neiud kirjusid kleite, iga viimanegi põllepael oli piinlikult ühte tooni; kui valge, siis ikka päris valge. See ajastu tuleks läbi kirjutada korraliku olmeajaloo kaudu.

Aga selle ajastu puritaanlik vaim on kütkestav ja paneb meid ikka selle juurde tagasi pöörduma.