Rein Lang võrdleb Varro Vooglaiu retoorikat vettinud kommarite jutuga

Rein Lang Foto: Toomas Huik

Sellist retoorikat, mida Varro Vooglaid kasutas reageeringus Eero Epneri esseele laupäevases Postimehes, kuulsin ma viimati Tallinna Lauluväljakul 1987. aastal kui üks toonane täitevkomitee aseesimeestest mind ja Jüri Makarovit «Hevisuve» eel ähvardas.  

Toona vilistas selle katki EKP Tallinna linnakomitee I sekretär Enn-Arno Sillari, asudes ühemõtteliselt meie poolele.

Ka nüüd pidi EKRE juhtfiguur Martin Helme klattima Varro Vooglaiu sõnu ja kinnitama, et kultuuritegemise eest meil vastutusele ei võeta, maailmavaate eest lahti ei lasta ja «teistmoodi» lavastuse väljatoomise eest teatrit ei suleta.

Kolmkümmend aastat tagasi pärast linnavalitsuse sõimu ärakuulamist Jüriga õlut rüübates lootsime, et sellist juttu ei kuule me enam kunagi. Ja, et me ükskord võidame niikuinii. Võitsimegi, aga see võit tähendab ka seda, et Varro Vooglaiul on 2017. aastal õigus ja vabadus rääkida sisuliselt sama juttu, mida 1987. aastal rääkis lauluväljakul üks vettinud kommar.

Siiski, ühe vahega – kui meid räigelt ähvardanud kommar pidi öö läbi voodis vähkrema ja mõtlema õudusega, mida tema tulevikule tähendas vastandumine suurele parteiülemusele, siis Varro ei pea kartma, et Martin Helme või keegi teine talle tema arvamuse pärast kinga annaks. Ja kuniks see vahe püsib, võime oma võidu üle uhked olla ja rahulikult magada.