Saksa raskemuusikamaastiku kõvemaid nimesid tuleb Tallinna

Primal Fear Foto: Claudio Bresciani / SCANPIX/SCANPIX SWEDEN

Sel reedel, 15. septembril esineb Tallinnas rokiklubis Tapper üks saksa raskemuusikamaastiku kõvemaid nimesid – Eestit väisab esmakordselt ansambel Primal Fear.

Tänavu kahekümnendat juubelit tähistav Primal Fear loodi aastate eest Judas Priesti lauljaotsingute järelkajana. 1990. aastate keskpaigas pühkis terasest häälepaeltega Ralf Scheepers oma endise bändi Gamma Ray tolmu jalgeilt, et kandideerida Judas Priesti uueks solistiks. Eluaegne unistus briti metali suurkujude kõrval musitseerida võinuks isegi tõeks saada, kui Tim Ripper Owens, seniavastamata talent, viimasel hetkel kõiki jokkerina jalust löönud poleks.

Scheepers ei jäänud aga niisama passima, võttis Sinneri laulja endale bassimeheks ning lõi vinge hevibändi, mille esikplaati nimetatakse sageli albumiks, mille Judas Priest oleks pidanud 90ndate lõpul «Jugulatori» asemel välja laskma. Ansamblile, muidugi mõista, sai nimeks Primal Fear, maakeeli «ürgne hirm», ning viljelema hakati «Painkilleri» stiilis raju kriiskava vokaali ja jõulise kitarriga power metalit.

Nüüdseks on pisut rahunetud, sekka ballaade ja traditsioonilisemat hevimetalit, kuid minetatud pole modernset kõla, kaasakiskuvaid refrääne ja jõulisi riffe. Mullu välja antud üheteistkümnes kauamängiv «Rulebreaker» tõestab kindlalt, et Primal Fear on endiselt oma mängu tipus.

Vestlesin Eesti vingeima hevibändi Heraldi solisti Sven Varkeli, Primal Feari suure fänniga, et teada saada, kuidas ansambli looming teda karjääri jooksul mõjutanud on.

Sven, kuidas sa Primal Feari muusika juurde jõudsid?

Mina sattusin Primal Feari juurde juba üsna nende karjääri alguses, 2001. aastal, kui ilmus nende kolmas kauamängiv «Nuclear Fire».  Mäletan, et Nõmme kultras oli mingi kontsert ja seal fuajees olid ka plaadimüügiletid. Sealt ma selle endale soetasin ja kohe hakkas album ka väga meeldima. Toona käis sinna plaadiostule juurde mingi jutt stiilis «eriti ägeda Saksa hevibändi uus album».

Miks Primal Fear sulle nii hingelähedane on?

Selline meloodiline, kiire, täpne ja terav power metal meeldib mulle väga. Selles mõttes on Primal Fear isegi parem kui Helloween, et ta on pisut nurgelisem, teravam – selline puhas ja sirge, agressiivne hevi. Lisaks kõigele muule muidugi nende väga hea pillimäng ja Ralf Scheepersi vinge vokaal. Väga hea, et ta omal ajal Judas Priesti laulma ei saanud – muidu oleks võib-olla Primal Fear olemata. Priestiga läks lõpuks nagunii hästi.

Kuidas Primal Fear sinu loomingut mõjutanud on?

Kui 2007. aastal mu sooloalbum «Ära valeta!» ilmus, kommenteeris keegi, et see olevat kõige saksalikum hevimetal, mis Eestis tehtud. Ega mul muud üle jäänud kui nõustuda, sest teadsin, kust need saksa mõjud pärit olid – peamine mõjutaja ongi otseselt Primal Fear. Lisaks veel Halfordi «Resurrection» (Judas Priesti laulja nn tagasitulekualbum – toim.). Eks ma kuulasin neid toona ikka väga palju ja need, «Nuclear Fire» ja «Resurrection», on ikka hullult head albumid ka.

Näiteks mu loo «Raju» alguses olev kõrge ja pikk karje on üsna sarnane «Nuclear Fire» avaloo «Angel in Black» algusele. Kõik need topeltkiired basstrummid ja kidrarifid – ikka üsna samasse auku on kõik see kraam. Ja parimatelt õppida ning šnitti võtta pole häbiasi, arvan ma.

Kas oled Primal Feari ka laval näinud?

Kuigi ma olen omal ajal ka päris palju mööda festivale kolanud, nii Roskildes kui Wackenil käinud, pole ma Primal Feari siiani laivis näinud. Seega ootan reedest suure põnevusega. Pileti ostsin ka Kohtume reedel Tapperis!

****

Jutu lõpetuseks väänab Varkel Heraldi laulusõnu: «Kui tahad olla heavy-metal tuus, Primal Feari pilet olgu sinul suus!»