Mare Vint: südametunnistus peab puhtaks jääma

Kunstnik Mare Vint oma ateljees Vabaduse väljakul, Eesti Kunstnike Liidu majas. Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Sel sügisel rõõmustab kunstnik Mare Vint oma loomingu austajaid kolme näitusega: Kumu projektiruumis peab ta Jaanus Sammaga dialoogi, Vabaduse galeriis saab nautida linnavaateid ja Jaani kirikus väljapanekut «Valgus».

Vindi joonistused ja graafilised lehed, suured pildisarjad kujutavad kauneid pargi- ja aiavaateid, loodusmotiive ja arhitektuuriobjekte. Kui tema 1960ndate lõpu ja 1970ndate alguse loomingule on omane must-valge kontrast, milles värv on pigem markeeriv, siis järgmistel kümnenditel sekundeerivad selgetele pindadele vaataja kujutelma virgutavad pooltoonid.

1980ndatest ja 1990ndatest kandub kunstniku pildiruum aedade, parkide, linnade ning ka aegade ja ajastute taha. Toona üllatas Vint oma esimeste tušši või värvipliiatsitega lõuendile tehtud töödega kõiki. Tema unistustest, igatsusest ja mälestustest kantud vaated on kõnetavad ja kõnekad.

Külastasime Mare Vinti tema Kunstihoones asuvas ateljees just pärast seda, kui nad olid koos kuraatorite Reet Varblase ja Erkki Juhandiga sel nädalal avatavate näituste «Valged linnad» ja «Valgus» ettevalmistustele punkti pannud.

Jaani kirik ja galerii Vabadus asuvad ju üle muru. Kas need väljapanekud on ka temaatiliselt seotud?

Jaani kirikus olen ma oma näitusega esimest korda, aga kuraator Erkki Juhandiga oleme ka varem koostööd teinud.

Kirikus on väljas mustvalgete litode sarjast «Valgus», mida polegi varem tervikuna eksponeeritud, seitse teost ja värvilitode seeria «Maa ja taeva vahel», millest üks pilt on koloreeritud. Lisaks esitlen veel kaht suurt pargimaastikku, tušijoonistusi lõuendil.

Vabaduse galeriis tulevad «Valgete linnade» kollektsioonis kolm uut tööd ja valik olemasolevatest. Põhimõtteliselt on «Valged linnad» ju joonistused, aga mul on lisaks kaks sarja – üks kolmene ja üks kahene – ofsettlitot ka. Nad on üsna lähedased minu värvipliiatsijoonistustele ja vahel arvatakse, et seda need ongi.

Mare Vint. Park VI. Pargitee. Tušš, lõuend, 2009. Foto: Repro.

Neid «Valgeid linnu» vaadates poeb hinge tunne, et midagi ilusat ootab ees.

Olen käinud Lõuna-Euroopas ja Põhja-Aafrikas ning sari ongi heiastus sellest regioonist. Valge linn lummab mind. Ta on särav, helendav ja kutsuv. Kuni ma polnud neis maades käinud, siis olidki ainult unistused, nüüd aga on nad nii unistused kui mälestused üheskoos.

Arhitektuur on mulle väga tähtis. Mulle võib meeldida nii iidne kui moodne arhitektuur. Minu piltidele sobib küll pigem vana. Mind paelub just loomuliku looduse ja inimkätega loodu vaheline kooskõla, ma ei näe selles vastuolu.

Üllatusega hoomasin, et praegu on Kumu näitusel väljas üks vanem töö, mis sisuliselt võiks «Valgete linnade» sarja kuuluda – ja ma olin ta täiesti unustanud. Tuleb välja, et juba 1960ndate lõpus ja 1970ndate alguses olin sellel lainel...

«Dialoog. Mare Vint ja Jaanus Samma» Kumu projektiruumis on väga hea näide kunstnike koostööst. Kuidas sündis Kumu näitus?

Kuraator Anu Allas tahtis näidata esmajoones mu loometee algust, mis ongi võib-olla huvitav. Isegi mulle huvitav, sest ma olin mõned muuseumis olevad pildid täiesti ära unustanud.

Mulle meeldis, kuidas Jaanus Samma kujundas sellest näitusesaalist kahe pargiskulptuuriga ja suure Versailles’ fotoga nagu väikese pargi. Foto on Jaanuse kunstitöö.

Oleme varem ka koos esinenud. Kuna meie mõlema esimene suur armastus on olnud pargid, siis panime aastal 2010 TAM-galeriis tõelisi pargipilte välja.

Samal aastal oli mul väga huvitav näitus koos Vilen Künnapuga. Olen koos esinenud Austria kunstniku Peter Riederiga ja Sirje Rungega ning muidugi koos Andres Toltsiga, temaga küll peamiselt väljaspool Eestit. Me ei tahtnudki väga Eestis ühiseid näitusi teha, sest kõik hakkasid otsima, kumb-kumba on mõjutanud.

Ma arvan, et meie vahel oli hingesugulus ja mõttekaaslus. Meie elus juhtus aastakümneid tagasi selline seik: lähen Kunstihoonesse ülevaatenäituse avamisele – mul polnud Toltsiga siis mitte mingisugust kokkupuudet, muidugi me teadsime teineteist – ja ma vaatan, kuidas Tolts on teinud samasuguse pildi kui mina: kaks väravposti, ümmargused munad mõlema otsas ja tagant paistab mets või park. Toltsil oli muidugi värviline maal, aga sama kompositsioon. Küsisin siis temalt, et kuidas sa said samasuguse pildi teha. Vastuseks Tolts ainult itsitas, nagu tal kombeks. Ma olin väljakujunenud kunstnik, kui me Toltsiga koos hakkasime elama. Rohkem võitlesin Tõnis Vindi mõjutustega.

Mare Vint. Mineviku linnad III. Serigraafia, 2009. Foto: Repro.

Kuuldavasti oli see väga põnev, uutest ideedest pulbitsev loomingulisi otsinguid soosiv aeg.

Ma tänan õnne, et ma ei sündinud 15 aastat varem, sest siis oleksin pidanud noore kunstnikuna selle hirmsa Stalini aja üle elama. Ma olin siis laps ja 1960ndate keskel kunstipilt täielikult muutus. Toonane ajastuvaim oli igati sütitav ja silmaringi avav: meile hakkasid jõudma ka raamatud ja ajakirjad, Soome televisioon. Me teadsime, mis mujal maailmas toimub, me ei olnud sugugi kotis, nagu paljud arvavad.

Mäletan, kuidas pidasime sürrealist Max Ernsti sünnipäeva. See oli väga huvitav, sest pärast Stalini aega tuli äkki täiesti teine lugu… Moodsa kunsti läbimurret Eestis alustasid Siberist tagasi tulnud Henn Roode, Enn Põldroos, Nikolai Kormašov ja Olav Maran, kes tegi siis abstraktseid pilte ja kollaaže… Kogu see vaimustus oli nii suur. Ma saime 1960ndate keskel oma töid välja panna, muidugi mitte palju ja mitte igale poole. Aga siiski…

Me pidasime vastastikku loenguid. Arvo Pärt, Jaan Rääts, Toomas Velmet ja Merike Vaitmaa tegid muusikakuulamisi ja rääkisid muusikast ning meie jälle pidasime kunstiloenguid. Mäletan, kuidas Jüri Arrak rääkis Vassili Kandiskyst – kõik oli uus ja huvitav ja me ei saanud seda endale hoida, vaid jagasime üksteisele, mida me teame ja mida oleme teinud.

Olav Maran oli väga erudeeritud ja külaskäigud tema juurde olid nii tähtsad.

Sellest noorusaja sõpruskonnast on kõik jätnud sügava jälje eesti kunsti ajalukku.

Inimene suhtleb ju omasugustega. See sünergia oli toona võimas. Tõnis Vint oli üks tuumiku suuremaid ideolooge. Hiljem asutas ta Stuudio 22, kus ta oma teadmisi jagas. Kui aega tagasi võtta, siis võib-olla õde Maara Vint oli ta esimene õpilane ja siis tulin mina. Ma pean end mingis mõttes, muidugi mitte otseselt, ka Tõnise õpilaseks. Kuigi õppisin ERKIs klaasikunstnikuks ja klaas on väga põnev materjal, paelus mind graafika rohkem.

Minult on küsitud, kuidas te suutsite teha nii ilusaid pilte? Ma arvan, see suur esteetilisus, mida tollel ajal oli ja mida praegu on palju vähem, kompenseeris halli argipäeva puudujääke. Nüüd tundub mulle vahel, et esteetika ja eetika on reliktid, äraunustatud sõnad ja mõisted…

Tegime oma kodud – meie Tõnisega, Malle Leis ja Villu Jõgeva ning Mati Unt ja Kersti Kreismann – korda ja neid näidati ajakirjades rahvale. Inimesed püüdsid luua endale ilusat ümbrust ja teha kunsti, mis pakub nii silmale kui hingele.

Iga kunstnik loob isemoodi. Üks joonistab kavandeid, teine tõmbab spontaanselt hoogsaid pintslitõmbeid lõuendile…

Kuna inimesed ikka küsivad, kuidas mul pildiideed tekivad, seletaksin, et on kaks vastandlikku võimalust. Kui mul on idee, siis ma hakkan sellele vormi otsima. Niiviisi ma liigun üldisemalt konkreetsema poole, kuni leian sobiva vormi. Või mul on visuaalne vorm ja ettekujutus olemas (näiteks foto). Sel juhul liigun konkreetselt üldisema poole, tegelen üldistamisega.

Ma teen kavandeid, sest tahan teada, kuidas pilt hakkab välja nägema. Mul on see vajalik, aga kõigil kunstnikel sugugi ei ole.

Mul on perioodid, kus ma teen kavandeid ja seepärast ma teen viimastel aastakümnetel sarju. See on ka väga praktiline nagu näiteks see sari «Maa ja taeva vahel» – ma saan sellest välja panna kaks pilti või 75. Väga hea on seeriates töötada, teha variante. Seda ka väljapaneku mõttes. Igas ruumis mõjub näitus erinevalt. Ma tegin praegu kirikusse ühe pildi juurde, sest mulle tundus, et kuna «Valgus» on sarja nimi, siis on see helekollane töö vajalik sinna lisada.

Sarjades töötamine on ka sellepärast tore, et ühe pildiga sa ei väljenda kõiki tundeid… Näiteks kui teen ühe valge linna pildi, siis see kaob ära – linnast peab ikka palju pilte olema.

Minu märkmikus on palju kavandeid ja ma olen neid ka eksponeerinud. Ühest mahukast plokist on veel tegemata roosa pilvega pilt, mida ikkagi kavatsen teostada. Pilved on lummavad. Kui olin väike tüdruk, lebasin murul selili ja vaatsin, kuidas nad üle taevalaotuse kulgesid. Nüüd vahel istun oma ateljees tugitoolis ja jälgin samuti pilvede liikumist… Selles hetke kordumatuses on oma võlu.

Mare Vinti tuntakse kui lõputult elurõõmsat inimest. Milline on lõppematu optimismi valem?

Ma elan oma elu ikka samamoodi, vaatamata vanusele ja riigikorrale. See on parim, mida inimene saab teha.

Tegelikult minu tõeline sõltuvus on töö. Ükskord, olles kuu välismaal, tundsin, et kui ma veel peaksin tööd tegemata olema, kardan, et ma poleks siis enam omas elemendis.

Põhiväärtused – töö, sõprus ja armastus – peab elus paika panema ja neile pühenduma. Tähtis on jääda iseendaks. Kõige hullem on tegutseda iseenda vastu, teha midagi sellist, mida sa tegelikult ei taha teha ja mis on sinu põhimõtete vastu. Südametunnistus peab puhtaks jääma.

Mind kurvastab, et ma näen liiga palju hoolimatust, väiklust, kadedust ja ebaõiglust meie ühiskonnas. Tahaks, et inimesed püüaksid üksteist rohkem mõista, rohkem kiita ja tunnustada, kui selleks on põhjust, rohkem toetada ja aidata, oleksid sõbralikumad ja avatumad.

Kunstis tahaks näha rohkem mõttestampidest üleolemist, isikupärasust ja mõtteselgust. Ja kunstikriitikas rohkem mõista tahtmist. Tegelikult aga läheb eesti kunstil hästi.

Mare Vint. Valitud vaated XI. Värviline pliiats, 2009. Foto: Repro.

Mare Vint

Sündinud 15. septembril 1942 Tallinnas

1967 lõpetas Eesti Riikliku Kunstiinstituudi klaasikunstnikuna

1968 alates esineb regulaarselt litode, serigraafiate, tuši- ja värvipliiatsijoonistustega nii Eestis kui välismaal

1973 Eesti Kunstnike Liidu liige

1984 Jaan Jenseni preemia

1992 Eesti Vabagraafikute Ühenduse liige

2001 Kristjan Raua preemia

2015 Valgetähe neljanda klassi orden

Näitused:

«Dialoog. Mare Vint ja Jaanus Samma»

Kumu projektiruum

14. jaanuarini 2018

«Valged linnad»

Vabaduse galerii

15. septembrist 4. oktoobrini

«Valgus»

Tallinna Jaani kiriku galerii

14. septembrist 4. oktoobrini