:format(webp)/nginx/o/2017/09/14/7101217t1hbd1b.jpg)
The National
Sleep Well Beast
4AD
Hinne: 4
Nädala plaat. Lateraalne evolutsioon
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hea uudis on see, et The National jätkab sealt, kus nad 2013. aastal lõpetasid. Halb uudis on, et nad sealt jätkavad, kus pooleli jäid. Tegemist on arvamusi enda kohta suisa deemonlikult polariseeriva bändiga. Ma tean tervet hulka inimesi, kes arvavad, et The National on võib-olla tänapäevastest (laias laastus) indie-roki bändidest kõige vägevam. Ma ise kuulun nende hulka. Aga ma tean ka päris mitut inimest, kes krimpsutavad seda nime kuuldes nina või teevad demonstratiivselt öökimishääli, sest «see lõputu depressiivne/melanhoolne vingumine on ju tüütu». Seega, küsimus the Nationali puhul pole kunagi selles, kas see meeldib kõigile, sest see pole lihtsalt võimalik, vaid pigem selles, kas nende fännid on rahul.
Lühidalt võib selle albumi puhul täie rahuga öelda, et fännid on rahul. Ma isegi ütleks, et fännid on väga õnnelikud, sest The National on ikka see, mis ta on alati olnud – aeglase kuni keskmise tempoga, teravmeelsete ja isiklike sõnadega, kurvameelne ja tähelepanelikku kuulamist nõudvate «hookidega», pinnapealselt aga pateetiline ja hümnilaadne muusika. Lisaks aga on the National nüüd elektroonilisem kui kunagi varem (selles suunas on liigutud viimasel kahel albumil, kohe pärast 4ADga liitumist), neil pole enam nii palju akustilisi instrumente ja kahes loos on elektrikitarrisoolo, mis on The Nationali puhul suisa ennekuulmatu.
The National on oma ajaloos, mis nüüd juba läheneb 20 aastale, olnud väga stabiilne. Alustati sisuliselt samas koosseisus, mis püsib tänaseni, ja algusest peale on nad olnud hipsterite sweetheart’i staatuses. Muusikaliselt oldi üsna tüüpiline ingliskeelse Põhja-Ameerika «ülikoolibänd», kus domineerisid akustilised instrumendid ja meloodiate voolavuse rõhutamiseks kasutati palju kõikvõimalikke poognaga mängitavaid keelpille. Aja möödudes on viiulid-tšellod suures osas kadunud ja helipilt on muutunud rokilikumaks, aga mõtisklev ja kurvameelne muusika on jäänud. Kõla määrab Matt Berningeri bariton, mis on põhjustanud võrdlusi Leonard Coheni, Depeche Mode’i, Joy Divisioni ja Nick Cave’iga, kuigi muusikaliselt pole neil suurt ühist.
The National on evolutsiooniliselt iga albumiga edasi liikunud, kuigi pigem horisontaalselt kui vertikaalselt. Muusika pole läinud selgelt paremaks ega halvemaks, lihtsalt tasakesi muundunud. See ühtlane (kriitikute arvates kõrge) tase ongi ilmselt see, mis hoiab The Nationali teatavas kultuslikus tsoonis, kuhu uusi austajaid vaikselt juurde tuleb, aga ära eriti keegi ei kao. Uus kauamängiv kompab uusi piire loomingus täpselt nii tasakesi, et keegi, kes varem neid kuulanud on, ära ei ehmata. Seega, uudsus ja põnevus ohverdatakse kindla kvaliteedi nimel ja kuigi fännidel on lõbus, ei tee bänd muusikaliselt ka olulist sammu üles. Aga võib-olla polegi enam üles võimalik minna ja seegi on ju hea