Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Mart Juure gooti stiilis unenäod

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Poliitikud: gooti stiilis unenäod | FOTO: /

Moodne popmuusika mind ei huvita. Sellistele bändidele nagu Joy Division, Sisters of Mercy, Siouxsie and the Banshees, New Model Army  ja Depeche Mode pole väärilist vahetust peale kasvanud.

Ajukääbikute maitse ruulib edetabelites. Raadiost normaalset muusikat ei kuule. Aga minul on suva. Kuni saan sukelduda unedesse, põgeneda unejumal Morpheuse maailma lemmikbändide juurde, on mul sügavalt ükskõik.

Esmaspäeval heitsin voodisse suurte ootustega. Lootsin unes näha Depeche Mode’i 1980. aasta tuuri viimast kontserti Bridge House’is Londonis. Olin kõik selle tuuri laivid suvel ära vaadanud, alates esimesest, mis toimus 1980. aasta märtsis Basildonis Essexis. See oli vapustav elamus. Varasematel kontsertidel kasutas bänd nime Composition of Sound. Depeche Mode’i nime all marssisid nad esimest korda lavale 24. septembril Londonis.

FOTO: /

Kõik teavad, milline oli DMi klassikaline koosseis: Dave Gahan, Martin Gore, Vince Clark ja Andrew Fletcher. Huvitav fakt: Dave Gahan ühines bändiga 14. juuni laivil Basildon Schoolis. Ma nägin seda maagilist hetke unes oma ihusilmaga aegluubis. Dave Gahan on jumal.

Kuid Depeche Mode’i asemel näidati mingit jura, ülekannet Euroopa Liidu välisministrite mitteametlikult kohtumiselt, kus osalesid Federica Mogherini, Sven Mikser, Marko Mihkelson ja Barbi-Jenny Pilvre-Storgard koos oma kassiga, kellel nimeks Vormsi Irmgard. Tüütavad jutud, millel puudus sisu, võtsid minul ära magamise isu. Ärkasin rusutud meeleolus.

Lootsin, et tegemist on eksitusega ja selline asi enam ei kordu. Uskusin, et teisipäeva öösel näen unes Andrew Eldritchi, nagu teisipäeva öösiti tavaliselt, ja saan põhjalikumalt uurida Sisters of Mercy avaldamata lugude tausta. «Dance On Glass» oma uduse kitarririfiga on mind palju aastaid lummanud. Mis juhtus 1984. aasta Strawberry Sessioni ajal? Miks Ben Gunn bändist lahkus? Miks stuudios küünlad ootamatult kustusid trummipartii salvestamise ajal? Mida tähendas Gary Marxi uus tätoveering? Kas Andrew Eldritch mõtles laulusõnad ise välja? Nii palju küsimusi, mis vajavad vastuseid.

Tõmbasin teki üle pea, sulgesin silmad, nahka rüütatud unehaldjas tõstis mind kõrgele pimeda Inglismaa kohale, kauguses suitsesid Sheffieldi korstnad, kostis kõue­kõminat. Kuulsin Andrew Eldritchi lähenevaid samme, tajusin et olen jõudnud läbimurde servale... ja siis algas Jüri Ratase pressikonverents, teemaks ID-kaardi kiibi turvaauk.

Kargasin voodist nagu ussist nõelatud. Peksin pead vastu seina ja kisendasin: miks, oh miks pean ma sellist jama nägema!

Kolmapäeva õhtul valmistusin magamaminekuks eriti hoolikalt. Raseerisin kaenlaalused ja intiimpiirkonna, panin selga neetidega, kuid ilma varrukateta musta öösärgi, pesin hambaid verega ja kuulasin Nick Cave’i legendaarset albumit «The Firstborn Is Dead». Pimedusevürsti teine sooloplaat ilmus 1985. aastal. See album on puhas kuld, tugevate Elvis Presley ja Blind Lemon Jeffersoni mõjudega. Kitarri mängib albumil Blixa Bargeld. Ma olen Blixat sageli unes näinud, nii Einstürzende Neubautenis kui ka hilisemates sooloprojektides. Bassil ja klahvpillidel on Barry Adamson, trummidel Mick Harvey. Superkoosseis ühesõnaga.

Tundsin, et olen magamaminekuks andnud maksimumi. Nüüd peaksid eriti magusad unenäod tulema, mõtlesin voodisse süsimustast satiinist linade vahele pugedes.

Hommikul ärkasin roidununa, suus oleks justkui Hard Rock Laagrit peetud. Painav unenägu Isamaa ja Res Publica Liidu valimisplatvormi esitlusest oli kestnud terve öö. Raivo Aeg, Mart Luik, Urmas Reinsalu ja teised jobud istusid autos ja poseerisid lollide nägudega, Viktoria Ladõnskaja vaatas pealt nagu Vassilissa Punakõrv. Ma-sen-dav!

Neljapäeval otsustasin, et ei lähegi magama. Neelasin valuvaigisteid ja kuulasin Joy Divisioni albumit «Unknown Pleasures». Kriitik Jon Savage nimetas seda plaati 1979. aasta parimaks debüütalbumiks. Paraku enne koitu sai väsimus ikkagi võitu. Unenäos tuli Mart Helme, katsus mind gei kombel ja rääkis Briti post-punk-bändide kohta inetuid asju.

Suures hädas läksin linnaosavalitsusse selgeltnägija vastuvõtule. Selgeltnägija kuulas minu mure ära, mõõtis energiavälja, kompas aurat, kaardistas tšakraid ja ütles:

«Unenäod tulevad närvidest. Teil on ilmselt stress, noormees. Aga kellel praegusel ajal poleks? Reaalsus murrab sisse igal tasemel, spirituaalne inimene on päevauudiste ees täiesti kaitsetu. Õnneks on olemas kristalliteraapia, mis hoiab meeled puhtad ja alateadvuse jonksus.»

Nüüd olen paar ööd maganud, kristallid padja all. Natukene abi neist tõesti on. Unenäod pole enam nii kreisid. Eile öösel nägin unes, et olen Mutant Discol, kus esineb Üllar Jörberg, ja räägin tuttavale gooti­tšikile ansambli Xmal Deutschland legendaarsest albumist «Fetisch».

Tagasi üles