Video ja galerii: Saksa hevimees laulis Eesti hümni

Reede õhtul esines klubis Tapper Saksa heviansambel Primal Fear, mille terasest häälepaeltega solist Ralf Scheepers oli selleks puhuks ära õppinud Eesti hümni esimese salmi. Kuidas kõlas, vaata videost!

• Primal Fear
• 15.september 2017 Tapperis

Primal Fear Tapperis — kõlab täiesti uskumatult. Esiteks muidugi asjaolu, et Tapper on paras urgas ega kõlba reputatsiooni poolest esinemiseks isegi Eesti nimekamatele metal-artistidele, ammugi siis Saksamaa hevistaaridele.

Aga teiseks on Primal Fear jõudnud täpselt sellele tasemele, kus nad on liiga kuulsad, et Eestis väikese raha eest mõnesajale inimesele esineda, aga samas siiani piisavalt tundmatud, et mitte suuremat publikut kohale meelitada. Mõlema tingimuse kiuste see ebatõenäoline kontsert siiski aset leidis.

Tuhlasin kontserdi eel Facebookis, kus torkas silma koomiline eksimus – bändi terasest häälepaeltega solist, sotsiaalmeediasõbralik Ralf Scheepers, on üles riputanud pildikese vaatest Tapperi hoovile, mis uhkelt autosid pungil, eufooriline teade juures, et rokiklubi on pilgeni rahvast täis. Eestlase silm seletab tara peal muidugi kirja «kasutatud autode müük» ja on igal teadmamehel selge, et Tapperi siseõu näebki igapäevaselt umbes selline välja. Nojah, mitte et Scheepers otseselt eksinuks, aga külastajate sõiduriistadega sellegipoolest tegu polnud...

Klubi Tapper esine enne Primal Feari konterti Foto: Ralf Scheepersi Facebooki konto

See ei tähenda, et rahvast tegelikult vähe olnuks. Ütlen etteruttavalt ära, et kontsert möödus küllalt edukalt, publikut kogunes õhtu jooksul korralikult — noh, igatahes rohkem kui ma Tapperis varem olen näinud — ja igaüks, kes elamust otsima tuli, selle ka sai. Siiski jään arvamusele, et normaalse ventilatsioonita ja rääbaka väljanägemisega Tapper pole niivõrd olulise bändi jaoks vääriline esinemiskoht ning üritus pidanuks toimuma Rock Cafés, mis ilmselt asjaliku promo ja mõistlike piletihindadega õnnestunuks väljagi müüa.

Õhtut alustab vene bänd Archontes, mis 24-aastasest staažist hoolimata eestlaste jaoks täiesti tundmatu nimi on. Sealjuures muusika, mida viljeletakse, on üle ootuste hea – silmapaistva vokaaliga traditsiooniline power metal, millesarnast Blind Guardiani või Helloweeni repertuaarist leida võib. Raske kindlalt öelda, kuidas bändil oma kodumaal tuntusega on, aga kaldun arvama, et Archontes on sealgi paras obskuursus. Vähemalt on neil laval välja kujunenud oma kindel act, selline laulja versus pillimehed suhe, mida tuntumatest nimedest näiteks Blaze Bayley ning ääriveeri ka U.D.O. ja Judas Priest praktiseerivad.

Vene hevibänd Archontes Foto: Rasmus Rammo

Kell pool kümme, pärast mõõdukat ootamist, astuvad lavale mainekad saksa hevitähed (okei-okei, trummar on itaallane). «Tere õhtust, Tallinn, Estland!» kuulutab Scheepers uhkelt, enne kui taipab, et siinmail hoopis «Estonia» hüüdma peaks. Pole viga! Silmatorkav Primal Feari tätoveering lihases käe peal, vinge dekolteega vest — Scheepersi tunnusmärk —seljas, alustab Primal Fear kunagise läbilöögilauluga «Final Embrace».

Priesti asenduslauljaks Scheepers ei pääsenud, aga sarnast muusikat on ta sellegipoolest saanud viljeleda juba kakskümmend aastat: Priesti jaoks märgiline duubelkitarr, jõulised ja kõrged karjed, isegi laulja kiilakas pea — kõik on Primal Fearil olemas. Kui repertuaar välja arvata, võiks reedel Tapperit väisanud bändi lausa kahest etemaks pidada, energiat on neil kordades rohkem, Scheepersil häält samuti, publikuga suhtlevad vahetumalt ja annavad üleüldse vingema show. Kusjuures klassikalise õlle (või isegi vee) asemel käib laulja lava taga rüüpamas valget veini — otse pudelist — nii et võib-olla lasuvad bändi hea tuju saladuse tagamaad just seal.

Setlist on vinge, esitamisele tuleb palasid kaheksalt erinevalt albumilt (kokku on neid bändil 11). Tõsi küll, peamiselt piirdutakse hittidega, kuid kõlab ka karmimat kraami nagu «Sign of Fear», mida kuulateski kurk kähedaks tõmbab, ja rahulikumat materjali nagu kolmeosaline «Fighting the Darkness». Kuna enamuse jaoks on võimalus Primal Feari näha esmakordne, ei saa sugugi pahaks panna, et esitamiseks pea eranditult tuntumad palad valitud on. Live'is töötavad need niikuinii kõige paremini.

Kui Scheepersi fantastiline hääleulatus kõrvale jätta (ja ta karjub nii palju, et selle kõrvalejätmine on tõeline katsumus), rabab bänd vahetu energiaga — pole hetke, mil publikut kaasalaulmisele või -plaksutamisele ei ärgitataks. Teate küll seda nippi, kuidas solist lühikese viisijupi ette laulab ja siis seda rahval korrata laseb — no vot, see on Scheepersilgi kenasti käpas, aga temaga on see häda, et ta laulab nii kõrgelt ja nii pikki sirgeid noote, et iga keskmine hevifännist mats seda naljalt järele ei aima. Mis on muidugi ka omamoodi äge.

No olgu, häid kontserte on nähtud ju palju ja kuigi Primal Fear on ilmselt niigi paremate seas, ei piisa energiast ja repertuaarist, et aastateks mällu sööbida. Seepärast teeb Scheepers midagi legendaarset: esitab sulaselges eesti keeles meie hümni esimese salmi. Nojah, Manowari bassimees pidas mõne aasta eest eestikeelse ergutuskõne, mis oli ka täitsa äge, aga miski ei puuduta patriootliku hevifänni südant rohkem kui üks saksa tuntumaid metalvokaliste Jannseni sõnu lauldes.

Õhtut saadavad heliprobleemid: nimelt on Tapperis nii palav, et Scheepersi kõrvamonitorid voolavad pidevalt higi täis ega lase tal täiskohaga laulmisele keskenduda. «Meil on heliga natuke probleeme, aga hevimetalit see ei huvita!» kuulutab laulja ise, ehkki on tõrgetest nähtavalt häiritud. Üldmuljet see õnneks ei riku — pigem tõestavad Scheepersi püüdlused kehvade tingimuste juures head nägu teha, et mehe prioriteet on olukorrast olenemata publikule meeldejääv kontsert anda. Ja see tal probleemide kiuste tõepoolest õnnestub.

Kontsert läbi, ilmuvad bändimehed, õigemini trummar ja laulja, rahva sekka: teevad pilti, annavad autogramme, vestavad niisama juttu. Härra Scheepers korrutas kontserdi jooksul sõna «aitäh», mille ta eesti keeles ära oli õppinud. Nüüd tuleb tänada aga Primal Feari. Aitäh!