Kas meil on tõesti vaja veel üht lavastust revolutsioonist, mõtisklen enne etenduse algust. Kavalehelt leian Eero Epneri samas vaimus küsimuse: «Kus on inimene siis, kui kosmos karjub? On ta teatris? Kas näitleja on teatris, lava peal hüüdmas revolutsioonilisi loosungeid, kui kuristik on avanenud mitte tema jalge all, vaid tema pea kohal?»
Tõepoolest, milleks rääkida revolutsioonist, kui tegelik küsimus peitub evolutsioonis. Küsimus pole enam ammu selles, kas inimkond vajab uut revolutsiooni, vaid selles, kas inimkond jääb üldse ellu. Huvitavamad mõtlejad ei arutle enam mõnda aega selle üle, milline on inimeste parem tulevik, vaid selle üle, milline on tulevik ilma inimesteta.
Kas inimestest jääb siia planeedile üldse mingi jälg, küsib briti geoloog Jan Zalasiewicz raamatus «Maa pärast meid» (2008), ja vastab: «Ühe-kahe geoloogilise ajastu möödumisel ei ole järgi midagi muud kui mõni kummaline kont või kuldsõrmus, mis viitab, et me olime kunagi siin.»
Saali sisenedes võtab vastu revolutsioonivaimus kujundus – püsti on suured punased plagud, näitlejad on riietatud punastesse kostüümidesse, seinal jookseb punane kiri «revolutsioon». Tõsi, kerge ebakõla tekitavad kujundusse helid – näitlejad löövad haamritega lokulaudadel rituaalset rütmi. Need ei ole revolutsioonihelid, pigem meditatiivsed harjutused.
Lokulaudade löömine läheb sujuvalt üle sufi rituaalseks tantsuks, pöörlevate dervišite etteasteks, mida tagantjärele käsitan katsena viia vaatajate teadvus õigele lainele, hajutada eksimõtted revolutsioonist ja panna meel valmis maailmalõpu vaatamiseks. Sest tõepoolest, tasapisi jõuab vaatajani arusaam, et viited revolutsioonile on lavastajatel mõeldud vaid tühja peibutisena (ja lõivuna EV 100 projektile), tegelikult ei huvita neid revolutsioon, vaid apokalüpsis, oluline pole mitte see, mis avaneb meie jalge all, vaid see, mis vaatab vastu taevast.