Maailm pärast meid
Marek Tamm analüüsib NO99 lavastust ​«Revolutsioon»

Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo lavastus «NO34 Revolutsioon», aktsioonis Jörgen Liik, Mart Kangro ja Ragnar Uustal

FOTO: Tiit Ojasoo

Teater NO99 viimane lavastus küsib esmapilgul revolutsiooni järele. On selge, et 2017. aastal on revolutsioon õhus, kui mitte teisiti, siis minevikunostalgia või -kummituse kujul. Revolutsiooni kuulutatakse kunstigaleriides ja teatrifestivalidel, revolutsioonist kirjutatakse raamatuid ja tehakse filme, seda lahatakse konverentsisaalides ja hurjutatakse leheveergudel. 

Kas meil on tõesti vaja veel üht lavastust revolutsioonist, mõtisklen enne etenduse algust. Kavalehelt leian Eero Epneri samas vaimus küsimuse: «Kus on inimene siis, kui kosmos karjub? On ta teatris? Kas näitleja on teatris, lava peal hüüdmas revolutsioonilisi loosungeid, kui kuristik on avanenud mitte tema jalge all, vaid tema pea kohal?»

Tõepoolest, milleks rääkida revolutsioonist, kui tegelik küsimus peitub evolutsioonis. Küsimus pole enam ammu selles, kas inimkond vajab uut revolutsiooni, vaid selles, kas inimkond jääb üldse ellu. Huvitavamad mõtlejad ei arutle enam mõnda aega selle üle, milline on inimeste parem tulevik, vaid selle üle, milline on tulevik ilma inimesteta.

Kas inimestest jääb siia planeedile üldse mingi jälg, küsib briti geoloog Jan Zalasiewicz raamatus «Maa pärast meid» (2008), ja vastab: «Ühe-kahe geoloogilise ajastu möödumisel ei ole järgi midagi muud kui mõni kummaline kont või kuldsõrmus, mis viitab, et me olime kunagi siin.»

Saali sisenedes võtab vastu revolutsioonivaimus kujundus – püsti on suured punased plagud, näitlejad on riietatud punastesse kostüümidesse, seinal jookseb punane kiri «revolutsioon». Tõsi, kerge ebakõla tekitavad kujundusse helid – näitlejad löövad haamritega lokulaudadel rituaalset rütmi. Need ei ole revolutsioonihelid, pigem meditatiivsed harjutused.

Lokulaudade löömine läheb sujuvalt üle sufi rituaalseks tantsuks, pöörlevate dervišite etteasteks, mida tagantjärele käsitan katsena viia vaatajate teadvus õigele lainele, hajutada eksimõtted revolutsioonist ja panna meel valmis maailmalõpu vaatamiseks. Sest tõepoolest, tasapisi jõuab vaatajani arusaam, et viited revolutsioonile on lavastajatel mõeldud vaid tühja peibutisena (ja lõivuna EV 100 projektile), tegelikult ei huvita neid revolutsioon, vaid apokalüpsis, oluline pole mitte see, mis avaneb meie jalge all, vaid see, mis vaatab vastu taevast.

Etenduse edenedes saab sissejuhatav tants aina uusi tähenduskihistusi, sest pärast tegevuslikku proloogi, mille kulminatsiooniks on tühi karjatus «Revolutsioon!» – ainus, mis kunagisest maailmaparandamissoovist on veel järele jäänud –, hakatakse laval ette kandma Hasso Krulli eepost «Meeter ja Demeeter» (2004), kus tantsul on tähtis roll.

Tants on nimelt see, mille käigus veeuputuses hukkunud maailm uuesti luuakse. Tuletame meelde eepose eelviimase salmi võtmelised read: «ma tantsin / põksuma trummid / ma tantsin mustri ja muusika // veeuputuse tantsin / ja tantsin vee / ma tantsin maailma loomise // ma tantsin inimesed / ja loomad / ja päikese kõrge kaheksakanna // ma tantsin olemise / ja surma / ma tantsin tundmise nägemise // tantsin / loomise loomise.»

Huvitava seosena võib mainida, et needsamad read inspireerisid Tiit Ojasoo juhendatud lavakunstikooli XXVI lennu tudengite diplomilavastust «Detox» (lavastus ja koreograafia Kristina Paškevicius ja Krista Köster), mis esietendus teatris NO99 2012. aasta detsembris. Kuna näitlejad kahes tükis põhiosas kattuvad ja teatergi on sama, siis võib vähemalt tagantjärele tarkuses käsitada toonast tantsuetendust «Revolutsiooni» omalaadi eelkäija või ettekuulutajana.

Lavastuse põhiosa on niisiis «Meetri ja Demeeteri» retsiteerimine, seda erinevate tegevustega toetades ja täiendades. Mitte alati ei suuda ma vaatajana teksti ja tegevust siduda, kohati liiguvad need liiga erinevates registrites, ent eraldi on huvitav vaadata-kuulata mõlemat. Tekst on muidugi nõudlik ja keeruline, kootud väga erinevatest lõimedest, nii vanadest pärimustest kui modernistlikest allusioonidest, nii antiikmütoloogiast kui argitoimingutest.

Näitlejad annavad oma tänuväärt parima, et tekst mõtestatult ette kanda, Marika Vaarikul õnnestub see kindlasti kõige veenvamalt, kuid tema füüsiline vastupidavus pannakse lavastuses ka kõige vähem proovile. (Tuletame möödaminnes meelde, et see pole esimene katse Krulli eepost lavale seada. Monika Mattiesen on kirjutanud ooperid «Dmeeter» (etendus 2008. aastal Kanuti Gildi saalis) ja «Loomise mõnu» (etendus 2010. aastal Kumu auditooriumis), mis põhinevad samuti «Meetril ja Demeeteril».)

Mõningast allajäämist eepose tekstile korvab lavastuse visuaalne ja heliline lahendus. Ene-Liis Semper on loonud korraga lihtsa ja mitmekihilise lavaruumi ning riietanud näitlejad tähendusküllastesse kostüümidesse (punaste dervišikostüümide alt tulevad välja abitud sinikraed, kes etenduse finaalis muutuvad veealusteks fantaasiaolenditeks).

Jakob Juhkam on kujundanud heliruumi, mis annab lavaruumile rikastava lisamõõtme. Tore oli vahepeal kõlaritest kuulda ka eepose autori enese häält, mis tõi meelde, et ta on oma teose tervenisti linti lugenud ja kolmel CD-plaadil välja andnud.

«Revolutsioonis» (jah, ikka on veidi imelik seda pealkirja kasutada) kantakse ette vaid eepose esimene osa, alapealkirjaga «Meeter», mis on lugu inimmaailma hävimisest veeuputuses. Eepose helgem pool, «Demeeter», kus räägitakse maailma uuesti loomisest, jääb igaühel kodus lugeda. Veidi on sellest isegi kahju, et teatrisaalist tuleb lahkuda mõningases maailmalõpu-masenduses, sest eepose eesmärk oli algselt teine.

Hasso Krull on ise oma ajendeid avanud järgmiselt: «Raamatu kirjutamise üheks ajendiks oli mure meie planeedi ja tsivilisatsiooni saatuse pärast. Kuna aga masendus või lootusetus pole lahendus, otsisin teed, kuidas tühipaljast murest vabaneda ja edasi minna.» «Seda kõike on just kirjanduse vahenditega võimalik teha,» jätkab ta, «näidata sümboolselt ja müütiliselt, et hea lahendus on olemas.» (Eesti Ekspress, 2. IX 2004)

Hea tahte korral pole aga võimatu tõlgendada lavastuse tantsulist proloogi otsekui kokkuvõtet eepose teisest osast «Demeeter», kus maailm tantsimise käigus uueks luuakse. Eepose kahe osa järjekord on sellise tõlgenduse kohaselt lavastuses ringi tõstetud, alguspunkt on uue maailma sünd, mitte vana kadu. Etenduse algus, selle tegelik lõpp.

​«NO34 Revolutsioon»

  • Lavastajad-kunstnikud Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo
  • Muusikaline kujundaja Jakob Juhkam, dramaturg Eero Epner
  • Laval Mart Kangro, Eva Koldits, Rea Lest, Jörgen Liik, Ragnar Uustal ja Marika Vaarik
  • Esietendused 18. augustil 2017 Naissaarel Omari küünis ja 16. septembril 2017 Tallinnas teatris NO99
Tagasi üles