:format(webp)/nginx/o/2017/09/19/7116965t1h99d4.jpg)
Läinud pühapäeval lõppes Viljandis esimest korda toimunud ja kuu aega kestnud rahvusvaheline kunstifestival QQ, mis on teadaolevalt pikim omasuguste seas Euroopas. Korraldajate soov oli täita Viljandi galeriid, kohvikud, tänavad, viljandlaste kodud ja pargid eri kunstivormidega. Pärast ürituse lõppu vastas minu küsimustele Kondase Keskuse kuraator ja juhataja Mari Vallikivi, kes on üks Viljandi Kunstifestivali korraldajatest.
Kas ma saan õigesti aru, et «kunsti» mõistet on selle ürituse puhul kasutatud laiemalt kui pelgalt «kujutava kunsti» tähenduses?
Me ei tahtnud teha hambad ristis iseend tõsidusega nokauti löövat kunstifestivali. Algusest peale oli selge, et see üritus peab olema distsipliiniülene ja haarama võimalikult palju kultuurivaldkondi, isegi kuni spordini välja. Spordi kaasamine on ju igati loogiline, kuna kultuuritegemisest on saanud lõputu spordivõistlus ning kultuuriministeerium haldab spordivaldkonda. Pakkusime loomingut visuaalkunstist keskkonnakunstini ning filmikunstist muusika- ja tantsukunstini.
/nginx/o/2017/09/19/7117973t1hef33.jpg)
Mis kunstikuu raames Viljandis toimus?
Festivalil ei olnud teadlikult ühte peateemat ega peakorraldajat, see oli rohkem «festivalid festivali sees» tüüpi ettevõtmine. Festivali mahtus peaaegu iga päev midagi: tänavakinod, performance’id, tänavakunsti päevad, helikunsti- ja tantsuetendused, installatsioonid linnaruumis, kunstiline tsirkus, poetry-slam, valgusskulptuurid, kohtumised kirjanike ja kunstnikega, keskkonnakunst, kontserdid, kunstituurid võhikutele ning oma asukohta muutev QQ-klubi.
/nginx/o/2017/09/19/7117959t1hebb5.jpg)
Kuu aja jooksul sai vaadata 18 näitust, mis paiknesid peale galeriide näiteks spordihoones, veetornis, pärimusmuusika keskuses, kohvikutes ja inimeste kodudes. Kui kunstikuu algas Soome-Eesti ühistööna kureeritud Artegroundi festivaliga, siis kunstikuu lõppemise võttis septembri keskel enda hoole alla juba viiendat korda Viljandis toimuv Music Walki festival koos linna 734. sünnipäevaga.
Kuidas tuli mõte selline üritus korraldada?
Viljandil on väga tugev pärimusmuusika, pärandi hoidmise ja taasloomise kuvand. Järsku oli aeg küps tegeleda folgi kõrval kunstiküsimusega ning nii juhtuski, et ühel päeval oli laua ümber kaheksa inimest – Villem Varik, Laineli Parrest, Ege Enok, Evelin Lagle, Jaanus Kukk, Annika Vihmann, Erik Alalooga ja mina –, kes kõik hakkasid vabatahtlikult millegi uue sündimise nimel toimetama.
Ühtäkki sai sellest kuuajaline ettevõtmine ehk Viljandi vabatahtlike meeleheitlik samm kunstiskeenel kanda kinnitada. Tegime seda fanatismist, entusiasmist ja tasuta – artistidele pakkusime enamasti üksnes transpordi- ja majutustoetust. Saime oma ideedele toetust ja rahastust Viljandi linnavalitsuselt. Üritused olid publikule tasuta.
Milliseid ideaale see algatus eelkõige järgib?
Ei järgi mingeid ideaale. Maailmas, kus kõiki asju on proovitud ning kõike on liiga palju ning ka Eesti saab suviti üheks suureks festivaliks, on Viljandi kunstifestival QQ üks suur sulatuspott. Olukorras, kus kõik vaevlevad uudsuse ja eristumise nimel, tahtsime teha asju tavalisele inimesele. Ning elurõõmsalt, ilma suurte kunstiliste pretentsioonide ja paatosliku tõsiduseta, mis minu meelest kipub kunstifestivalidel muidu kahjuks valitsema. Ainulaadne on küll Viljandi väikelinna miljöö, kuhu see kõik sai sulatatud.
Millised olid festivali kunstilised kõrghetked?
Kui osalejate arvu silmas pidada, siis välikino etendused, tuleskulptuuri- ja tantsuetendus, mõned kontserdid ning valgus- ja heliinstallatsioon Viljandi Jaani kiriku välisseintel. Viimane oli Kondase Keskuses oleva näituse «Viljandi motiiv klassikalises kunstis» muutmine valgus- ja heliinstallatsiooniks, mille teostas koostöös Kondase Keskusega valguskunstnik Kristjan Suits. Kindlasti pani see veel tugevamalt mõtlema «kujutava kunsti» üha marginaalsemaks muutuva rolli üle kultuuris. Tohutus mõõtkavas kirikuseinal muusika saatel tekkinud ja kadunud kunstiteosed pakkusid suurt elamust, samas kui tavapärases muuseumikontekstis ja -miljöös jääb teoste vaatamine paljudele lahjaks.
/nginx/o/2017/09/19/7117313t1h80f5.jpg)
Võib rääkida festivali eri osade või alafestivalide kõrghetkedest. Näiteks Artegroundi festival, tänavakunsti päevad, Koidu Seltsimaja, Supersonicumi programm või kirjanike üritused – iga korraldaja silmis on kõrghetke määratlus kindlasti ise moodi tajutav.
Kas festival jätab endast Viljandi linnaruumi maha ka mingi püsiva jälje?
Tegelikult eriti mitte, osalenud kunstnikud on kuuldavasti avastanud endale kultuuriliselt potentsiaalse, inimmõõdulise väikelinna Viljandi ning on olnud võlutud. Naljaga pooleks võib öelda, et välismaalastele, keda osales 60 ringis, oli see kui lühiajaline residentuuris viibimine. Üsna selge on, et kui siseneda kunstiga linnaruumi, peaks olema pikaajaline visioon, pigem hoiduda sümpoosioni tüüpi ettevõtmistest ja tänavakunsti teoste kunstlikult juurde tekitamisest.
Viljandi kui kauni väikelinna kohta on siin näiteks lubamatult palju koledat, sobimatut plekkarhitektuuri ja tühje kesklinna maju, mis ei kõnele muust kui pikaajalise visiooni puudumisest. Meie eesmärk oli pakkuda pigem performance’eid, osaluskunsti, lühiajalisi näitusi, kontserte – kõike, mis oleks võimalikult nähtav, kuid efemeerne ning talletatav mälusse või andmekandjaile.
Kas on plaan teha sellest festivalist traditsioon?
Seda on ehk vara öelda, alati peaks teadma, millal on õige aeg lõpetada, ja muidugi on alati oht ühel päeval muutuda «poliitiliselt korrektseks ja igavaks». Äkki peaks kohe ära lõpetama? Või siiski mitte? Selles on küsimus.
/nginx/o/2017/09/19/7117961t1h3a3a.jpg)
Viljandi kunstifestival QQ
18. augustist kuni 17. septembrini
www.qq.viljandi.ee
:format(webp)/nginx/o/2018/01/27/7521105t1h5dd3.jpg)