:format(webp)/nginx/o/2017/09/20/7120455t1ha419.jpg)
Kadrioru lossi imelises saalis esinesid pühapäeval noored mehed Marcel Johannes Kits ja Rasmus Andreas Raide, kandes ette Franz Schuberti sonaadi tšellole ja klaverile a-moll «Arpeggione» ja Ludwig van Beethoveni sonaadi klaverile ja tšellole op 5 nr 2 g-moll.
Pealkirja seletuseks
Schuberti «Arpeggione» oleks pelgalt muusikaajalooline kurioosum, kui mitte tšellistid seda vähese kohandamisega sageli ette ei kannaks. Ligi 200 aastat tagasi konstrueerisid Viini pillimeistrid Johann Stauffer ja Peter Teufelsdorfer midagi kitarri ja tšello ristandi taolist. Kuuekeelse pilli häälestus oli kitarrilt (E–A–d–g–b–e'), mänguviis aga tšellolt – poognaga ja pill põlvede vahel.
Oodatud populaarsust ei tulnud ja leiutis vajus unustusehõlma, kuhu see olekski jäänud, kui mitte suur meister Franz poleks spetsiaalselt sellele pillile sonaati kirjutanud. Sest ühtegi omaaegset arpedžioonet ei ole meie päevini teadaolevalt säilinud.
Ka sonaat jäi pikaks ajaks tundmatuks ja kirjastati alles pool sajandit hiljem ning sellest ajast on seda ette kandnud eelkõige tšellistid, kuid seda on seatud ka vioolale ja eks tänapäeval mängitakse kõike kõigil pillidel – kättevõtmise asi.
Muusika on võluv, viib kaasa... No mis siin rääkida – Schubert ju! Muusikariistade ükssarve ehk müütilise kadunud pilli konstruktorite mõte oli lisada poognaga mängitavale pillile kitarrile omast arpedžeeritust ehk akordi mängimist nii, et noodid kõlavad kiiresti vahetult üksteise järel, kas nii-öelda alt üles või ülalt alla.
Nende kõlade efektist läks kõnealusel kontserdil osa kaduma – kuigi mitte muusikalises mõttes –, sest palju kiidetud barokksaal ja võimas pill, heast mängijast kõnelemata, ei pruugi alati ja kõiges kokku sobida: see, kuidas kaja nii mõnegi arpedžo nahka pani, meenutas tuntud sümbolit-kujundit sellest, kuidas madu oma saba sööb. Aga nagu öeldud, muusikat tervikuna mõjutas see vähe.
Pillist
Raske uskudagi, et XVII sajandi tšello on meie päevini tervena säilinud – kui mõelda, mis kõik võib õrna asjaga juhtuda! Vana tervena säilinud Itaalia pill on alati väärtuslikum kui ükskõik kui hästi remonditu ja see väärtus väljendub mõistagi kõlas, mitte meistri nimes ning aastaarvus. Kuulsa Cremona meistri Francesco Ruggieri (1630–1698) tšello (1674) on just selline ja Saksa Muusikaelu Sihtasutus andis selle õigel ajal õigele mehele mängida. Gott sei Dank! Suur pill – suur kõla (kui hästi mängida).
Ka paljud muusikasõbrad ei tea, et keelpillimängus on vasaku käe töö – selle käe, mille sõrmed lippavad keeltel – võrdlemisi lihtne osa. Poognakäsi peab aga õppima, omandama ja harjutama mitu korda rohkem mänguvõtteid ja enamik neist on sellised, mida isegi suured meistrid ei oska sõnadega seletada... Seesama Saksa sihtasutus on Marcel Kitsele mängida andnud ka väga hea poogna, tegijaks Prantsuse meister Victor Fétique (1872–1933). Siit algabki täiesti uus jutt.
Nimelt oli saal sel korral üles seatud nii-öelda ristipidi ja mõistagi oli köitev – kuigi viimasest publikureast, aga ikkagi vähem kui viie meetri pealt kahe tehniliselt nõudliku teose ettekannet peale kuulamise täpselt vaadelda.
Pidin korduvalt silmaga kõrvale tuge otsima: kas tõesti on poogen nii pikk? Kas tõesti jätkub poognat veel fraasi lõpuni?! Ja veel kümme küsimust spetsiifiliselt poogna teemal. Pillist ja poognast üksi ei aita, mängumees peab vali olema. Kuigi, nagu armastas öelda suurepärane viiuldaja Jossif Šagal: hea pill mängib ise, sa seisa ainult juures...
Marcel Kits lubab meile tulevikuks taevalikke kõlanaudinguid, kui ta selle kallal tööd samamoodi jätkab, nagu ta näib olevat seni teinud. See, et praegu veel kõik noodid – iga noot – kontrollitud ei ole, on esialgu artisti nooruse tõttu mõistetav ja andeksantav. Küll me veel kuuleme!
Teisest pillist
Uus klaver on muidugi igas saalis tervitatav, rahvustunnet võiks ju kõditada Estonia nimi pillil, aga... Siinkohal jutustan korraga kahest legendaarsest viiuliõpetajast ja laenan kommentaariks tsitaadi. Nimelt kõneles Endel Lippus 2007. aastal Herbert Laane 100. sünniaastapäevaks korraldatud konverentsil oma sõjaaegsetest kontserdielamustest ja siis üht sellist kokku võttes ütles: «Jah, harf on väga ilus pill... kui ta häälde panna.» Tõepoolest – ka uus klaver vajab häälestamist!
Ja mängijast
Rasmus Raide, mitmenda põlve muusik tuntud muusikute perest, Martti Raide ja Kalle Randalu õpilane, oli Kitsele sobiv partner. Ega’s Schubertiski pianistile hõlpu antud, aga Beethoveni sonaadis jäi vaid imestada, et selle sahmimise juures oli noormeestel mahti veel teineteist kuulata, teineteisele vajalikku pilkugi visata.
Beethoven tundus olevat piisavalt nõudlik ülesanne, nii et noor Raide vabanes ka lõpupoole oma pokkerinäost ja koguni peaaegu et... naeratas. See ei ole sugugi nii, et muusik muudkui mängigu, me paneme silmad kinni ja kuulame. Ei-ei! Kontserdile minnakse kohale ja – piletihinnast sõltumata – tahame ju saada «kogu raha eest»! Kui kuulatav ja vaadatav ei lähe kokku, siis tekivad kahtlused, kuigi enamasti on põhjuseks ülemäärased või niinimetatud valed pinged.
Raide mängule ei ole sellegipoolest midagi ette heita, kuid Marcel Kitse oli tore vaadata: noor artist nautis publiku meele lahutamist, nautis oma mängu ega pidanud paljuks oma naudingut meiega jagada. Ikka ja jälle: hea pill ja asjatundlik peremees, seda oli nii kuulda kui ka näha. (Nojah, ja see poogen muidugi!)
Üleüldse oleks aeg ka meie külmas kliimas rääkida noortele õppuritele üht-teist esinemiskunstist, kava koostamisest ja kontserdi ülesehitusest samuti. Ansamblimängu olemusest saavad Kits ja Raide hästi aru, jah, kunagi pole liiast kolleegile laval kas või silma sisse vaadata, peaasi, et see teenib muusikalist õnnestumist.
Aare Tammesalu korraldatav Lossimuusika on seni ainult parimat pakkunud.
***
Lossimuusika kontsert
Marcel Johannes Kits, tšello
Rasmus Raide, klaver
Kavas:
Ludwig van Beethoven. Sonaat klaverile ja tšellole op 5 nr 2 g-moll
Franz Schubert. Sonaat tšellole ja klaverile a-moll «Arpeggione» D. 821
Kadrioru lossis 17. septembril
/nginx/o/2017/08/21/7015787t1he284.jpg)