iDeal kampaania

Mari Saadi romaaniraamat väikesest Aleksist

Mari Saat

FOTO: Jaanus Lensment

Järgmisel nädalal uut elukümnendit alustav Mari Saat on varem avaldanud kaks lasteraamatut. Jutukogu «Mina ise» (1988) eest pälvis ta kirjanduse aastapreemia, mis kandis toona Juhan Smuuli nime. Teine lasteraamat «Päkapikuõpetus» ilmus 2011. Seegi teos leidis lugejate sooja vastuvõtu. Tunnustust Mari Saadile on jagunud pidevalt. Tema proosa- ja esseelooming pole mahukas, kirjutanud on ta non multa sed multum põhimõttel ehk teisisõnu, mida teed, tee hästi ja väheseski olgu paljut. 

Olen Mari Saadi proosast pikemalt kirjutanud kaks aastat tagasi essees «Mari Saadi hõõguv eetos» (PM, 1.11.2015), osutades selles mitmele teiselegi Mari Saadi loomingust kirjutajale. Saadi n-ö suures proosas kujutatakse tegelasi otsekui läbi pehme läätse. Palun vabandust, et tsiteerin siinkohal iseennast: «Tegelaste üks või teine omadus ei koondu või haju kõvale läätsele omaselt, vaid avaneb ambivalentselt. Unenäolisus, mida Saat sageli kasutab tegelaste (enese) peegelduses, esindab samuti pehmet läätse.»

Saadi loomingus on täheldatud elukujutuse tavarealismi kõrval ka maagilise realismi elemente (Ivar Grünthal). Ja muidugi on Saat meister tegelaste psühholoogia jälgimises. Just jälgimises, mitte äraseletamises, sest varjatusest pole pääsu.

2009. aastal on Mari Saat luuletajast kultuuriajakirjanikule Kaarel Kressale antud intervjuus (EPL 4.04.2009) öelnud, et tema raamatutegelaste saatus kujuneb kirjanikus endas: «Teadlane peab tegema üldistusi, aga kirjanik võib kirjutada sellest, mida kunagi ei saagi juhtuda. Kirjanik imeb teist inimest kuidagi niimoodi enda sisse, et selleks ei pea nad üksteist aastakümneid tundma. /.../ Prototüüpe saan kasutada välimuse järgi, aga mitte sisemiselt.»

Seda ma ei tea, kuidas on olnud teiste tegelastega, aga Aleksi-romaanis, mida tinglikult tuleks pidada Saadi kolmandaks lasteraamatuks, paistab mulle küll, et vähemalt Aleksit ennast peab Saat lähedalt tundma või on teda tundnud. Väidan seda põhjusel, et mu enda läheduses oleva, neljanda eluaasta seljataha jätnud ja viienda poole kasvava tütrepoja mõtte-, reageeringute ja tegemiste ilm on õige sarnane Aleksi omaga.

Aleksi kasvamise lugu jääb ajaliselt ühte aastasse, kevadest sügiseni. Võib-olla on see koguni eelmine aasta, kui Euroopat tabas tohutu põgenike vool ja uueks reaalsuseks on saanud terrorism, sest onu Jakob ja tema sõber arutavad isekeskis, kas Eestil oleks kergem elada venelaste või muslimite võimu all.

Ruumiliselt piirneb romaan aga Tallinnas (Kadriorus, Kassisabas, Kalamajas?) asuva Aleksi ja tema ema – seejuures üksikema! – kööktoast koosneva korteri, kella- ja kingsepp Jakobi keldrikorrusel asuva töökojaga ning teisalt Ranniku-Eestis (lääne- või looderannas) asuva Aleksi vanavanemate koduga. Kuid jutustuse käiku kaasatakse teisigi aegu ja ruume.

Et ma juba alates pealkirjast rõhutan žanrimääratlusena «romaan», täpsustusega «lühiromaan», siis olgu ka seletatud, miks. See on üsna sarnane sellega, miks me Friedebert Tuglase «Väikest Illimari» käsitame autobiograafilise romaanina.

Erinevus on selles, et Tuglas «poeb» oma tegelasse korraga nii lapsepõlve kui ka selle meenutamise tasandilt. Ja see tegelane on tema ise. Mari Saadi Aleks võib/võiks olla tema lapselaps, teda ennast (st tema lapsepõlve) võib olla onu Uuno elukaaslase Anne varatargas tütres, Mummukeses. Olulisim on märgata jutustaja vaatepunkti liikuvust. See on kord Aleksi oma, kord liigub Aleksi ema, onu Jakobi, aga ka teiste kodakondsete juurde ja Aleksi unenägude ja päikesepistejärgse «äraoleku» kirjeldaja on juba kirjanik ise.

Ma kujutan ette, et «Kuu Kinga» saab ette lugeda Aleksi-vanustele ja temast pisut vanematele lastele, kes veel ise kirjasõnaga sina peal pole (uhkustavad küll, et oskavad juba lugeda, nagu Mummuke!) – ja selles mõttes on tegemist lasteraamatuga. Aga samamoodi loetav on see täiskasvanutelegi. Et raamatus on illustratsioonid, see ei muuda raamatu staatust ühes või teises suunas, sest meenutagem, et mitugi eesti suurromaani – näiteks A. H. Tammsaare «Tõde ja õigus», Aadu Hindi «Tuuline rand» – on illustreeritud.

«Kuu King» on mitmetähenduslik juba ainuüksi oma lahku kirjutatusega. Kõigepealt potilill (toaorhidee Phalaenopsis) onu Jakobi töökoja keldriaknal, kes (just «kes»!) ootab, et teda nimetatakse, kuigi ise teab oma nime ja kelle õie sisse Aleks unenäos ka pääseb, nagu läheb Alice läbi peegli imedemaale või laskub minu lapsepõlves loetud Buratino koos Papa Carloga keldriuksetagusesse varakambrisse. Aga siis ka need rannaniitudel kasvavad orhideelised (harilik muguljuur), keda mesilased külastavad. Ja Kuu King on ka Kuu Kiire võõrustaja, ehk rohkematki, mõlemad muidugi kujutluslikud tegelased, aga lapse teadvuses samasuguse õigusega reaalsusele nagu kõik teised.

Ise me ei pruugi mäletada, aga just sellist nelja-viieaastast last jälgides peame tunnistama, kui plastiline on nende reaalsustõlgendus! Kuhu see kaob, kui oleme suureks saanud? Kuhu kaovad imed? Kuhu me siis ikkagi lõpuks kasvame? Selle küsimuse esitab Aleks Mummukesele ja Mummuke ei tea vastata. Ja miks tahetakse kasvada suureks, nagu Aleks kirglikult tahab, et saada bussijuhiks ja abielluda oma emaga (tüüpiline poistele selles eas)? Ja mis on mängult ja kus on tõelus?

Aleksi läbielamisi iseloomustab tugev allusiivsus. Näiteks peatükis «Peeti panema», kus Aleks töötab oma esimeses ametis, kellassepa abilisena, peseb ta vannis kella «vidinaid», nagu ta on näinud kurge noppimas maal konni. Sealt edasi meenub Aleksile vares, kes vanas raudpajas pesi oma toitu, aga siis tuleb onu Jakobi sõber, võtab pudeli põuest ja ütleb: «Paneme natuke peeti ka!», ja Aleksile meenub kohe kadunud vanaema, kes pani mulda peediseemneid. Selliseid allusiivseid käike on teoses ohtralt.

Ühte asja tahaksin veel Mari Saadi kujutamisviisi puhul mainida, asja, mille kohta tarvitaksin sõna «kuupaiste». Kirjandus on katte eemaldamine varjatuselt, tegelikkuse kujundlik üle- või läbivalgustus, mis tähendab seda, et miskit jääb alati ka varju. Neid valgusi on mitu, on kirgast päevavalgust ja õhtu leebet tagantvalgust (mälestused näiteks). Aga on ka kuuvalgust, mis juba ise on peegeldunud valgus. Raamatu 112. leheküljelt võib lugeda, mida kuuvalgus teeb. Igal juhul paistavad seal asjad välja hoopis teistmoodi ja varjud on pikad ja mis varju sees on, seda pole üldse näha.

«Kuu Kinga» lõpus on kirjanikul varuks puänt. Avaleheküljel sedastatud väikese Aleksi mured kasvamisega päädivad Jakobi juures «peeti pannud» vanamehe pöördumisega: «Kas siin elab härra Aleks Jakobson?» Küllap Aleks vastanukski: «Jah, elab, mina see olen.»

***

Mari Saat «Kuu King»

FOTO: Raamat

Mari Saat

«Kuu King»

Pildid joonistanud Pille Tammela

Tammerraamat 2017

120 lk

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles