Vikerkaar loeb. Torn

Ene Mihkelson Foto: Sille Annuk

Tegelikult pidi siia tulema arvustus, mille olin lubanud Postimehele sellesse rubriiki kirjutada. (Luban, et eks tuleb lõpuks seegi.) Aga siis murdis elu – või täpsemini öeldes: surm – sisse. Kolmapäeval lahkus meie seast eesti luuletaja ja romaanikirjanik, keda – vähemasti nii ma hingepõhjas lootsin – oli mul au natuke pidada ka oma sõbraks.

Tema päris viimase, nagu kombeks öelda, «uudiskogu» pealkiri oli «Torn». See ilmus juba 2010. aastal, kuid uusi tekste avaldas ta siin-seal ikka ja veel ning lisaks jõudis Hasso Krulli koostatuna möödunud aasta lõpul kaante vahele tema mahukas valikkogu «Kõik redelid on tagurpidi». 

Ühesõnaga, mul on tunne, et me peame rääkima Enest. Kui nägin, kuidas võttis teadet tema lahkumisest vastu kultuurihuvilisem osa sotsiaalmeediast – aga kust siis veel me saame tänapäeval teadust sellest, mis «toimub tegelikult»? –, jõudis äkitselt pärale: aga võibolla oli ta tõepoolest viimane Torn, mis kõrgus suveräänselt üle kõigi kultuurisõja rinnete, üle täiesti erinevate esteetiliste maitseprogrammide, kirjanduspõlvkondade, mille tahes?

Mis puutub angažeeritusse, siis eks ikka oli patriootilise kasvatustöö huvides üritatud tema proosat juba üksnes selle ainestiku ja autori isikuloo tõttu ka veidi ära kasutada, aga tee, mis tahad: on asju, mis lihtsalt ei kooldu liistudele.

Õieti on kogu see tema koht ja kuvand eesti kaasaegses kirjandusloos fenomen, mis sõna otseses mõttes sülgab näkku kõigile kultuuriturundusstrateegiatele. Jaa, üldiselt omaks võetud normide kohaseid maalilisi poetessifotosid ei saanud temast disainida. Aktustel etlemiseks piisavalt kõlavaid luuletusi tema loomingust ei andnud välja rebida.

Üldse olid ju tema parimad luuletused pigem nii aruka inimese kui ka lüürilise luulelugeja pilgule arusaamatud nihestatud sõnakänkrad, kust alles setmendal lugemisel võis heal juhul äratundjale vallanduda see sinna kätketud, peaaegu üleinimlikult tihendatud kujundimateeria, aga siis ka juba vastupandamatu jõuga.

Tema romaanid jälle, vastupidi, olid suured ja hoomamatud sõnatihnikud, kuhu võis ekslema jäädagi. Pole midagi hämmastavat selles, kui mõni lugeja on sealt kas traumeerituna pagenud või siis rähkleb seal siiamaani. Kes siin siis nüüd õieti räägib? Kes see oli, kes seda ütles? Kes valetab? Või teeb ainult näo, et valetab, aga räägib selle varjus hoopis tõtt? Kas see oli unes? Mis päriselt juhtus? Kus on süüdlased ja kus süütud? Ei, ma ei imesta üldse, et suurim menu väljaspool Eestit on olnud tema loomingul just saksa keeleruumis.

Maire Jaanus samas on oma artiklis «Katsetus Ene Mihkelsoni ja W. G. Sebaldi teemal» (Vikerkaar, 2012, nr 12) toonud mängu hispaanialikust kultuuriilmast pärineva mõiste duende. Ta tsiteerib García Lorcat: «Duende on justkui korduv karjumine, mis algab taas ja taas nagu hakitud karjete rida – kähe, karm, rabe, isegi inetu – fragmendid, mis kerkivad organismi sügavustest», ja jätkab: «Mihkelson tekitab tahtmise karjuda. Ta ei säästa ennast ega lugejat.»

Jah, ta on seal all ära käinud ja meile sõnumi toonud. Rumal oleks tahta, et oleks see lobe, lihtne ja läbipaistev. Aitäh, et meiega olid.