:format(webp)/nginx/o/2015/03/26/3905759t1he593.jpg)
Einar Laigna teoses «In manibus portabunt. Kätel kantud. Einar Laigna lugu» nautisin ma kõige enam peatükki «Märjamaa». Selles kirjeldab autobiograaf oma teisenemist luterlasest katoliiklaseks. Milline eruditsioon, milline sügav eneseuuring seestpoolt kui ka teoloogiline vaatlus väljastpoolt enda sisse!
Laigna esitab kõik selle teoloogilise konflikti alged, analüüsib, kuidas need otsustavaks muutuseks kasvasid. Alul oli ta luterlik kleerik tões ja vaimus, seejärel salakatoliiklane kõige siirama sooviga taastada side algse ajaloolise kirikuga ja selle vaimuliku hiigelpärandiga. Ja viimaks ühinemine Kristuse ainukirikuga.
Laigna peab just roomakatoliiklust oma meelelaadile sobivaks. Üheks konverteerumise põhjuseks peab Laigna seda, et protestantismis on kõige tähtsam jutlus ja jutlustaja isik. Teda ei huvita aga inimene, teda võlub missa. Kogu argumentatsioon oli mulle rikastav lugemine. Sain teada sedagi, et luteri kirikus oli Laigna alati vihatud ja põlatud isik, kuna oli vaimulikuna käima pannud mitu uuendust. Ka nende seletamine oli köitev.
Erilised konfliktid olid tal Märjamaa vennastekoguduse liikmetega, kuna nemad oma võrdsusetaotlustes ei jaganud Laigna härrasmehelikku ja kõrgkiriklikku joont. Laigna kirjeldab oma üleminekul ühest konfessioonist teise tundidepikkusi üksipalvetamisi öises kirikus ning sellega kaasnenud psüühilist krahhi.
Ei puudu isegi iga teksti kaunistav naljatera. Vaidlustades luterlike postulaatide loogilisust, teeb Laigna ettepaneku mõista akronüümi EELK all Eesti Evangeelset Laignalikku Kirikut. Torkest on kasu, kirik muudab nimekuju Eesti Evangeelne Luteri-usu Kirik Eesti Evangeelseks Luterlikuks Kirikuks. Polevat meil ju Luteri-usku, meil on ikka Kristuse-usk.
Martin Lutherile heidab Laigna ette individualismi, põrmustab tema kreedo «Kuidas MINA leian OMA armulise Jumala!» just sõnade «mina» ja «oma» pärast. Kummati läbib kogu raamatut just samasugune suhtumine inimestesse, maailma ja jumalasse. Vastuolude ja konfliktide kirjeldamisega avaneb rohkem nii katolitsismi kui ka protestantismi olemus.
Raamatus on juttu intriigidest kirikuringkondades, aga ka kaitseväes ja mujal, Laigna näitab, kuidas talle on tehtud liiga, ning ta sõdib peamiselt oma vaenlastega, kes on nimepidi nimetatud: Lennart Meri, Ain Kaalep, Jaan Kaplinski, Rein Raud, peapiiskop Edgar Hark, praost Gustav Maarand jt. Inimesed ja olud jagunevadki tal kontrastselt põrgulikeks ja ingellikeks.
Eesti Humanitaarinsituudis käis Laigna loenguid pidamas, ohvitserimunder seljas, aga juttu, et tal olnud samal ajal revolver laual, peab ta laimuks. Muidugi ei tea ma, kui palju selles kõiges on tõde ja põhjendatust, kuid kindlasti on ausam ja otsesem esitada oma versioon kui salamisi hambaid kiristada või – mis veel hullem – seljataga klatšida. Kel võimalik ja tahtmist, võib Laigna seisukohad ümber lükata.
Meeldejäävad on siiski kirjeldused kohtumistest niisuguste väljapaistvate isikutega nagu Johannes Paulus II, Arvo Pärt, Aleksander Einseln, peapiiskop Alfred Tooming, paljud leedulased, armeenlased, poolakad ja itaallased ning teised. Neist kirjeldusist õhkub helgust, nagu ka raamatu esimese poole peatükkidest, kus on juttu oma juurtest, lapsepõlvest ja koolieast.
Ikka ja jälle on teemaks niisugune koll nagu KGB. Hukkamõistu ja totruste kõrval kirjeldab Laigna ka konstruktiivseid suhteid selle organisatsiooni ja tema esindajatega. Toetust Aron Gurevitši raamatu «Keskaja kultuuri kategooriad» tõlkimisele ja ilmumisele läheb Laigna paluma tuttavalt julgeolekuohvitserilt Walter Kreitsmanilt ning saabki abi. Nimedega on esitatud teisigi KGB-lasi, näiteks Harald Tupits.
Ent toonasele ajastule iseloomulik jälituskartus on tallegi omane. KGBd kahtlustab ta kõikjal, nii sportlaste, giidide kui ka teiste hulgas. Esimest korda Itaaliasse jõudes tajub ta, et Triestes jälitavad teda «Itaalia organid». Laigna kirjutab, kuidas metodist Herbert Murd pandi vangi sellepärast, et esitas restoranides oma ansambliga usulisi laulukesi, ning lisab: «Minu avalikud dogmaatilised loengud olid hinnatud ja kuulatud ka võimuesindajate endi poolt. Olin autoriteet neile. Ja poliitikat ma ei torkinud» (lk 142).
Laigna ei vihka eriti nõukogude võimu, kuna kõrgkultuuri oli tollal rohkem. Praegust olukorda Eestis peab Laigna liberastia-pederastia (tema sõnastus) võidukäiguks, ta on kindel, et meil on teisitimõtlejate nimekirjad reaalsuseks juba paar aastakümmet. Angloameerika alatusele, silmakirjalikkusele, kohutavale julmusele ja valelikkusele eelistab ta XXI sajandi Venemaad. Ta küsimärgistab isegi Stalini isikukultuse paljastamise Hruštšovi poolt, kuna sellega pandi alus riigi lagunemisele.
Laigna on autobiograafias tsiteerinud oma päevaraamatut. Esimene on loomulikult kirjutatud tagantjärele, teine nii-öelda jooksvalt-sünkroonselt. Usun, et ausat ja redigeerimata päevaraamatutki oleks huvitav lugeda, see avaks uue rakursi.
Autobiograafia järgi jääb Laignast mulje kui keskaegsest uhkest ja võimukast kirikuvürstist, kes pigem sõdis kui ajas jumalaasju. Maade vallutamisi pidaski too mõõgasangar Kristuse teenimiseks. Huvitav, kas ka päevaraamatuis avaneks selline pilt?
***
/nginx/o/2017/09/21/7124911t1h2ac4.jpg)
Einar Laigna
«In manibus portabunt. Kätel kantud. Einar Laigna lugu»
Üksühene 2017
264 lk
:format(webp)/nginx/o/2023/08/25/15547768t1he42f.jpg)