Süütunne ja lunastuse vajadus, millele Lebedev osutab, on kollektiivne: veri, millest peategelane ihkab vabaneda, kuulus endisele vangilaagriülemale. Inimene, kes oli talle kahel korral elu kinkinud, oli saatnud teised halastamatult surma. Teise taadi ja peategelase vereülekanne tähistab mineviku kandumist vanemalt põlvkonnalt nooremale ning selle kohalolu olevikus. «Inimene on oma ajastu laps ja eelnenute kasulaps,» kirjutab Lebedev, «ent juhtub ka nõnda, et minevik valitseb tema üle mõjukamalt kui olevik ning see ei ole pälvinud ei perekonna ega ka kogu maa arusaamist ja kahetsust.» Seda taibates muutubki peategelase rännak heita endalt Teise taadi vari suuremaks küsimuseks sellest, kuidas lõpetada mineviku ülemvõim olevikus.
Teekond viib peategelase läbi avaruse ja tühermaa Kaug-Itta. Looduskirjeldused ongi «Unustuse piiri» suurim tugevus. Minajutustaja ümber koonduv maastik aveneb lugejale peaaegu aistingulise kogemusena, ent selles peegeldub ka teose trööstitu meeleolu. Peategelase teekond keskvööndist mööda gloobust üles põlistaigasse kulgeb üha lootusetumate vaatepiltide poole: tundrajärved ja sopkad, raudteetammid ja laagrijäänused, igikelts ja massihaud. Näib, et minevik, mis on kollektiivsest mälust kadunud, on säilinud vaid laialipuisatud kildudena Venemaa pinnases, ja selleks et teada saada tõde möödanikust, tuleb olla geoloog. Lebedev, kes on ka ise geoloogiharidusega, annab sama ameti oma anonüümsele peategelasele.
Üks süngeim maastikuvorm, mida Lebedev kirjeldab, on karjäär – üüratu pimedusse kulgev mineraalikaevandus endises laagris, maapinnas haigutav auk, mida Lebedev nimetab antikujutiseks, kujundlikkuse kui niisuguse eituseks. Irooniliselt on nimelt see raamatu keskne kujund – totaalse unustuse, olematuse võrdkuju.
/nginx/o/2017/06/07/6757155t1h1fbd.jpg)
