/nginx/o/2017/09/21/7123439t1h7af5.jpg)
Miks te kõik seda Eesti meest mõnitate, tahaks karjuda. Tervise- ja tööminister kuulutab 4. septembri Postimehe vahendusel, et «Eesti mees on üks suur probleem». Katrin ja Andres Maimik toovad oma uues filmis kaks sellist problemaatilist tüüpi suurel plaanis linale: Raivo ja Hugo Terasmaa.
Tegemist on karakteritega, kelle üle lust nalja heita. Raivo (Roman Baskin) tunneb, et parimad päevad on lootusetult minevikku kadunud, sõbrad ja võitluskaaslased surnud. Käes on allakäik, mida ei taha tunnistada, sõbrad hauas ja hauaveerel trombooni mängimise eest ka enam eriti ei maksta. Muusikust Raivo pojal Hugol (Rain Tolk) pole nootide peale annet ja nii rahuldab ta end muusikast kirjutades. Nagu kedagi huvitaks, mida üks keskeale lähenev toss laulu kuulates tunneb. Pole siis ime, et naine teeb talle sarved ja Hugo põgeneb maamajja oma hingehaavu lakkuma. Majauksele koputab aga Raivo, kellele tuli meelde, et tal on lõpuks üks poeg.
See isa ja poja värk pole teile mingi Turgenev, vaid täiesti loomulik Eesti lugu. Kas on poegi, kes mitte iialgi pole oma isa häbenenud? Kas on isasid, kes on oma poegades pettunud, ei suuda nendega kontakti saada? Kas on mehi, kes pole petnud ja keda pole petetud? Usun, et nagu siinkirjutajagi on selliseid probleeme pidanud lahendama nii stenaristid, Tolk kui ka Baskin.
/nginx/o/2017/09/21/7123431t1h32ca.jpg)
Duo Tolk ja Baskin veab filmi ilusti lõpuni. Lausa lust vaadata, kuidas Tolk Baskinit füüsiliselt igapidi väntsutab, kantseldab ja isegi saunas kasib. Stseen, kuidas poeg oma vana haiget määrdunud linnalumel lebavat isa jalaga tagumikku taob, võiks olla võigas, aga on hoopis koomiline, vabastav. Kogemus ning kool tähendavad aga, et Baskin mängis näitlejana selles tandemis Tolgi üksjagu üle, eriti detailides. Tolk jälle sooritas ilusa, täiesti harjumuspärase «Rain Tolgi rolli». Tema lähenemine tegelaskujule ei erinenud kuigivõrd näiteks sellest, mida nägime poeet Miku Tähni puhul Toomas Hussari filmis «Luuraja ja luuletaja». Võiks arvata, et Hugo on just Maimikute vana sõpra ja koostööpartnerit Tolki silmas pidades kirjutatud ja sobib talle kui kinnas kätte.
Tegelaste erisused markeeritakse tugevate visuaalsete tähistajatega: Raivo uljas kaptenimüts versus tahtejõuetu Hugo e-sigaret. Kui Raivo külapeol vahvalt möllab, lakub Hugo kurvalt oma Maci süleri klaveri vahelt tolmuterakesi. Muide, see film paneb küsima, kuidas on lood maksulise tootepaigutusega Eesti filmiäris. Paljudes stseenides on prominentselt ekraanil ühe suure tarbeelektroonika firma tooted, logo suur nagu täiskuu. Pärast seda, kui ühes «Salmonite» osas seisis laual puuviljavaagnatäis nätsupakke, ma midagi sellist ei mäletagi. Saati siis täismõõtmelises mängufilmis.
Naispeaosalise Evelin Võigemasti ülesanne selles loos on särtsaka psühhoterapeudi Marianina nende kahe jossi vahel rivaliteeti tekitada ja pinget hoida. Ta on nagu katalüsaator, mis mõjutab keemilise protsessi ägedust, aga mitte selle kulgemise suunda. Noh, tegelikult mõjutab protsess küll teda, aga seegi on vajalik vaid Hugo loo kenaks kokkutõmbamiseks. Küll võiksid kerget nördimust tunda psühhoterapeudid. Ameerika professionaalsed klounid kordavad, et pärast seda, kui linale jõudis Stephen Kingi samanimelisel romaanil põhinev õudusfilm «See», kus kurjus kehastub just klouniks, jäävad nad tööst ilma. «Minu näoga onus» pilatakse jälle üsna läbipaistvalt psühhoteraapia veidraid võtteid.
Filmis oli vähemalt 18 pikka ilusat kaadrit merest (operaator Mihkel Soe), keskmiselt iga kuue minuti tagant üks. Sellised klassikalised: kas kolmandik meri ja ülejäänud taevas või vastupidi, kui meri dramaatiliselt lainetas. Tundus, et meri on neljas peategelane. Maimikute eelmises filmis «Kirsitubakas» (2014) oli samasugune tapeet inimsuhetele rabamaastik. Kas meri on kommentaariks, et Hugo on sihuke mömm, kes isegi peegelsiledas vees ära suudab uppuda, aga filmi lõpuosas kangelaslikult laientesse oma isa päästama sumab – ülekantud tähenduses siis? Väljume sellest analoogiast enne, kuni semiootikalained pea kohal kokku löövad.
/nginx/o/2017/09/21/7123447t1h9693.jpg)
Mitmes Andres Maimikuga seotud filmis on läbiv võte tegelased piinlikku olukorda panna. Selle juured on juba legendaarses «estoTVs» ja dokumentaalfilmis «Vali kord», mida sõbrad Maimik ja Tolk nullindatel entusiastlikult tegid. Situatsioon ekraanil peab olema nii piinlik, et ka publikul saalis hakkab imelik, ja see imelik tunne vabaneb naeruturtsatusena. «Minu näoga onu» pole erand. Enamgi veel, Maimikute sihilik tögamine vabastab filmi diibist higilõhnast, mida eesti filmile millegipärast (viimasel ajal alusetult) inkrimineeritakse. Aga tuleb tunnistada, et just see hambad tangis kunstitegemise taotlus teeb mõneski kino- ja teatrisaalis istumise päriselt piinlikuks.
«Onu» tasub vaadata «Kirsitubaka» foonil. Kui too rääkis täiskasvanud mehe ja noore tütarlapse vahelisest kiindumusest, siis nüüd on keskmes isa ja poja suhted. «Kirsitubakas» oli kulissideks rabamaastik, «Onus» meri. Võibolla saab siit triloogia tekitada, viimase filmi teemaks näiteks eestlase ja venelase suhe, taustaks (tuha-, Lasna-)mäed.
Mõlemat filmi ühendab veel üks stsenaariumivõte, mis seisneb selles, et vahetult pärast intiimset – kas hingelist või füüsilist – hetke heliseb meespeaosalise mobiiltelefon ja teisel pool on tema (eks)abikaasa. Ühesõnaga, tuttav situatsioon igaühele, kes kunagi kuidagi paha peale läinud, telefon heliseb, vastama peab, aga samas ei saa ka nagu. Aga täpselt sama võte kahes järjestikuses filmis mõjub kerge mõttelaiskusena. Mis siis, et väga eluline lugu. Mis puutub intiimhetke, siis olemata puritaan, mõjusid kinoekraanil ülisuures plaanis Tolgi huuled, mida Võigemasti enam kui meetrine keel meelalt lakub, mulle kummastavana. Ma ei tea, kas ma tahan sedavõrd suurte inimeste suguühtele isegi kunstilises vormis nii lähedale sattuda. Aga eks siin tule mängu jälle see ebamugavuse tekitamise taotlus.
/nginx/o/2017/09/21/7123427t1hbd13.jpg)
Täna Eestis kinodesse jõudev film esilinastus juulis Karlovy Vary filmifestivali võistlusprogrammis «East of the West». «Kriitikud kiitsid kõige enam filmi inimlikkust, usutavaid karaktereid, kujundlikke detaile ja meeleolu kandvaid Eestimaa mereäärseid kauneid võttekohti,» kommenteeris siis produtsent Maario Maasing. Ma lisaksin kõigele sellele ilusale veel helilooja Sten Sheripovi muusika, eriti lõpuloo «We Can Be Together» (esitab The Invisible Mother).
Kui tahate näha ühte tõelist meestekat (mitte segi ajada suvalise märuliga), siis minge vaatama «Minu näoga onu». Saate natukegi aru, et meil, meestel, ei ole kerge.