Nädala plaat. Võimeid veel enamaks

Arop

FOTO: Kuvatõmmis

Arop

P.O.E.G

Grammilinn Records

Hinne: 3

Arop, varem tuntud kui Suur Papa, on teinud uue albumi. Räppar räägib oma lapsepõlvest ja noorukieast, tehes seda ausalt ja konkreetselt.

Sõnad on Aropil hästi kirjutatud ja see on tema kui autori suurim tugevus, aga räppi ei hinnata ainult kirjandusteosena. Näiteks «flow» ja «delivery» on Aropil nii ja naa. On lugusid, kus võib unustada, et eestikeelne räpp on nagu trepist jalgrattaga sõitmine, kus silbid kolksatavad valusasti kõrva vastu, aga on ka lugusid, kus see nii pole. Produktsioon pole ideaalne. Eesti hiphopis kaua domineerinud «legendaarse» kõlast on Arop priiks saanud, aga vabanemine ei ole nii lihtne, et ühel päeval olen ja teisel päeval pole. Arop on koos teiste produtsentidega katsetanud ja tulemus kõigub. Kahjuks sattusid nõrgemad lood albumi algusesse, mis võib takistada terviku nautimist.

Albumil on paar tõelist pärli: «Kajakas» oma nostalgia ja isikliku kibestumise, aga ka hambad risti läbi seina võiduka sõnumiga on väga hea, seda toetab edukalt 70. aastate pseudo-souli (à la Danger Mouse) taust, mis sobib sellele loole perfektselt. «Kajakat» ei saaks olla, kui poleks «Kiki Mikit», aga too kahjuks jääb selle plaadi nurgelisema poole peale. Täistabamus võib öelda intensiivse ja sugestiivse esitusega «Lase mul olla mina» kohta, mille meloodiline taust on ideaalselt õnnestunud. Kahe väga hea loo vahele ja ümbrusesse jääb paar popilikuma kõlaga ja ka natuke meloodilisema räpiga lugu, mis lisavad variatsioone ja kokkuvõttes suurendavad tervikut.

Nüüd aga ving. Kõik saavad ju aru, et see oma «crew’» upitamine ja teiste «feigiks» nimetamine ja rahaga kõvatamine (Papal endal sellest ju lugu) ning samasugused teemad on Eesti kontekstis punnitatud ja õõnsad, et pole mõtet USA getokultuurist selliseid teemasid üle võtta, sest need ei sobitu. See LP oleks väga hea, kui ma ei kuuleks mitut sellist lugu.

Ving pole seotud konkreetse albumi ega artistiga, aga Eestis on räpparitel praegu täiesti kordumatu võimalus võtta ette laia ühiskondliku kõlapinnaga temaatika, kus seltskond eestlasi on ausalt öelnud, et kõik mis pole «oma», on vale. Teate küll, «kui on must, näita ust»... Isegi teatrit, mis nende arvates ei arenda rahvuskultuuri, ähvardavad sulgemisega. Kas teie, räpparid, kes toote Eestisse täiesti võõrast kultuuri, arvate, et nad peatuvad kunagi ja ainus, mis «kinni pannakse», on teater? Tahaks, et keegi ütleks oma mõtted välja, areen on vaba ja mikrofon ootab, kes on esimene julge? Arop? Võimed lubaks!

Tagasi üles