:format(webp)/nginx/o/2016/11/15/6076441t1ha6b6.jpg)
Majandusteadlane Paul Tammert kirjutas raamatu, milles autor asetab kõikvõimalikud poliitilised ideoloogiad, maailmavaated ja valitsusrežiimid ühte koordinaatteljestikku. Sedalaadi süsteeme on maailmas iseenesest palju, kuid kuni Tammertini ei ole Eesti autorid niivõrd fundamentaalset tööd ette võtnud. Sellest, millega on üldse tegu ja milleks see on vajalik, rääkis autoriga Peeter Helme.
Alustame algusest: mis on ideoloogia? Mida selle sõna all mõista?
Olemuslikult lähtub ideoloogia mingist mõttest, mille eesmärk on lahendada ühiskondlikust olemisest tekkinud probleem ja teha maailma paremaks. Viimane on aga suhteline, sest kui kellegi olemine ja toimetulek paranevad, siis võib see kahjustada teiste olemist ja toimetulekut. Praktikas märgib sõna «ideoloogia» rohkem või vähem süstematiseeritud mõtete kogumit, mis pakuvad inimestele tegevusjuhiseid ja põhjendusi, millega selgitada oma tegusid.
Raamat keerleb kahe suure sõna, "vabaduse" ja "võrdsuse" ümber. Miks just need? Poliitikast saaks rääkida ka teisi baasmõisteid kasutades. Näiteks võiks rääkida kapitalist või rahvusest või hoopis turvalisusest.
Lähtepunktiks oli soov mõista maksu- ja eelarvepoliitika mõju rahvaste ja riikide arengutele läbi 6000-aastase ajaloo. Alustasin tööd Aaron Wildavsky ja Carolin Webberi monograafiast «A History of Taxation and Expenditure in the Western World» («Maksustamise ja kulutamise ajalugu läänemaailmas» – P. H.). Nemad olid võtnud aluseks turumajandusliku individualismi, egalitaarse sektantluse ja kollektivistliku hierarhia. Püüdsin sellisest käsitlusest lähtudes õpetada fiskaalpoliitika ajalugu sisekaitseakadeemias, kuid see ei töötanud. Õppetöö käigus joonistuski välja uus kaheteljeline alus: vabadus ja võrdsus, mis on olnud universaalsed abstraheeritud väärtused juba Antiik-Kreekast peale.
Võrdsuse mõiste hindab kapitali jagunemist ühiskonnas. Seejuures mitte üksnes materiaalse, vaid ka sotsiaalse kapitali jagunemist. Ehk siis: ühiskonnas on alati loomulik ebavõrdsus, mida valitsussüsteem võib võimendada mõlemale poole.
Ent rahvus ei ole ideoloogilises mõttes baasmõiste, see lähtub keelest ja tavakultuurist. Rahvuse probleem multikulti-keskkonnas tuleneb territoriaalriigi kontseptsioonist, mille eesmärk on kehtestada antud territooriumil ühtne õiguskord, mis avab arengu edasiseks majanduslikuks arenguks. Kuna õiguskord lähtub keelest, tavadest ja religioonist, ei saa samal territooriumil kehtida mitu üksteisele vastanduvat õiguskorda ja kui seda üritatakse, siis näemegi Belgiale, Balkanile või Lähis-Idale iseloomulikke arenguid.
Mis on viga parem-vasak-jaotusel? Tegu on ju lihtsalt sõnadega ja sõnade tähendus muutub ajas tahes-tahtmata.
Vasak-parem-, nagu ka iga muu lineaarne jaotus lõhestab ühiskonda, sest valikuid on vaid kaks ja ühe valik eeldab automaatselt vastandumist teise suuna pooldajatele. Lisaks on selle sisu järjepidevalt muutunud.
Vasak-parem-jaotus tekkis 19. sajandil Pariisi ja Frankfurdi parlamendis ja tulenes sellest, et paremal poolel istusid kuningriiklased, kes leidsid, et olemasolev ühiskonnakorraldus on suurepärane ja midagi pole vaja muuta. Tänapäeval nimetatakse neid konservatiivideks ehk alalhoidlikeks inimesteks, kes kardavad muutusi.
Vasakul istusid reformistid, kes toona nõudsid vabariikliku korra kehtestamist. 19. sajandi teisel poolel astusid nende asemele liberaalid, 20. sajandi 60. aastateni olid reformistideks kommunistid ja sotsialistid, siis sotsiaaldemokraadid, viimased paarkümmend aastat on haaranud initsiatiivi hoopis populistid – rohelised, feministid, sooneutraalsuse nõudjad, natsionaalsotsialistid ja teised jõud –, kes vastanduvad nüüd aktiivselt valitseva süsteemiga.
Tänapäeval teeb parem-vasak-jaotuse problemaatiliseks seegi, et paljud mõistavad seda vaid majanduslikult. See tähendab, et parempoolsed leiavad, et teenitud tulu ja vara peab jääma neile, kellel on, ja vasakpoolsed nõuavad ümberjagamist.
Miks on vaja kirjutada sedalaadi raamatuid? Või miks peab üks Eesti autor seda tegema? Teoseid, mis püüavad poliitikat ja selle taga olevaid ideid klassifitseerida, on ju omajagu?
Minu elu nuhtluseks on olnud sisemuses peituv vajadus osaleda selle maailma paremaks muutmises. Ja kuna minu kirg on olnud soov mõista, kuidas inimühiskond toimib, olengi seda järjepidevalt ja eri aspektidest püüdnud uurida ning vahetevahel ka ise osaleda poliitilises praktikas. Tõsi, viimases pole ma olnud edukas.
Vanarahval oli ütlus, et suurt kala saab püüda vaid sogases vees. Vastandumisel põhinev poliitikakäsitlus lõhub ühiskonda, ajab inimesed riidu ja raskendab kokkulepete sõlmimist. Kuna tulemas on rasked ajad, kus senised elukorralduse alused võivad hakata vankuma ning meie iseseisvus satub paratamatult ohtu, peaksime muutma oma suhtlusviisi. Kõige kiiremini saavutame selle, kui loobuksime kolme- või neljamõõtmelise maailma lihtsustatud käsitlusest ja liiguksime mitmedimensioonilise ühiskonnakäsitluseni. Alustada võiks kahedimensioonilisest.
Parema maailmakorra otsingud pole kunagi lõppenud, vaadake kasvõi Wikipediast, kui palju on kirjutatud raamatuid utoopiast.
Kirjeldad teoses väga paljusid teoreetilisi idee- ja valitsemismudeleid. Samas ei leia me päris puhtal kujul ilmselt kuskilt süsteemi, mis nimetaks end «delegeerivaks konsensus-demokraatiaks» ja tõmbaks selge joone iseenda ja «delegeeriva leppedemokraatia» vahele. Mis on selliste teoreetiliste mudelite loomise mõte?
Õppetöös joonistus mulle välja, et inimese toimetulekuvõimalused pole kunagi muutunud: ta vajab sööki, riideid ja ulualust, turvalist elukeskkonda, sotsiaalseid sidemeid ja eneseteostusvõimalusi. Lahendid võibki viimaks taandada vaid neljale käitumismudelile, mis on esindatud läbi ajaloo kõigis ühiskondades: kooperativism, individualism, elitarism ja bürokratism. Peale esimese põhinevad kõik ülejäänud spetsialiseerumisel ja inimestevahelisel koostööl.
Delegeerivast demokraatiast pole Eestis üldse räägitud, kuid just seda peaksin ma kõige tõenäolisemaks lahendiks tulevases kodanikuühiskonnas. See demokraatia vorm ei põhineks mitte maailmavaatelistel parteidel, vaid reaalsetel huvigruppidel: põllumehed, õpetajad, arstid, ettevõtjad, riigiametnikud jne.
Praegune parteipoliitika tegutseb iidsete feodaalarmeede põhimõttel: hangi palju sõnakuulelikke sõdureid ehk poliitbroilereid, sõida vaenlasest teerulliga üle – ehk siis enamusdemokraatia – ning hävita või näljuta ta surnuks.
Leppe- ja konsensusdemokraatia eeldavad kompromisside otsimist ehk näiteks: kui ettevõtjad jätavad arstid vahenditeta, siis jäävad nende töötajad ilma arstiabist ja nad kaotavad oma töötajad. Seega tuleb oma soovides järele anda ja otsida vastastikku sobivaid lahendeid.
See on väga praktiline näide, aga üldiselt läheneb raamat «Poliitilised valikud» poliitikale väga teoreetiliselt. Kas see on õigustatud? Sageli tundub poliitikute tegemisi jälgides, et nad pole ka ise oma partei programmiga kursis ja nõnda tundub otstarbekam analüüsida tegusid.
Praeguse poliitika suurim probleem on see, et kõik räägivad enam-vähem sama juttu, kuid nimetavad ennast konservatiiviks, reformistiks, sotsiaaldemokraadiks jne. Kui lugeda vastava ideoloogia suurkujusid, siis räägivad nemadki tihti samas stiilis, lubades kokku kõike head. Oma raamatuga tahtsin astuda esimese sammu teel, mis vabastaks meid sellisest hämamisest.
Oma arust kirjutasin igati konspektiivse kokkuvõtte, mis pani eri ideoloogiad süstematiseeritult üksteise kõrvale ja tõi välja nende semiootilise tähenduse, allikad, edasiviijad ja arenguloo. Tänu sellele selgines – vähemalt mulle – nende tegelik olemus. Loodan, et sama leiavad ka head lugejad.
***
/nginx/o/2017/09/21/7124839t1hab58.jpg)
Paul Tammert
«Poliitilised valikud türannia ja heaoluriigi vahel»
Aimwell 2017
351 lk
/nginx/o/2019/01/17/11720360t1hc6a3.jpg)