Kingsman – James Bond ja tema paroodia ühes

«Kingsman: Kulkdne Ring» on stiilne nagu Bondi-filmid siis, kui Bondi-filmid veel stiilsed olid Foto: outnow.ch

Mark Millari ja Dave Gibbonsi koomiksil põhinev «Kingsman: Salateenistus», mis 2014. aastal kinodesse jõudis,  jagas vaatajad kahte lehte, olles ühelt poolt totruseni üle võlli, teisalt võrratult energiline ja detailiküllane. 

«Kingsman: Kuldne ring» 2017

Režissöör Matthew Vaughn, osades Taron Egerton, Julianne Moore, Halle Berry, Channing Tatum, Colin Firth, Jeff Bridges, Pedro Pascal, Mark Strong

Kinodes alates 22. septembrist, kestus 140 min

Bourne’ide ja rohkete teiste «uute Bondide» ajastul oli briti lavastaja Matthew Vaughn saanud valmis filmi, mis kergitas korraga kaabut maailma kuulsaima superagendi null-null-seitsme Roger Moore’i aegsetele värvikatele seiklustele ja toimis samas nende häbitu paroodiana.

Järg «Kingsman: Kuldne ring» toetub lihtsale printsiibile: rohkem kõike, mis juba korra töötas. Seega on tagasi valdav osa peategelastest – salaagendihakatis Eggsy (Targon Egerton), arvutivõlur Merlin (Mark Strong) ja Eggsy surnuks peetud mentor Harry (Colin Firth). Just nemad moodustavad salajasest salajasema agentuuri nimega Kingsman, mis kaitseb maailma psühhopaatidest kurjamite eest.

Peamise vastase rolli täidab seekord lõbusa veendumusega Poppy (Julianne Moore), kelle kirgedeks on rahvusvaheline narkokaubandus ja oma vastaste hakklihamasinasse pressimine. Kui tal õnnestub peategelased nurka suruda, sekkub mängu Kingsmani ookeanitagune analoog Statesman, mille agendid on vaimuka detailina nimetatud alkoholisortide järgi. Nii juhib agentuuri väärikas Champagne (Jeff Bridges), kelle korraldusi viivad ellu Tequila (Channing Tatum, kes esitab napis rollis vist aasta parima tantsustseeni), Ginger Ale (Halle Berry) ja Whiskey (Pedro Pascal, justkui nurumas rolli mõnes šefis vesternis).

Loete õigesti – Halle Berry, Colin Firth, Julianne Moore, Jeff Bridges –, see teeb kokku neli Oscari-võitjat (kel kamba peale lausa 15 nominatsiooni!) valdkonnas, mis lõbustab end tehislike kehaosade fetiši ning (anaal)seksinaljadega. Sarnaselt esimese osaga paneb ilmselt nii mõnigi stseen «Kuldses ringis» pieteeditundelisema vaataja kulmu kergitama. Kes aga otsib pretensioonitut, jumalakartmatut ja ennast tõsiselt võtmast keelduvat meelelahutust, neile ei tohiks film pettumust valmistada.

Lavastaja Matthew Vaughnil, kelle käe all on valminud näiteks hüpervägivaldne koomiksisatiir «Kick-Ass» ja X-meeste seeria stiilseim osa «Esimene klass», on suurepärane silm visuaalse loojutustamise tarbeks, olgu siis tegemist napakate naljade või igasugustest füüsikaseadustest ja loomingulistest piiridest vabaks kistud märulistseenidega. «Kuldne ring» saab alguse pöörase tagaajamisega läbi Londoni, milles kaamera tegutseb kuulirahes ja sädemetes, tunnistab otsast murduvaid autouksi ja vastase lõua suunas vihisevaid rusikaid ning seda infarktiga flirtivas tempos, mis paneb isegi Zach Snyderi kadedust tundma. Vähemalt sama lõbus on madin filmi lõpuosas, kus mängu tulevad robotkoerad, kuulikindlad vihmavarjud, elektrilised lassod ja Elton John. Täielikult pöörase kaose mõttes on «Kingsmanil» musklit mitme filmi jagu.

Kahjuks jääb nende kahe kirju pillerkaare vahele veel kaks tundi tegevustikku, millel on suuri probleeme esimese osa sujuvuse saavutamisega. «Kuldne ring» on sisulise loogika osas karjuvalt toores, ent kõigi tegelas- ning sisuliinide osas kohutavalt üle kirjutatud. «Kõike liiga palju» kehtis ka «Salateenistuse» puhul, kuid siis mõjus see kuidagi vähem punnitatult, lõbusalt, meeldivalt süüdimatult. Suur osa kestusest kulub teisel ringil sellele, et keeruliseks kiskuvat sisu vaatajale lahti seletada. Kõige piinlikum sellest on põgus kommentaar narkootikumide kriminaliseerimisele, mis on sama tõsiselt võetav kui keskmine grafiti tehaseseinal. Taas tuuakse mängu ka Ameerika Ühendriikide president – eelmine kord lõhkes Obamat meenutava tegelase pea mäletatavasti teiste eliidi liikmete seas roosas tossupilves. Toona toimis see teravmeelselt, nüüd mõjub kurje plaane hauduv riigipea halvas mõttes karikatuurselt. Jääb segaseks, kas ja mida film nende päevapoliitiliste viidetega täpselt öelda soovib.

«Kuldne ring» julgeb kahtlemata minna kaugemale ja kiiremini, kui enamik tänapäeva kaugelt liiga turvaliselt konstrueeritud märulipõnevikke. Kahjuks saab filmi ankruks liigne kestus, üle kandevõime täis topitud sisu ja korraliku pinge puudumine. Koomiksiliku ja meeldejäävalt efektse kaose mõttes pole sel aga vastast, mistõttu võib isegi vaatamata seekordsele kõrgetest ootustest tingitud kergele pettumusele ootama jääda planeeritavat kolmandat osa.