Millal hakkame rakendustest sõltuma?

Lavastus "Nagu Soomes, aga veel parem"

FOTO: Heigo Teder

Ugala teatri värske lavastus «Nagu Soomes, aga veel parem» on ristitud kontorimuusikaliks. Lavale vaadates leiamegi end Telliskivi loomelinnaku laadsest kontoris. Noored töötajad istuvad, kõrvaklapid peas, pilgud sinaka kumaga ekraanidel, kütuseks korralik annus kohvi. Kõik manavad ette asjaliku ilme, ehkki nagu sündmuste kulgedes selgub, eelistaksid nad parema meelega pinksi mängida või rasvast India toitu sisse pugida. 

Lavastus liigitub paljukõneldud tehnoloogiliste vidinate kõrvalmõjude diskursusesse. Ka  pidepunkte lapates – suhte- ja suhtlusraskused, info üleküllus, pidevast võrgustumisest tulenev stress ja teiselt poolt peale pressiv «ühenduses oleku» vajadus – tundub, et see probleem on tehnoloogiateemalistes diskussioonides ühel või teisel moel pidevalt esindatud. Limiit hakkab täis saama, mistõttu on üha raskem leida uusi rakursse. Vähemasti pole seda suutnud (või tahtnud) etenduse lavastaja Valters Sīlis ega näidenditeksti autor Jānis Balodis, olgugi et neid peetakse läti teatri silmapaistvaimateks noorteks tegijateks.

Lavastuse «Nagu Soomes, aga veel parem» keskmes on küllaltki düsfunktsionaalne grupp, kelle ülesandeks on luua «midagi uut». Viimane on tänapäeva ühiskonnas erilise tähendusväljaga sõna, nagu ka «millegi vajamine». Neil kahel märksõnal toimib pea kogu turumajandus ja ka meile kümmekonna aastaga koduseks saanud rakenduste ja digilahenduste turg. Tegelikkuses ei «vaja» me uut T-särki, Nike tosse, värskeimat telefonimudelit. Veel vähem «vajame» uut äppi, Instagrami filtreid või programme, mis meid kõiges juhendavad. Ent võltsvajaduste vahelt on keeruline välja näha ja nüüd on uus äpp paljudele juba eluküsimus.

Tagasi üles