:format(webp)/nginx/o/2017/09/19/7117415t1hf479.jpg)
Uues eesti ooperis «Pilvede värvid», Rasmus Puuri muusika, Laur Lomperi libreto ja Roman Baskini lavastuse koosmõjus paotub miski, mis ei lase end allutada pelgalt ratsionaalsele analüüsile. Seda kinnitas kahe esietenduse siiras aplaus ja ometi kord publiku siiras püstitõusmine.
Kui Jaan Kruusvalli «Pilvede värvid» 1983. aastal Mikk Mikiveri lavastuses draamateatris esietendus, olin 20-aastane. Nähes nüüd Estonia lava kohal, sinivalgete pilvede sees, Ita Everit ema Anna ja Rein Arenit isa Jakobina hääletult jutlemas, meenub ilmsi nende häälekõla. Kui klaariks on aastakümnetega mälus settinud Kruusvalli lihtsad laused.
Aegade sild 1991. aastal sündinud helilooja Rasmus Puuri ooperis on liigutav. Paralleelide ja kontrastide pingeväli tegevusaegade, Kruusvalli näidendi 1944. aasta ja Puuri ooperi 1980.–90. aastate vahel on terav ja hell ühekorraga. Mida finaali poole, seda tugevam vaimu- ja hingesugulus Kruusvalliga.
Mõjusaima hingesilla loob vanaema Anna, kes tuleb korraks lavale esimese vaatuse lõpus, et tütretütar Laglega rääkida. Vastuvõtlik vaikus kogu perekonnas on märk vanaema kohalolekust. Ita Ever ehtsa vanaema Annana muutub hingejõuliseks sümbolkujuks, kestmise väeks. Ester Pajusoo mängis tookord «Pilvede värvides» tädi Elfriedet, pärast Ellen Liigerit, tema vanaema on habras, tasane, kodune.
Ooperilavastuse minimalism vanaema kujus on üdini Kruusvallilik: teise vaatuse algul toob vanaema kirja võõrsilt; finaali eel istub vanaema tagalaval, näeme ta pearätti kui puhast valget pilve: Ever kuulatab pingsalt ja liikumatult, Pajusoo kiiktool kiigub kui rahutus tuuleiilis.
«Pilvede värvide» tundliku helikeele, libreto värsside vaimuka tähenduskülluse ja lavastuse karmi karguse ühisosa ei ole lihtne sõnastada. Siit hoovab sarkasmi ja groteski 1990ndate saabumise julmalt poolelt, ometi jäävad nood sõnad ahtaks. Ehk on täpsem harduse ja halastamatuse ühtepõimimine ajadistantsilt? Nagu päikseprillidega KGB agendi (Mati Vaikmaa) silmatorkav koht Balti ketis.
:format(webp)/nginx/o/2017/09/19/7117451t1h2c9a.jpg)
Laulupeo stseen on võtmehetk: poistekoori tundehellus ja tulevikulootus – sellesse skalpellina lõikuv turvamees, kes valvab lauluväljaku vippide ala. Liiatigi on rollijaotuses turvamees – sama, kes ärimees, vanaema kodu anastaja – Priit Volmeri kehastuses tiba rafineeritum, Mart Lauril kantpäiselt robustne.
Poistekoori lootuse veendumus haakub koori laulva revolutsiooni stseeniga, taas puudutab eriliselt hinge vaikne, õrn lõpusalm, hilise õhtu saabumise minoorne, küsiv ja paluv aimus.
Lavastuse kaks koosseisu eristuvad pisinüanssides, mitte põhihelilt. Ema Ell, Kruusvalli näidendi noorim tütar, on Triin Ella mängus ehe, vahetu, emalik. Rauno Elp isa Kaarlina tõsine kinnine töömees, kelle pilk heisatud sinimustvalgele lipule jääb meelde. Jassi Zahharov on isa osas
lahtisemate emotsioonidega, soojemate toonidega, milleski meenutab Rein Arenit. Helen Lokuta Ellu mehele nähvatud nipsakused triivisid kohati koomikasse kreeni. Mõlemad tütred Lagled (kõnekad eesnimed!), Janne Ševtšenko tumedat verd punkplika ja Kristel Pärtna linalakk, avavad õnneekstaasi lüürilise, aga illusoorse õhulennu, naivistlik lavatrosside küljes rippumine toimib kujundina, sumbuv õnneigatsus jääb Lagle eluheliks.
Ainus dublandita solist on Mati Turi poeg Kalevi osas, koloriitne värvivahetaja, kes isa sõnutsi «parteilaste pundist pani padavai plehku». Rabavaim hingelaul kuulubki Kalevile, kui vanemad heauskselt kodu temale annavad – muusikas ilmuvad-hääbuvad Ernesaksa laulu «Mu isamaa on minu arm» motiivid lisavad perepoja heitlustele ajalik-ajatu põhja(tuse). Kriipiv kujund seegi, kuis vanemad Kalevi autot lükkavad. Kalevi kaasa Maria olulises rollis näib Juuli Lill argimuserdatum ja lüüasaanum, Aule Urbi Mariast hoovab elujulget uhkust, mis muudab finaali heledamaks.
Ervin Õunapuu kujundus, Margus Vaiguri valgus, Argo Valdmaa video loovad detailitäpse õhustiku. Pilvede liikumise poeesia ja ärevus, võikad karussellikreatuurid hämaruses hiilivate metallivaraste saagina, madaluke kodumaja ja Kalevi rühmamine kodu laastamas, mitte taastamas – kadunud peremees Kalev puhkab enne tööd! –, kõik saab kujundikaalukalt silmale nähtavaks. Süüvimist väärib Anu Lensmendi kostüümide sinimustvalge värvigamma, eriti selle tempimine halliga Kalevi seljas.
Lootusetuse ja lootuse vaekaalud eesriide sulgudes, isa ja ema endassepööratud vaikimise hingehind jääb publiku tunnetada. Lõpplahenduse kõrvutamises Kruusvalliga sisaldub ooperi südametarkus, aus mure.
Estonias etendatakse algupäraseid oopereid enamasti hõredalt, ka «Pilvede värvide» etendused on planeeritud hirmus hajutatult. Mul on hingel mureküsimus: on see täiesti vältimatu, et «Pilvede värve» ei näegi vabariigi sünnikuul? See ooper on väärikas kingitus, üksiti valus hoiatus, et meie väikese Eesti sünnipäevast ei saaks iialgi sünniaastapäev.
ARVUSTUS
«Pilvede värvid»
:format(webp)/nginx/o/2017/09/19/7117445t1h4783.jpg)
/nginx/o/2013/09/05/2177179t1h8087.jpg)