​Raimond Pauls: ma ei ütle «hüvasti», muidu juhtub veel nii, nagu juhtus Allaga

Raimond Pauls Foto: Eesti Kontsert

«Esitan Tallinnas oma kontserdi ja pärast seda vaevalt et enam esinen,» ütles Postimehele antud intervjuus läti muusik ja helilooja Raimond Pauls.

30. septembril annab nõukogude estraadi elav legend Eestis kontserdi, mis tõenäoliselt jääb viimaseks välisgastrolliks tema pikas säravas lavakarjääris. Nordea kontserdimajas ootab tallinlasi nostalgiline õhtu pealkirjaga «Ooper».

Маestro on ette valmistanud viimistletud segu ooperi- ja estraadimuusikast. Tuntud aariad Verdi, Bizet’, Puccini ja Gershwini ooperitest kõlavad seekord instrumentaalvariandis – Raimond Paulsi «laulva klaveri», Läti raadio bigbändi ja orkester Sinfonietta Riga esituses. Kuuleb ka ka džässitöötlusi.

Oma iseloomulikku stiili on maestro kirjeldanud järgmiselt: «Armastan lüürilist lähenemist – eriti klaveri madalamas registris. See on minu tõmbenumber. Tuleb lihtsalt ilusasti mängida... ja kõik!»

Möödunud aastal tähistas Raimond Pauls oma 80 aasta juubelit. Laval on helilooja olnud juba peaaegu 60 aastat. Muusik leidis oma päevakavas aega väikese intervjuu jaoks, teatades vestluse eel ootamatult, et loeb just parasjagu Postimeest – artiklit Jaak Joalast. Sellest meie vestlus algaski.

– Kui kaua te pole enam Tallinnas olnud? Millised mälestused teil meie linnaga seostuvad?

 Suudan meenutada ainult meeldivaid hetki. Kuid kahjuks on kõik see juba ajalugu... Mäletan suurepäraselt 70.–80. aastaid, kui eesti estraadimuusika kõlas kogu Nõukogude Liidus. See oli siis väga kõrgel tasemel. Piisab sellest, kui nimetada selliseid nimesid nagu Jaak Joala ja Peeter Saul – milline suurepärane muusik! Ja seda nimekirja võiks veel pikalt jätkata...

See oli väga meeldiv aeg. Me kohtusime siis sageli, meil oli palju kontserte. Ja kuigi kohtumised olid sageli Moskvas, seoses seal toimunud üritustega, olid meil sellegipoolest väga head suhted.

– Kellega te praegu suhteid hoiate?

 Ma ei ole Eestis käinud juba viis-kuus aastat. Põhimõtteliselt tuleme alati meeleldi külaliskontsertidele ja esineme, kui selleks võimalust on (2012. aastal, ühel oma viimastest käikudest Eestisse, oli Raimond Pauls Kuressaares laval koos Anne Veskiga ja andis kontserdi ka Paldiskis – toim). Tahan öelda, et olen praegu juba peaaegu otsustanud oma karjääri lõpetada. Mängin korra Tallinnas ja pärast seda vaevalt et kontsertidega üles astun.

– Kas sellest saab hüvastijätuetendus?

 Ma ei taha öelda «hüvasti»! Muidu veel juhtub nii nagu Alla Pugatšovaga, kes kogu aeg jätab hüvasti ja naaseb siis jälle lavale. Minuga nii ei lähe! Lihtsalt saabub see hetk, mil sa pead endale tunnistama, mis sulle veel jõukohane on ja mis enam mitte. Muide, me tuleme teie juurde Tallinna päris tõsise programmiga!

 Te kingite tallinlastele kontserdi pealkirjaga «Ooper». Kui palju saab seal kuulda ooperi- ja kui palju estraadimuusikat? Hõlmavad ju suure osa teie muusikast poplaulud,  muusikapalad filmidest ja etendustest ...

 Estraadimuusika... (Muheleb.) Kui, siis natuke džässi. Peamiselt eelistame originaale – maailma ooperikunsti klassikat. Kuulsaid ooperiaariaid esitame instrumentaalvariandis. Muide, praegusel ajal on vähe neid, kes midagi sellist teevad, kuna see on üsna raske.

Kujutage ette, et peate klaveril mängima sedasama partiid, mida esitavad suured ooperilauljad. See ei ole nii lihtne, kui paistab. Vaatame, mis välja tuleb!

Kontserdiprogrammi on lülitatud ka mitmesugused džässivärvinguga töötlused. Tallinnas kõlab muusika, mida on võimalik rahulikult, oma tugitoolis lõõgastudes nautida.

– Kas teile meeldib, kui teid nimetatakse «laulvaks klaveriks»?

Ma isegi ei tea ... Mängin, nagu oskan. Igal pianistil on oma helilaad, oma kõla. See on samamoodi nagu viiuli või ükskõik millise teise instrumendiga. Iga esitaja eristub oma mängumaneeri, klahvidele vajutamise jõu poolest ... Jah, muidugi ma armastan lüürilist lähenemist – eriti klaveri madalamas registris. See on minu tõmbenumber. Lihtsalt tuleb ilusti mängida. Ja kõik!

– Kas te annate praegu sageli kontserte? Kuidas edenevad teie loometegevus ja välisesinemised?

Nii kummaline kui see ka ei ole – üsna sageli. Kuid oma koduriigist kuhugi kaugemasse välisriiki ma enam ei sõida. Peamiselt esineme Lätis, aga territoorium, nagu teada, on meil väike. Ometi on iga kuu üks-kaks kontserti. Samal ajal mängin muusikat ka teatris, kus mul on omad lavastused. Nii et tasapisi ikka teen ja toimetan.

– Miks te nii harva Lätist kaugemale sõidate?

 Ärge unustage, et olen juba peaaegu 60 aastat laval olnud! Mul on hotellidest ja ööelust juba küllalt saanud. Lennukiga reisida ma enam ei saa, vererõhuga on midagi lahti. Seepärast ma hoidungi väliskontsertidest. Kuigi, tuleb tunnistada, mulle tehakse siiani palju pakkumisi – kogu endise Nõukogude Liidu territooriumilt. Eriti tihti saabub küllakutseid Usbekistanist, Gruusiast, Aserbaidžaanist. Ja ometi ma püüan mitte kuhugi sõita. Vanus on ikkagi juba soliidne. Annaks jumal kõigile nii pikalt elupäevi!

– Kuidas mõjutab teie loometegevus sidemete katkemine Venemaaga?

Muusika ja kultuur on üks asi, poliitika hoopis teine – seal on omad raskused. Lätis me püüame hoida vene kultuuriga normaalseid suhteid. Olen veendunud, et suuri vene muusikuid tuleb austada ja suhtuda neisse nii, nagu kultuursetel inimestel kombeks. Milleks segada sellesse Tšaikovskit, Rahmaninovi või Dostojevskit? Nad on ju geeniused ... Pealegi, me oskame vene keelt.

– Kas suhtlete endiselt vene estraaditähtedega?

Väga harva. Tean, et suviti puhkab meil Jūrmalas Alla Pugatšova. Мe kohtusime temaga ükskord Maksim Galkini kontserdil. Muide, kontsert oli väga hea. Olen üldse Galkini fänn. Mulle meeldib, kuidas ta laval töötab. See on küll hoopis teine žanr – sõnakunst –, kuid Galkin teeb kõike suurepäraselt. Vaat sellised lood ...

Tahan rõhutada, et olen siiski selle poolt, et meil oleksid normaalsed suhted.

– On teil kahju sellest, et teie lapsuke – noorte popmuusikatalentide festival «Uus laine» – enam Lätis ei toimu?

 See ei ole enam minu laps. Üldiselt see konkurss ammendas ennast. Samas on Jūrmala sellega palju kaotanud. Pole saladus, et meie juurde sõitsid rahakad inimesed. Aga raha oli Jūrmalale vaja! Lühikese suvehooajaga, mis kestab vaid paar-kolm kuud, peavad inimesed jõudma midagi teenida. Palgad on ju meil üsna väikesed. Selles mõttes on muidugi kahju, et «Uut lainet» Jūrmalas enam ei ole. Tuleb midagi uut välja mõelda!