Tuleviku tehnikapõrgu

Kaido Tiigisoon «Kus pingviinid ei laula» Foto: Raamat

Kaido Tiigisoone debüütromaanis «Kus pingviinid ei laula» pingviinidest eriti juttu pole ja laulmiseks pole ka kellelgi põhjust, sest pilt, mis meile käesoleva sajandi lõpust antakse, ei ole just rõõmustav. Eelkõige hoiatatakse tehnikaga liialdamise eest: olge valvel, või muidu on märkamatult meie selja taga singulaarsus kohale jõudnud, tehisintellekt võimeline end oma parema äranägemise järgi täiustama ning mis tal siis enam inimestest. Siis ei jäägi muud üle, kui mõnd vaprat ulmekangelast appi oodata.

Siinse raamatu vapraks kangelaseks on tehnik Roald Amunds, kes tehisintellekti juhitud superkorporatsioonist plehku paneb, kui ta parandustöid tehes masinakoodis kahtlasi andmeid märkab. Tegevus toimub Ameerikas ja vähemalt seal valitseb kõike tehisintellekt Heylel, heebrea keeli Valgusetooja, ladina keeles tuttavamalt Lucifer. Tõsi, et nende düstoopiariigis on kontroll kogu info üle Heyleli käes, aga kas tõesti ei sattunud keegi seda märkama?

Või oli see väike hind selle eest, mida Heylelil inimestele pakkuda oli? Heyleli pakutavad parandused ehk laiendused inimajule võivad ahvatleda tõesti: kiibist, mis annab parema mälu ja analüüsivõime kuni verre süstitava nanotehnoloogiani, mis hoiab inimese tervisel silma peal, kõikvõimalikust virtuaalsest meelelahutusest rääkimata.

Seda lõbu saavad endale lubada muidugi ainult rikkad, vaesem rahvas peab omal jõul hakkama saama. Linnades elavad «laiendatud» peavad end juba uueks inimliigiks, kes eriti välja ei satugi; miks peakski, kui kõik oma peas n-ö käeulatuses on. Uus liik mõtleb meiesugustest kui ahvikestest, kes kõlbavad lihtsamaid töid tegema, aga kes küllap varsti välja surevad. Kuid laiendatute intiimsem suhtlemine toimuvat enamasti virtuaalselt ning kas seega ei ole hirmu, et just nemad võivad peagi välja surra?

Ka peategelane Roald Amunds (huvitaval kombel ei mainita kordagi tema peaaegu-nimekaimu, ehkki ta vahepeal koguni polaaraladele suusatama satub – kas ka see on seletatav tulevikurahva üldise harimatusega? Ent samas loevad nad näiteks Selma Lagerlöfi, nii et mine tea. Vahest ei tundu maadeavastamine enam nii põnev, et keegi ka Amundseni meeles peaks) on tavainimeste seast, aga väga taibukas, sest ainult kõige erksama vaimu esindajad võetakse tööle laiendatute masinaid hooldama, parandama ja välja töötama.

Pikapeale selgub, et põgenema ajas Amundsi laiendatute kiipides märgatud Gygese sõrmuse nimeline viirus. Platonile annab see nähtamatuks tegev sõrmus võimaluse juurelda nähtamatu ehk karistamatu isiku eetilisuse üle ja tundub, et Heyleli plaanid salamisi laiendatuid mõjutades ei ole samuti kuigi vooruslikud.

Amundsi esimene plaan on jõuda laiendamata maarahva sekka mässuliste juurde, aga kui nende kohalik rakuke ta nina eest ära tapetakse, jõuab ta esmalt poolvangina ühte saekaatrisse, kust hiljem edasi pageb – nüüd juba koos kena preiliga, kellesse ta vahepeal armuda jõudis.

Edasi toimubki üks suur tagaajamine, kus paar püüab aina uutesse pelgupaikadesse jõuda. Teel leitakse uusi ja vanu liitlasi ning vaenlased, Heyleli otsesed alluvad boss-laiendatud ja nende poolrobotitest käsilased, on enamasti neist vaid poole sammu kaugusel. Kuid nagu öeldud, on Amunds väga taibukas ja kavaldab nad ikka üle.

Õieti ongi raamatu suurim pluss selle süžee, mis on eriti veel debüüdi kohta väga hästi läbi mõeldud ja paika pandud ning liigub loogiliselt ühest ohtlikust sekeldusest teiseni, olemata sealjuures liiga etteaimatav. Kui tegelased saekaatrist tulema saavad, on nad pea kogu aeg teel ja mõnikord hakkab kohe meeldivalt kõhe.

Samuti oli huvitav lugeda targutamiskohti, kus keegi võttis vaevaks Heyleli loodud tehnikaparadiisi ehk -põrgu üksikasju lahti seletada. Pooleleheküljelised monoloogid võivad tihtipeale kohmakad näida ja olidki seda, ent sellest hoolimata huvitavad lugeda: ilmselgelt on autor enda jaoks need tehnikaohud läbi mõelnud. Stiilikohmakust tuli mujalgi ette, aga ju see on algaja autori asi ja kui süžee on sedavõrd paigas, siis on seda kergem andestada.

Palju raskem on aga andestada tegelaste kohmakust, kellest ükski ei jäta pärisinimese muljet ega pane seetõttu ka suuremalt kaasa elama – huvitaval kombel jääb ainult Heylelist inimlik mulje. Ülitaibukas Amunds on kahvatu sell, kes on liiga iseloomutu, et olla maailma päästev ulmekangelane, pahad on üleolevad karikatuurid, naistes on eriti raske pärisinimesi ära tunda ja vaevarikas on lugeda ka saekaatri lahmivalt ropendavast ja labasest kambast.

Tõsi, et küllap peaks siis Amundsi haritus nende taustal hästi silma torkama ja vist peaks macho’lik roppus naljakas olema, aga kellele? Teismelistele poisikestele? No loodetavasti mitte, ikkagi kergesti mõjutatav iga ja nii.

Lõpetagem siiski positiivsel toonil: keskkonnal läheb selles tulevikumaailmas hästi! Bensiini on jalaga segada ja Gröönimaa on veel paksu suusalumega kaetud. Näib, et kui suurem osa jõukamast rahvast virtuaalmaailma kolib, võime me teised kergemalt hingata.

***

Kaido Tiigisoon «Kus pingviinid ei laula» Foto: Raamat

Kaido Tiigisoon

«Kus pingviinid ei laula»

Varrak 2017

440 lk