:format(webp)/nginx/o/2017/09/26/7142599t1h8aaa.jpg)
Publik siseneb Vaba Lava hämarasse tuugalt täis saali. Laval on kogu ruumi enda alla haaranud suur munajas läbipaistev kuppel, mis liigutab, hingab, muudab värvi ja väljutab endast madalsageduslikke helisid. Purskumise äärel olev infovulkaan? Ajurakk, mis võbeleb infopaljususe tulvas? Ühisteadvus?
Ei, selgub, et kõige tavalisem mull. Ühe sellise sees elame infoühiskonna orjadena kõik. Vana teada-tuntud teema, kuidas tehisintellekt hakkab vaikselt inimmõistust üle võtma, reaalne suhtlus ja ühendused inimeste vahel hääbuma ning üha rohkem elu toimuma virtuaalreaalsuses. Kuidas infot tungib igalt poolt sisse ning me ei tea enam, millele ja kuidas keskenduda. See ei ole päris, mõjub halvasti meie ajutegevusele, kuni lõpuks kaotame oma staatuse indiviidina ning meie üle hakkab valitsema suur ja koletu Big Data.
:format(webp)/nginx/o/2017/09/26/7142597t1hf45e.jpg)
'Mõistagi näeb viimane äärmiselt võluv välja (Mirtel Pohla), kõneleb sensuaalsel häälel ja liigub graatsiliselt mööda kogu teatrisaali. Mulli sees visklev alasti Inimene (Jarmo Reha) on sunnitud talle tähelepanu pöörama ja lõpuks alistuma. Sest Big Data eest ei ole pääsu: ta teab sinu kohta rohkem, kui sa ise oled suuteline mäletama, sest ta on selle kõik enda sisse salvestanud. Ta on parim psühholoogiline manipulaator – näiliselt küll süütu, oskab ta tegelikult suurepäraselt tema käsutuses olevat infot Inimese vastu ära kasutada. Näiteks pakub ta Inimesele küll võimalust disainida endale ideaalne partner – muuta tema silmavärvi, juuksetooni ja kehakuju –, kuid muudab lõpuks Inimese selle valikute paljususe orjaks.
:format(webp)/nginx/o/2017/09/26/7142601t1h231f.jpg)
Kogu see teema on esitatud äärmiselt nauditavas visuaalses kastmes. Värvidemäng laval, dünaamiline mull, näitlejate omavaheline energia ning tantsijate (Marita Weinrank, Jevgeni Grib) professionaalne voolamine, siuglemine ja põimumine haaravad kaasa. Kisuvad vaataja sellessesamasse maagilisse mulli, kus rähkleb ka alasti Inimene.
Väitel, et nutividinad ning pidev võrgus olemine mõjutavad ajutegevust, eriti väikeste laste puhul, on kindlasti alust. Mil määral aga ja mis on nutisõltuvuse kaugemaleulatuvad tagajärjed, selle kohta on meditsiinilisi fakte veel vähe. Mistõttu meelitab «Big Data» kindlasti ligi näiteks vandenõuteooriate armastajaid või äärmusliku ökoloogilise elustiili propageerijaid.
Kus on siis tõde selles tõdede paljususe maailmas? Keda uskuda? Oxfordi sõnaraamatu koostajad valisid möödunud aasta sõnaks «posttõe», mis kerkis eriti teravalt esile koos Donald Trumpi valimisvõiduga ja tähistab tõde, mille kujunemisel on emotsioonid olulisemad kui faktid. Üht sellist posttõde esindab ka «Big Data». Ma ei taha siinkohal väita, et infoühiskonna pealetung oleks üdini positiivne, kuid lavateoselt oleks oodanud veidi mitmekihilisemat sisukäsitlust.
«Kui see lavastus oleks tehtud 15 aastat tagasi, siis ehk oleks siin midagi uut olnud, aga tänapäeval... No ma ei tea,» kuulsin mõtteavaldust teatrifuajees pärast etendust ja pean siinkohal nõustuma. Alexandre Zeff on suurepäraselt kaardistanud probleemi olemuse ning toonud lavale filigraanse visuaalse vaatemängu. Jah, internet on halb. Aga mis nüüd siis saab? Kunsti käes on piiramatud võimalused probleemidele lahendusi pakkuda, kuna keegi ei eelda, et need reaalselt töötama peaksid. Seega?
ARVUSTUS
«Big Data»
/nginx/o/2017/02/07/6320233t1hd9be.jpg)