Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
2013. aastal sai kogu maailma avalikkusele teatavaks, et Leicesteri ülikooli arheoloogid olid eelmisel aastal linnakese keskel asuva parkla alt välja kaevanud luustiku, mis kuulus ühele Inglismaa ajaloo kurikuulsaimale kuningale, Richard III-le, kes oli võimul aastail 1483–1485.Foto: AP / Scanpix
2013. aastal sai kogu maailma avalikkusele teatavaks, et Leicesteri ülikooli arheoloogid olid eelmisel aastal linnakese keskel asuva parkla alt välja kaevanud luustiku, mis kuulus ühele Inglismaa ajaloo kurikuulsaimale kuningale, Richard III-le, kes oli võimul aastail 1483–1485. Selline avastus on arheoloogidele pea välistatud: konkreetse isiku või eseme leidmine sajandeid hiljem maapõuest on äärmiselt vähetõenäoline. Seetõttu oli kahtlemata tegemist sensatsiooniga nii teadusmaailma kui ka laiema üldsuse jaoks.
Nõnda pole imekspandav, et Richard III päevavalgele toonud väljakaevamistest on ilmunud suur hulk kirjutisi – nii tõsiteaduslikke artikleid kui ka suuremale lugejaskonnale mõeldud ülevaateid. Üks neist on siin käsitletav Mike Pittsi hiljuti eesti keeles ilmunud raamat «Kuningas asfaldi all», mis on kahtlemata heas mõttes populaarteaduslik: teaduslikult tõsiseltvõetav, kuid samas kaasahaarav ning sisuliselt üpris kergesti mõistetav.
Teose põhisisu on ülevaade väljakaevamistest, laborianalüüside tulemustest ja kuninga ümbermatmisest, kuid see annab lühikese ülevaate ka Richard III elust, tegevusest, surmast ja tema ümber sajanditega kujunenud mütoloogiast. Eesti lugejale võib sellest siiski väheks jääda – raamat on eelkõige kirjutatud inglastele, kellele pole tarvis monarhi lähemalt tutvustada.
Sestap tuleb suuremal Richardi-huvilisel pöörduda nende väheste teoste poole, mis varem eesti keeles tema kohta on ilmunud. Neist tuntuim on kahtlemata Georg Meri tõlge William Shakespeare’i näidendist «Richard III» (ilmunud kogumiku «Ajalookroonikad» 2. osas aastal 1961). Selles kujutatakse kuningat koletisliku küüraka kurikaelana, kes võimule saamise nimel ei kohku tagasi ühestki kuriteost. Ka Pitts teeb Shakespeare’ile ilmse kummarduse, jagades raamatu proloogiks, viieks vaatuseks ja epiloogiks ning tsiteerides näidendit mitme «vaatuse» alguses.
Shakespeare ei ole siiski ainus Richard III mainekujundaja – erinevalt 11. sajandi Šoti kuningast Macbethist, keda näitekirjanikuta ei tunneks ilmselt keegi. Juba sajandeid on Richardi tegude, kavatsuste, natuuri ja isegi välimuse üle käinud vaidlus, kus olulist osa mängivad kuningat õilsa ja rüütelliku valitsejana nägevad rikardiaanid, kes tänapäeval on koondunud Richard III Ühingusse.
Rikardiaanid peavad kuninga maine hävitajaks Tudorite valitsejasugu (võimul 1485–1603), kes soovis nõnda legitimeerida oma võimuhaaramist; Shakespeare’i peetakse aga nende esipropagandistiks. Eesti keeles on ilmunud rikardiaanide põhiseisukohti kajastav Josephine Tey romaan «Tõde on aja tütar» (1995), kuid sellele tõlkele pole Pittsi teose eestikeelne toimetajaskond paraku viidanud, ehkki teost ennast (ingliskeelse pealkirjaga «Daughter of Time») on Pitts maininud.
Richard III elu ja tegevust pole võimalik mõista, kui vähemalt pinnapealseltki ei tunta tema ajal möllanud Rooside sõdu (1455–1485/1487), mida Pitts käsitleb lühidalt. Suuremale sõja- ja Richardi-huvilisele tuleb siin aga appi hiljuti ilmunud Raul Sulbi hästiloetav populaarteaduslik monograafia «Troonide mäng: Rooside sõjad Yorkide ja Lancasterite vahel, 1455–1487» (2016), mis muu hulgas käsitleb suhteliselt pikalt ka Richard III-t.
Pittsi raamatu põhisisu – Richard III luustiku väljakaevamine ja selle uurimine – on kahtlemata edasi antud igati detailselt ja huvitavalt. Siinjuures on selge boonus asjaolu, et Mike Pitts pole mitte lihtsalt arheoloogia populariseerija, vaid ka praktiseeriv arheoloog ning suudab teaduslikku uurimistööd adekvaatselt seletada ja avada telgitaguseid nii teadustöö teostamises, avaliku huvi tekitamises kui ka teadusprojektide rahastamises.
Teisest küljest ei alaväärista autor ka kuninga säilmete otsimise algatajast rikardiaani Philippa Langleyt, kes on üks raamatu peategelasi. Ilmneb, et ilma Langely peaaegu religioosse Richardi-fanatismi ega arheoloogide ja teiste teadlaste professionaalse pühendumuseta polnuks Richard III säilmete tuvastamine kuidagi võimalik.
Mõistagi oli kahe huvigrupi lähenemises ka vastuolusid. Diametraalselt erinev oli ka teadlaste ja rikardiaanide suhtumine kuninga luudesse: esimeste jaoks olid need uurimisobjektid, mis tuli võimalikult kiiresti laborisse toimetada, et väliskeskkond neis sisalduvat infot (eriti DNAd) ei kahjustaks, samas kui teised kohtlesid neid justkui reliikviana, mis tuli võimalikult kiiresti austavalt ümber matta (teadlastele tähendas see aga nende teadusliku väärtuse hävingut).
Üldiselt suutsid rikardiaanid ja teadlased siiski teineteise tegevust aktsepteerida ning olid rahul ka lõpptulemusega: teadlased said Richard III luustikku piisaval määral «torkida» ning viimaks maeti see kõigi austusavaldustega Leicesteri katedraali ümber.
Luustiku uurimise tulemused avatakse teoses samm-sammult ning ilmneb, et kõik tõendid osutavad, et luustik kuulus tõepoolest Richard III-le. Muu hulgas selgus ka, et Richardit kujutavad portreed, mille puhul oli kahtlustatud Tudorite-meelseid manipulatsioone, olid suhteliselt tõetruud. Nendel võib näha nii kuninga kõhetut, peaaegu naiselikku kehaehitust kui ka kõrgemale hoidvat paremat õlga, mis oli tingitud tema luustiku selgrooga rängalt külgsuunas kõverdanud skolioosist ehk vildakselgsusest.
Luustiku põhjal õnnestus rekonstrueerida ka Richardi surma põhjustanud vigastuste iseloom – ta hukkus ilmselt vihases võitluses. Kõige lõpuks selgus uurimuse kulukaima osa, DNA-proovi põhjal, et see klappis Richard III praegu elava kauge sugulasega.
Selgeks saab ka tõik, et väljakaevamised on tõenäoliselt lihtsaim ja kindlasti odavaim osa inimluude uurija tööst – vähemalt, kui ta soovib neid põhjalikumalt uurida. Laborianalüüsid on see uurimistöö pool, mis jääb avalikkuse eest tihti varju, ning ses mõttes on Pittsi raamat kahtlemata silmi avav. Seesuguseid momente leidub teoses veelgi, kuid need jäägu juba lugeja enda avastada.
Ehkki luustiku uurimine aitas vastata mitmele juba sajandeid Richardi-huviliste meeli köitnud küsimusele – alustades tema matmiskohast ja lõpetades välimusega –, jääb mitu probleemi siiski vastuseta. Nii ei tea me endiselt, kas ta oli väärastunud mõttemaailmaga shakespeare’ilik koletis või pigem rikardiaanlik õilishing, kuigi, nagu tõdeb ka Mike Pitts, on tõenäoliselt tõde kusagil vahepeal. Igal juhul on kindel, et tema vastuoluline isiksus tekitab huvi ka edaspidi, ehk nagu Pitts oma epiloogi lõpetab: «Richard III-t ei unustata» (lk 263).
***
Mike Pitts «Kuningas asfaldi all: Kuidas arheoloogid leidsid Richard III»Foto: Raamat
Mike Pitts
«Kuningas asfaldi all: Kuidas arheoloogid leidsid Richard III»
/nginx/o/2017/07/17/6904099t1h582a.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/09/28/7149681t1hd9ee.jpg)
/nginx/o/2017/09/28/7149683t1h68fc.jpg)