:format(webp)/nginx/o/2013/07/05/1875424t1hd3eb.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/09/27/7145167t1hfb6b.jpg)
Lembit Lõhmus on ilmselt kõige vaadatum eesti kunstnik. Või nähtum, kuidas just soovite. Tema töid on näinud ka need, kes kunstist üldse meidagi ei tea, ja suure tõenäosusega on ka teil Lõhmuse looming parasjagu taskus.
Tundmatu kunstnik, kelle töid teavad kõik
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/09/27/7145183t1h5259.jpg)
Teenekas graafik on kujundanud Eesti kontuuridega euromündid, 232 postmarki, loonud 550 eksliibrist ning väikegraafikat puu-, vase- ja terasegravüüris 31 riigi kogujatele. Tal on olnud 1987. aastast arvukalt isikunäitusi ja neist järjekorras 33. on pühapäevani kestev väljapanek «Mente et Manu» ehk ladina keeles «Mõistuse ja käega» Eesti Rahva Muuseumis (ERM). Oma rikkalikku loomingut tutvustava ülevaatega tähistab kunstnik 70. sünnipäeva. Selle verstapostini jõudmise puhul andis ta välja raamatu «Lembit Lõhmus. 70 vasegravüüri. 70 copper engravings».
Tiina Kolk käis Postimehe nimel teenekat kunstnikku õnnitlemas.
ERMi näitus ja album «Lembit Lõhmus. 70 vasegravüüri. 70 copper engravings» on suurmeistri tegemiste kaheosaline vahearuanne. Tõsi, varaseid asju raamatus pole, aga lugeja saab sealt teada, et 2014. aastal võitis Lõhmus oma vasegravüüridega esimesena Eestist rahvusvahelise väikegraafika ja eksliibriste konkursi Ostrów Wielkopolskis Poolas ja kaks korda, aastail 2000 ja 2002 valiti tema kujundatud margid maailma kümne kauneima sekka Viinis WIPA konkursil.
/nginx/o/2017/09/27/7145223t1h154e.jpg)
«Olen töökas, aga mitte väga produktiivne, sest vasegravüür on küll väike, kuid võtab väga palju aega. Isegi kõige pisema töö teostamiseks läheb nädal. Praegu on mul üks 10 x 10 cm plaat töös 8. aprillist. See teos ei ole ikka veel valmis, sest igasuguseid tegemisi ja üritusi on vahele tulnud,» põhjendab Lembit Lõhmus muiates.
Lemmik(graafika)tehnikad
Kui 1980ndatel hakkas kunstnik tõsisemalt tegelema puugravüüriga, sai talle peagi selgeks, et rahvusvaheliselt on hoopis hinnatum sügavtrükk. Paraku kuuluvad tema arvates nii puu- kui ka vasegravüüri paremad päevad graafika kolikambrisse.
«Vasegravüüri hakati kasutama 15. sajandil ja selle teket seostatakse kullassepakunstiga. Tehnika õitseaeg oli 17. ja 18. sajandil, kui kõigi Euroopa kuningakodade teenistuses olnud suurepärased meistrid arendasid gravüüri täiuseni. Kõrgperioodil kasutati vasegravüüri raamatuillustratsioonis, kartograafias ja paberrahade trükkimisel, kus ta pole oma juhtpositsiooni loovutanud tänaseni. Vasegravüüri kasutatakse siiani väikegraafikas, eksliibrisekunstis ning terasegravüüri postmarkide tiražeerimisel,» räägib Lõhmus ja rõhutab, et graveerituna ilmus ka maailma esimene postmark Black Penny.
/nginx/o/2017/09/27/7145203t1h732e.jpg)
«Puugravüür on vasegravüüriga vanusega võrreldes lausa poisike. Ksülograafia sündis Inglismaal, kui Thomas Bewik (1753–1828) hakkas vasegravüüris kasutatavate tööriistadega graveerima puidu otspinnale, saavutades puulõikega võrreldes joonise palju peenema ja nüansirikkama töötluse,» selgitab kunstnik, kelle esimene puugravüür pärineb aastast 1969, kui ta õppis Tartu Kunstikoolis.
«Enda mäletamist mööda tegin toona kolm eksliibrist kursusekaaslastele ja nendest mul on ainult üks tõmmis alles.» Ta hindab väga Arkadi Laigo, Richard Kaljo, Ernst Kollomi, Esko Lepa ja Heino Arraku puugravüüre. Mujalt maailmast sümpatiseeriva Lõhmusele Mihhail Verholantsevi, Tranquillo Marangoni, Peter Lazarovi jt tööd.
/nginx/o/2017/09/27/7145209t1he58a.jpg)
Sisearhitektuur cum laude
«Ma olen ju metsast pärit. Mustla oli ju NSVL kõige väiksem linn. Meil polnud kunstiringi, aga ma käisin iseseisvalt looduses joonistamas,» meenutab juubilar, keda on terve elu huvitanud ka ajalugu, eriti 20. sajandi ajalugu. Ajalugu ja juura olid tol ajal tugeva poliitikamaiguga. Kui vanaema ütles: «Kulla laits, ära seo ennast Vene võimuga!», ei osanudki noormees pärast keskkooli õiget eriala valida ja sattus kolmeks aastaks sõjaväkke, Musta mere äärsesse Abhaasia linnakesse Gudautasse.
Sealt naastes oli otsus selge, et temast tuleb kunstnik, ja nii ka läks: ta astus Tartu Kunstikooli puidu kunstilise kujundamise erialale. Õppejõudude soovitusel viis andekas õppur pärast esimest kursust paberid kunstiinstituudi sisseastumiseksamitele ja sügisel sai temast sisekujunduse tudeng.
/nginx/o/2017/09/27/7145217t1he951.jpg)
Viieaastase stuudiumi lõpetas Lõhmus kiitusega ja diplomitööks kavandas Pirita olümpiapurjespordikeskuse hotelli numbritoa.
«Minu kujutelmas pidi see tulema sinine, tumesinine ja valge, aga planšetil kuivas tumesinine tempera peaaegu mustaks ja sellest tuli palju jama, mis tänu kateedrijuhataja pingutustele lõppes siiski hästi,» meenutab kunstnik.
Pärast ERKI lõpetamist töötas ta mõnda aega Eesti Kunstimuuseumi tarbekunsti filiaali juhina. Sealt siirdus sisearhitekt erialasele tööle Eesti Projekti olümpiahotelli numbritube projekteerima. Kui need valmis said, töötas peaaegu kümme aastat Kommunaalprojektis.
«Sealset projekteerimist võiks nimetada anekdoodiks. Palju asju tehti formaalselt,» nendib diplomeeritud sisearhitekt. Aga just seal töötades hakkas ta innukalt raamatuviitu ja vabagraafikat looma.
/nginx/o/2017/09/27/7145215t1h8af5.jpg)
Eksliibrised ja postmargid
ERKIs õppimise aegu nokitses ta neil nädalavahetustel, kui ei viitsinud neli tundi bussis Tarvastusse loksuda, eksliibriste kallal ja kooli lõpuks oli ta ligi 40 taiest tehtud.
Lõhmuse omanäolise käekirja avastasid algul venelased, siis hakkas tema loomingu vast huvi tundma tollane Austria eksliibrise liidu president Ottmar Premstaller ja nii jõudsid tema puu- ja vasegravüürid välismaale näitustele ja kogudesse...
«Saatsin need sinna tavalise lihtkirjaga ja kui tellimused hakkasid tulema, siis tulid soomlased appi, sest raha siia ei saanud ju toimetada,» mainib kunstnik.
Vahepeal kutsuti teda kunstiinstituuti algul akvarelli, siis kompositsiooni õpetama. Üleni gravüüris sees, loobus ta neist ettepanekutest.
/nginx/o/2017/09/27/7145221t1he071.jpg)
1970ndatel osales tulevane margikunstnik Potštovaja Marka konkursil, aga tulemusteta, kuni aastaid hiljem sai ta ühel päeval Moskvast kirja ettepanekuga alustada koostööd. Mõned margid jõudsid ilmuda enne Eesti iseseisvuse taastamist.
«Minu esimene Eesti mark kujutas maakaarti. Nüüd hiljem on mulle seljale ja õlale koputatud, et ma kordasin end euromündil. Aga kes uurib raha tagapoolt, näeb meie maad. Minu arvates on see Eestile parim reklaam,» on euromündi reversi kujundaja veendunud. «Piiride pärast on olnud õiendamist nii eestlaste kui ka venelaste poole pealt. Aga Soome rahapaja kunstnik lohutas mind, et see kaart polegi mõeldud orienteerumisvõistluseks.»
Aastatega on Lõhmus kujundanud paarsada postmarki. Praegu on ta töölaual kaks margisarja: nii «Eesti Vabariigi riigipead 1918–2018» kui ka «Eesti Kunstimuuseumi kullafondist».
/nginx/o/2017/09/27/7145199t1hf415.jpg)
Graveerimislaud versus arvuti
«Aastaid tagasi kavandasin trükipressi, millega saab trükkida nii kõrg- kui ka sügavtrükki. See on mind 30 aastat teeninud ja teenib 300 aastat veel, kui teda rooste ei lasta minna. Täna saab sellega ideaalseid tõmmiseid teha,» kiidab graafikameister. Gravüür tuleb teha ikka oma oskusi ja trükipressi võimalusi hinnates, nii saab tööst maksimumi välja võttes ainult rõõmu tunda.
Lembit Lõhmuse päevad algavad varakult. Tavaliselt tõuseb ta kell viis, teeb hommikukohvi ja hakkab graveerima. Omajagu aega võtab arvutitöö, sest kõik postmargid ja fotod saavad lõplikult valmis arvutis. Fotograafiaga on graafik tegelnud lapsest saati ehk 60 aastat.
«Loodus on üks lemmik ja perekonda pildistan samuti. Mõlemad digikaamerad olen ostnud konkurssidel saadud preemiate eest,» märgib ta.
/nginx/o/2017/09/27/7145225t1hf98d.jpg)
Aga Lembit Lõhmus on ka kirglik kokk. Tal tulevad hästi välja küpsetised, samuti pajaroad, kala, supid. Isegi frikadellid teeb ta ise.
Ükskõik, millega kunstnik ka ei tegele, olgu see lapselapsele pannkookide küpsetamine, loodusretk või järgmiste piltide kavandamine, liiguvad ta mõtted ikkagi töö radadele. «Minu moto on nulla dies sine linea ehk mitte päevagi ilma jooneta,» teatab suurmeister.
/nginx/o/2017/09/27/7145231t1h1ffe.jpg)
LEMBIT LÕHMUS, graafik ja graveerija
Sündinud 25.09.1947 Mustlas Viljandimaal
Õppinud Tartu Kunstikoolis ja Tallinna Kunstiakadeemia (cum laude)
Loonud 550 eksliibrist ning väikegraafikat puu-, vase- ja terasegravüüris. Postmarke teinud viiele riigile: NSVL, Eesti, Rootsi, Läti ja Leedu. Eksliibriseid loonud 31 riigi kogujatele.
PREEMIAD KONKURSSIDELT
EXLIBRIS
- 1987 – veinimuuseum, Itaalia
- 1987 – Vilniuse eksliibrisebiennaal, Leedu
- 1988 – «Käsi ja tööriist», Prantsusmaa
- 1989 – Vilniuse eksliibrisebiennaal, Leedu
- 1992 – Katowice ʼ92, Poola
- 1995 – Viniuse eksliibrisebiennaal, Leedu
- 1996 – Katowice ʼ96, Poola
- 1997 – Gliwice ʼ97, Poola
- 1999 – Vilniuse eksliibrisebiennaal, Leedu
- 2000 – Barcelona, Hispaania
- 2002 – Ankara 2003, Türgi
- 2004 – Bratislava IV Eksliibrisetriennaal, Slovakkia
- 2013 – Malbork, Poola
- 2013 – «Ju Qi Cup» Exlibris and Mini print EXPO, Hiina
- 2013 – Vilniuse eksliibrisebiennaal, Leedu
- 2014 – Ostrow Wielkopolski, Poola
- 2014 – Varna rahvusvaheline eksliibrisekonkurss, Bulgaaria
- 2014 – Gliwice 2014, Poola
- POSTMARK
- 1990 – II ja III preemia Eesti postmargi konkursil
- 1991, 1994, 1996, 2001, 2002 – Eesti aasta kauneim postmark
- WIPA Grand Prix 2000 – 5. preemia
- WIPA Grand Prix 2002 – 6. preemia
FOTO
- 1975 – ajalehe Edasi fotovõistlus
- 1979 – loodusfotovõistlus
- SÜMBOOLIKA/DISAIN
- 1978 – EÕMi sümboolika
- 1979 – jahitrofeede sümboolika
- 1980 – linnahalli logo
- 2004 – euromündi rahvuslik külg
- ARHITEKTUUR
- 1981 – aiamajade konkurss