VAT Teater jõudis meheikka

VAT Teatri lavastus «Abraka-Tabra» valmis rühmatööna 1992. aastal. Fotol Marika Vaarik, Rein Kirss, Tiina Rebane ja Aarne Mägi. Foto: VAT TEATRI ARHIIV

1. oktoobril 1987 nimetasid senised Tudengiteatri aktivistid eesotsas Aare Toikkaga oma koosluse ümber VATiks ehk Väikeseks Akadeemiliseks Teatriks. Nõnda on see Eesti vanim siiani tegutsev väiketeater natuke vanem kui muinsuskaitseselts ja natuke noorem kui ansambel J.M.K.E ehk «Jalgrattamatk Kirde-Eestis». Nii et sel aastal saab ümmargune 30 täis.   

Nimi võeti protestiks RATide ehk Riiklike Akadeemiliste Teatrite laiutamise vastu. Viimaseid oli sel ajal Eestis kaks – Estonia ja Vanemuine – pluss üks RAD ehk Tallinna Riiklik Akadeemiline Draamateater, mis pealekauba kandis Viktor Kingissepa nime. RATid ametlike nimetustena on ammu kadunud, VAT aga elab ja õitseb. Juba 5. oktoobril esietendub «Sirgu Eesti», mille pealkiri viitab nii sirgumisele kui ka vabadussõjalaste juhile Artur Sirgule. Et r-tähega konkurendid on lavalt kadunud, võib tänapäeval seda täheühendit ka teisiti tõlgendada – kasvõi nii, et vat kus on alles teater.

Kuna VATil on väga vähe palgalisi töötajaid, aga palju sõpru, anname seekord sõna viimastele ja jätame sünnipäevalapse enda absoluutselt rahule.

Kirjanik Andrus Kivirähk kirjutas VATile viimati menuka ühevaatuselise sõnaseletusmängu  «Alias» (peaosades Merle Palmiste ja Piret Rauk) ning arvab juubilarist nõnda: «VAT Teatriga seovad mind ennekõike ühised lapsed. Sest kuidas teisiti nimetada neid kolme näidendit, mis ma olen kirjutanud just nimelt VAT Teatrit silmas pidades: «Ingel, ingel, vii mind taeva», «Karin ja Pearu» ning «Alias». Kui mina olen nende näidendite ema, siis VAT on nende isa ja ma olen talle toredate lapsukeste eest üliväga tänulik. Ega need näitemängud ilma VAT Teatrita poleks sündinud. Öeldakse küll, et kirjanik on vaba, ja see on tõsi, aga ta on vaba ka laisklema. Ent kui on olemas üks konkreetne teater, üks konkreetne lavastaja ning konkreetsed näitlejad, kes temalt uut näidendit ootavad, siis see näidend ka tuleb ja seda on puhas rõõm kirjutada.

Tore on ka see, et me oleme need lapsed ühiselt üles kasvatanud. Ma mäletan kõiki kolme prooviperioodi ja need olid vahvad. Tänu VATile olen saanud ninapidi koos olla hästi põnevate näitlejatega, rääkimata teatri juhist Aare Toikkast endast, kellega meil on aasta pärast järjekordne ühine lapsuke sündimas.

VAT Teatrit on nimetatud ka pereteatriks ja see on mitmes mõttes õige. Kus on pere, seal on ka kodu, ja VATi iseloomustabki mingi ehe kodusus. Seal on hea olla. Eks see nende «koobas» rahvusraamatukogu keldris on ju nagu kääbiku urg. Ja kes on lugenud Tolkieni, see teab, et miski pole mõnusam, kui olla kääbiku peretuttav! Sind võetakse alati lahkelt vastu ja kostitatakse tõhusalt. Kes on käinud VAT Teatri esikapidudel, see teab, millest ma räägin!»

Teatriteadlane Rait Avestik panustab juubelisse eriti soliidselt – ilmumas on tema raamat VATist. Avestiku meelest on see teater nagu isepäine elektriauto. «Esiteks on VAT Eesti teatripildis omapärane ja silmapaistev oma väiksuse poolest ja selle poolest, et 30 aastat on juba oldud. Aga sel kõigel poleks mingisugust mõtet, kui teater ei tegeleks sellega, millega ta peaks tegelema, mida temalt eeldatakse – teha teatrit, teha eriilmelisi lavastusi, pakkuda teatrikunstielamusi, olla selles ühelt poolt kaasaega kõnetav, teisalt mõjuda igavikuliselt, lausa sentimentaalselt ja selle üle mitte häbi tunda. Üks VATi omapärasid on kindlasti tema raugematu värskus (isegi igavamad lavastused on kuidagi värsked). See ei ole selline kõigile meeldida tahtev teismelisevärskus, vaid see värskus on loomuomane. Ja kellele muule on see loomuomane kui 30 aastat teatrit vedanud Tiina Rebasele ja Aare Toikkale ning praegusele püsitrupile, millest ei saa lahutada paljusid (naissoost) külalisnäitlejaid ja -lavastajaid.

Kui VAT ufode poolt ära lõpetataks, ei juhtuks suurt midagi. Kui Vanemuine ära lõpetataks, jääksid väga paljud inimesed tööta. Kui aga VAT tegutseb, võib palju juhtuda, nii ka Vanemuise puhul. Ja mõlemad teatrid on seda ka tõestanud. Aastaarvud, igasugused muud arvud ja mastaabid on nende kahe teatri puhul küll erinevad, kuid teatriloome ökonoomsuses on VAT kui salajase tagavaradiiselmootoriga lamellidega elektriauto raskeveoki kõrval. Kui see õline võrdlus pole vast väga pädev, siis ühest märksõnast me VATi puhul ikkagi mööda ei saa – see on isiklikkus. Nii tegijate- kui ka vaatajatepoolne isiklikkus teatris on suur asi ja seda juba niisama ja üleöö ei tekita.

Kuigi VATi sünnipäev on 1. oktoobril, lüüakse klaase kokku kuu hiljem ning siis esitletakse ka värsket raamatut VAT Teatrist. Kirjutasin raamatu eessõnas: «Kas pole see isiklikkus VATi väiksuse juures ka üks alustalasid, miks teater on püsima jäänud? Ja see isiklikkus ei tähenda suletust (mingi mõõdutunne peab siiski jääma) – viimase kümnendi jooksul on VATis lavastanud ja eriti mänginud suur hulk külalisi. On see külalislahkus või abivägede vajadus – vahet pole, teater toimib. Ja mitte ainult – kõrvuti katsetuste, kõrvuti kiiresti riknevate «toodetega» sünnib teatrikunsti. Väikesed peavad (või nad arvavad, et peavad) ennast pidevalt tõestama. Teatud ajani on see muidugi iseenesest mõistetav. Seda, et VATis on peaaegu kõik võimalik, on teater mitmel korral edukalt tõestanud.»  

Hetk VAT Teatri 5. oktoobril esietenduva uuslavastuse «Sirgu Eesti» proovist, fotol Margo Teder, Elina Reinold, Ago Soots ja Katrin Saukas. Foto: Siim Vahur

Näitleja Elina Reinold kehastab nimiosalist tükis «Müller peab lahkuma!» ja leiab, et VAT on väike, kuid mitmekülgse repertuaariga teater, mis pakub lavastusi väga erineva maitse ja vanusega publikule – lastele, noortele, keskealistele, vanematele. «Mul on olnud õnn kaasa teha neljas lavastuses. Materjalid ja rollid on erinevad nii sisult, vormilt, ajastult kui ka mängulaadilt. VAT Teatris töötavad inimesed, kes on oma elukutsele eriliselt pühendunud, nii partnerid laval kui ka etendusega seotud inimesed lava taga ja kontoris. Ollakse liigsetest hinnangutest vabad, samas kriitilise pilguga, siht on ühiselt jõuda parimate lahendusteni.

Julgetakse välja pakkuda pööraseid ideid ja ka eksida – see on loomingulisel teekonnal ülioluline. See, mida ütlesin, võib tunduda elementaarne, kuid pole alati ja igal pool sugugi nii.»

Näitleja Martin Kõiv on samuti VATi viimastes lavastustes silma paistnud. «Esimesed kohtumised VATiga jäävad üheksa aasta tagusesse aega. Meelis Põdersoost ja Ago Sootsist olid saanud riigi poolt diplomeeritud näitlejad, koduteatriks VAT. Käisin neid ikka vaatamas, sest Meelis on mu lapsepõlvesõber ja Ago mu ristipoeg lavakunstikooli päevilt. Hoidsin omade tegemistel silma peal. «Misantroop», «Väärvid», «Robinson & Crusoe», «Hikikomori»... Eriti äge lavastus oli too mittekamavestern «Hea, paha ja inetu». Tekitas isu ja ajas kadedaks. Kurask, sellises tükis tahaks küll mängida! Nii ma käisin ja virvendasin (käin siiamaani) ikka seal VATi teatrikeldris. Rääkisime, arutasime Meelisega teatriteemadel. Et midagi võiks koos teha, aga kuidas ja miks teha? Aeg voolas ja jõujooned jooksid kokku. Esimeseks lavastuseks, kus koos mängisime, oli Margo Tederi lavastatud «Netis sündinud».

Vanemuise suurteatri mastaabist sattusin väiksesse pereteatri ringi. Eks vist algul oli harjumatu. Käis miski laadi otsimine, ei osanud tost midagi arvata. Ei peagi olema rekvisiite ja dekoratsioone, pöördlava või muid vägevaid tehnilisi võimalusi. Näitleja mängu on vaja. 

Vaikselt on mind VATis ikka hoitud ja oodatud. Helged tööd on olnud Indrek Hargla õudusdraama «Varjuprohvet» ja  «Pál-tänava poiste» teine tulemine. See, et neli Jõgeva kraadet (Martin Kõiv, Meelis Põdersoo, Mihkel Kabel, Maarius Pärn) saavad mängida väikelinna poisse tagahoovis, on midagi erilist. Ennekõike meie meie sõprusele ja ühtehoidmisele.

Eks VATi vägevus seisnebki tolles,  et kuigi lavaruum on pisike ja tehnilised võimalused piiratud, ei jäeta teatrit tegemata. Teatrilavale jõuab nii eesti kui ka maailmaklassikat. Peab lihtsalt leiutama. Aga leiutamine ju  hoiabki teatrit elusana. Ei pea olema suur teater, et teha suuri asju.  

Ja ilma Tiina Rebase ja Aare Toikkata ei oleks VAT Teatrit. Nii lihtne see ongi.»  

Teatripedagoog, lavastaja ja Rakvere Teatri kunstiline juht Peeter Raudsepp: «Iga teater on inimesed, kes seda teatrit teevad. Mulle tähendab VAT Teater Aaret, Tiinat, Katariinat, Margot, Tanelit, Rauli ja Tiiut ehk neid inimesi, kellega ma oma lavastusi tehes olen enim koos töötanud. Rahvusraamatukogu teatrivaenuliku kujuga keldrisaalis oleme tänu inimeste pühendumisele ja huumorile saanud olude kiuste tekitada nii mõnegi kujutlusmaailma, millega elavdada inimese südant. Väikese kollektiivi pluss ja miinus on see, et kõik on isiklik, peaaegu nagu perekondlik ja nii nagu perekonnaski on siin ainult sellele väikesele inimkooslusele omast ühtehoidmist, hoolivust, hakkamasaamist ja samas ka ainult sellele perele omaseid probleeme. Kõik ju peegeldub kohe, nii hea kui halb, siin ei ole võimalik probleeme vaka all hoida nagu suurtes teatrimajades. Ja samuti ka rõõmu. Kuid see elusa reaalsuse ja juhuste tõmbetuultes olek on inspireeriv.  

Oma töödest pean VATis olulisimaks R. Lundani «Tarbetuid inimesi» ja oma lavakooli kursuse W. Shakespeareʼi «Tormi». Esimene neist sidus endas mu meelest kõige paremini kokku Põhjamaade väiketeatrite hyggeʼliku õhustiku, mille maaletoojaks VATi võib pidada, ja Põhjamaade inimsuhete peaprobleemi, inimese üksinduse keset näilist heaolu. Välise «teatraalse minimalismi» juurest sisemise «maksimaalse teatri» juurde olen koos sealse teatriseltskonnaga liikunud ja saanud endale olulisi probleeme läbi mõelda.

«Torm» näitas teatriavalikkusele, et teatrikooli bakalaureuselavastuse väljatoomiseks piisab materiaalses mõttes ka vähesest, kui on olemas idee ja pühendunud inimesed nii kunstilisel kui ka tehnilisel poolel. VATi «minimalismikogemus» nii kunstilise kui ka organisatoorse külje pealt tuli sel korral appi ja julgustas noori inimesi ka ise edaspidi julgemat teatris oma vagu kündma. Mingis mõttes on eelmisel aastal sündinud teater «KELM» nagu VATi lapselaps, sama paljalt kohalt alustanud mõttekaaslaste ühendus, kes väikese teatrina naudib nii vabaduse häid kui ka halbu külgi. Nii on VAT juba puhtalt oma kestma jäämisega inspiratsiooniks noorematele tegijatele, kuid veelgi olulisem on, et VAT on lasknud noored enda juurde möllama. Need dionüüsilised möllud on tuleviku VATi avalöögid.»

VATi kavva kuuluva õudusdraama «Varjuprohvet» autor Indrek Hargla: «VAT on väga usaldusväärne teater, kuhu võib alati julgelt minna, sest siin tehakse midagi olulist ja kvaliteetset ja mingi isepärase nõksuga. VAT on küll sõna otseses mõttes underground-teater, aga hoiab ennast eemal avangardist ja sotsiaal-eksperimentaalteatrist ja muudest moodsatest peibutavatest vooludest, mis ilmselt tagaksid küll kriitikute suurema tähelepanu. Pigem on VAT traditsioonilise teatri omalaadne kontsentraat, mille iga uuslavastus uhkusega kuulutab, et me ei ole avangard. VAT on näitlejale ja näitlemiskunstile keskendunud teater. Kui ma peaksin nimetama kolm VATi lavastust, mis ma üksikule saarele kaasa võtan, siis on need äkki «Faust», «Müller peab lahkuma» ja «Sokrates».

Tõsi, ühe kandi pealt on VAT eksperimentaalteater küll. Nimelt on ju väga huvitav, kui kaua on Eestis võimalik olla kõrge kunstitasemega ja täisprofessionaalne teater ilma oma majata.»

****

Nii, mitte ainult ilma oma majata, vaid sõna otseses mõttes põranda all VAT elab. Samas toimuvad paljud nende etendused ka rahvusraamatukogu tornisaalis ehk nii kõrges sfääris, kuhu ilma liftita ei pääsegi. Ja loominguliselt on nad sellel nivool nagunii. Palju õnne!

VAT Teater 2017. aastal. Fotol (vastakult) Sander Põllu, Meelis Põdersoo, Maari Talvist, Mihkel Seeder, Ago Soots, Aare Toikka, Mari-Liis Velberg, Eva Naruskberg, Raul Õitspuu, Tiiu Talvist, Margo Teder, Tiina Rebane. Foto: Siim Vahur