Head reisi, NUKU Teater!

Hetk lavastusest «Bon Voyage ja teised valed», fotol Kaisa Selde, Andres Roosileht ja Katri Pekri

FOTO: Rünno Lahesoo.

Neli väljamüüdud etendust. Kestvad ovatsioonid. Nii võeti vastu NUKU Teatri uuslavastus «Bon Voyage ja teised valed» nuku- ja objektiteatri Mekas, Põhja-Prantsusmaal Charleville-Mézières’i linnas. 

Sel aastal 19. korda toimunud maailma suurim nukuteatrite festival asutati juba 1961. aastal. Teatrisõbrad teavad ehk rohkem riigi teises otsas, Lõuna-Prantsusmaal suviti toimuvat Avignoni festivali – Charleville-Mézières’i oma on sellega päris hästi võrreldav. Keskaegne linnake muutub üheksapäevase festivali ajaks tuhandete etenduskunstnike mängulavaks, igal tänavanurgal ja platsil paotab keegi just nukkude või objektide võlumaailma.

NUKU Teatril õnnestus festivali rohkearvulisse, kuid siiski nõudlikusse põhiprogrammi pääseda tänu koostööle lavastaja Yael Rasoolyga. Iisraeli lavastaja ja näitleja Rasooly on nukuteatrikunsti hetke tähtnimesid ning elavdanud mitmel korral ka Tallinnas Treffi festivali kava.

23. septembril Charleville-Mézières’is esietendunud «Bon Voyage ja teised valed» on hoogne festivalilavastus, mis tõuseb sadade teiste lavastuste hulgast esile oma säraga. Lavastaja Yael Rasooly firmamärgiks on saanud kollaažtehnikas lamenukud, mida ta oma uues lavastuses edasi arendab. Lavastuse esteetika on popkultuurilikult kirev. Kolm näitlejat esitavad justkui ajakirjast välja lõigatud maskide abil rohkeid tegelasi.

Enamik lavastuses kasutatud objektidest on samuti justkui ajakirjadest või kataloogidest välja lõigatud (graafiline kujundaja Ran Daniel Kopiler Iisraelist). Selline tehnika võimaldab kiireid ja hoogsaid vahetusi. Näiteks jutustab näitleja Yael Rasooly retrolikus papptelekas istudes lugu viisakast poisist, kellele meeldis konstrueerida lennukeid. Näitleja peas on ema, isa ja jutustaja (pool)maskid – tegelane vahetub vaid peapöördega (eesti variandis mängib seda rolli Kaisa Selde).

Mõeldes humoorikatele objektidele (näiteks lame joogiklaas, mis tühjeneb või täitub vaid seda pöörates), tuleb kohe meelde multifilmiesteetika. Kuid põnev selle tehnika juures on eelkõige just näitlejatega seotud muundumised. Andres Roosileht kehastab tennisesõpradest kaksikvendi – üle ühe silma ulatuv sileda Keni moega mask tekitab mõnusa võõrituse näitleja mõnepäevase habemetüükaga. Või siis järgnev lugu lennureisist, kus Andres Roosilehe näoga mask on hoopis kleenukese näitleja Katri Pekri näol, mis taas tekitab itsitama paneva võõrituse.

Eriti tore veel, et need maskiga näod vahelduvad vastavalt emotsioonile: kui lennureisijat kehastav Pekri-Roosileht peab näitama üllatunud või tülpinud nägu, vahetab näitleja kiirelt näo ees maski.

Seejuures kasutatakse etenduses teksti edastamiseks peamiselt lip-sync-meetodit ehk tekst on eelnevalt lindistatud (näiteks Andres Roosilehe enda häälega, aga kasutatakse ka teisi hääli) ning poolmaskistatud näitleja liigutab teksti järgi suud. Taas tehnika, mis muudab ka näitleja nukuks ja manipuleeritavaks ning vahendab popkultuuriliku ühiskonna külmust ja masinlikkust.

Millest lavastus räägib? Miks tuleb sisu kõneks alles nüüd, arvustuse lõpuosas? Põhjus ongi sisuline – eelkõige lööb lavastus oma ennenägematu vormiga, ka näitlejatöö nauditavalt täpse tulevärgiga. Materjal ise aga põhineb Iisraeli nüüdiskirjaniku Etgar Kereti neljal lühijutul, mille lavastaja on püüdnud põimida kohati absurdi kalduvasse tervikusse.

Tervikut pole ehk tingimata saavutatud, sest lavastus mõjub hakitult – jutustataksegi erinevaid lugusid. Siduvateks tegelasteks on entusiastlikud, ajakirjakaanelt välja hüpanud kaksikutest stjuardessid, kes etenduse alguses kutsuvad publiku Freakish Airlinesi lennule New Yorgist Pariisi. Publikut püütakse lennule kaasa haarata – mina sain isegi näitleja-reisijalt konfiskeeritud lamenukk-mängukaru valvata!

Tõsi, kuna lavastaja on materjaliga töötanud päris mitu aastat, oleks oodanud ehk sügavamat teemakäsitlust. Jah, võib mõelda kapitalistlikult manipuleeritud, ajakirja klantspilti eeskujuks seadva tänapäeva inimese pealiskaudsusele. Võib mõelda inimeste soovide ja ihade ning halli reaalsuse vahelisele lõhele. Võib mõelda omavahelisele ja ühiskondlikule võõrandumisele. Kuid eelkõige tekitab lavastus hea tuju ja elamuse seninägematust tehnikast. Publikul tuleb vaid toolist kinni hoida ja vaadata, millisesse veidrasse maailma see lennuk kihutab. Bon voyage, kõigile!

23. ja 24. septembril anti lavastusega «Bon Voyage ja teised valed» neli etendust, millest kolm olid prantsuskeelsed ja üks ingliskeelne. Kodulaval NUKU Teatris saab lavastust eestikeelsena näha alates 29. septembrist.

On üsna ebatavaline, et lavastusest on kolm versiooni eri keeltes. Lavastuse prantsuskeelses variandis mängivad Yael Rasooly, Gili Beit Hallahmi ja Andres Roosileht, ingliskeelses variandis Yael Rasooly, Katri Pekri ja Andres Roosileht, eestikeelses mängivad Kaisa Selde, Katri Pekri ja Andres Roosileht.

ARVUSTUS

«Bon Voyage ja teised valed»

  • Autor Etgar Keret
  • Lavastaja Yael Rasooly
  • Lava- ja kostüümid kujundas Britt Urbla Keller
  • Esietendus 23. septembril
Tagasi üles