Etteruttavalt võib ära märkida, et see ei olegi võimalik, kuna igal uurijal oma teemast lähtuvad lemmikud. Raamatu autoridki tõdevad, et palju huvitavat jäi välja, kuid üks valikukriteeriume oli paljude esemete puhul see, et neid polnud varem laiemale avalikkusele tutvustatud.
Arheoloogia peale mõeldes kerkivad inimestel enamasti silme ette Indiana Jones ning Egiptuse püramiidid ja muud lahedad asjad, mis on avastatud mujalt maailmast. «101 Eesti arheoloogilist leidu» annab aga lugejale aimu, mida kõike võib peita meie enda kodumaa põu. Kuna Eestis on läbi aegade olnud vaid käputäis arheolooge (seda eelkõige nõukogude ajal, kui arheoloogiat peeti natsionalistlikuks) ja teadusharu oli pigem ajaloo abiteadus, siis jätkub avastamis- ja leidmisrõõmu siin veel pikaks ajaks.
Arheoloogiakirjandust ei ilmu Eestis just eriti palju, mistõttu sobib see raamat igale ajaloo- ja arheoloogiahuvilisele nagu rusikas silmaauku. Kogumik on väga hea arheoloogia populariseerija. Teos annab lugejale aimu, miks neid esemeid kogutakse ja mida nad meie mineviku kohta räägivad. Igal leiul on jutustada oma huvitav lugu.
Kuna lugejaskonnaks on kogu eesti rahvas, siis ei kohta me tekstis väga keerulisi võõrsõnu ega teaduslikke monolooge ning tekst on mõnusalt ladus. Küll aga ei ole see raamat võrreldav sarja esimese, Mart Juure raamatuga «101 Eesti popmuusika albumit», mis on oma mahlaka keelekasutuse ja vahetute emotsioonidega sarja ületamatu teos.