Eesti kultuurilugu läbi spordi

Georg Lurich

FOTO: Alvar Loogi erakogu

Pealkiri ütleb, et raamat keskendub Eesti spordile. Minule aga tundub, et see räägib ennekõike eestlusest ja eurooplusest (täpsemini euroopalikust kultuurist). Iga teema, mille Tinn endale ette tõstab, on mitmekihiline ja spordi piire ületav. Keda sport üldse ei huvita, võib teosele vabalt läheneda kui katsele visandada «teist moodi» Eesti kultuuriajalugu.

Tinn on isik, keda on raske raamidesse paigutada. Sama kehtib raamatu puhul: see on eklektiline, kuid võluvalt eklektiline. Siin on filosoofiat, elamisõpetust, spordifaktoloogiat, mõtisklusi ja muud. Tinn on publitsist ja see avaldub hästi ka tekstis, milles on hoogu, läbitunnetamist, isiklikku puudutust ja ennekõike – kirge (mida kohtab niisugustes raamatutes väga harva). Autor ei ole kirjutanud kirjutamise enda pärast, vaid südame sunnil. Ilmsesti on ta väga uhke Eesti erakordselt kirka spordiajaloo üle.

Materjali valiku puhul peab arvesse võtma, et suures osas hõlmab see varem ilmunud artikleid, osa kirjutatud nõukogude päevil. Väga pikka ajalõiku katvad kirjatööd näitavad, et isegi kui arengutuhinas ühiskond ruttab edasi välgukiirusel, ei tähenda see, et probleemid kaoksid. Ehk siis: sport ei ole liikunud ainult edasi, vaid ka tagasi.

Kirurgi pealehakkamisega osutab Tinn sellele, mis vajab sekkumist. Näiteks polemiseerib ta haaravalt jalgpallientusiastidega, kes sageli ei märka oma meelisala taga muud sporti. Tinn näeb jalgpallis massikultuuri ilmingut, mis ei vaja riigi rahalist toetust, sest jalgpallis on raha niigi. Või teisest vallast: autor näitab, miks on oluline meeles pidada Johannes Kotkast, Eesti spordi- ja kultuuriloo «vaeslast», kes polnud mingil juhul kehvem kui Palusalu.

Ühtede kaante vahele koondatud kirjatööd eri aegadest lubavad raamatust rääkida ka kui ajalooallikast. Ei ole just palju inimesi, kes on nii pika aja jooksul süstemaatiliselt spordist kirjutanud. Autor ütleb, et tema vaated spordile on jäänud poole sajandi jooksul sisuliselt muutumatuks. Miks on see nii, peaks selguma alljärgnevast.

Tinn ütleb sissejuhatuses otsesõnu, et räägib ennekõike sellest, mida tunneb hästi. Tema meelisaladeks on raskejõustik, kergejõustik ja eriti võitlusalad. Viimastega on autoril lähedane suhe, sest ta on olnud meistersportlane sambos ja juhtinud ning osalenud mitme muu võitlusspordiühenduse töös. Mõistagi võib küsida, miks üks või teine teemaarendus ja mitte mõni muu.

Pikk lugu on näiteks Barutost, kuid Margus Hundist räägitakse vaid paar rida. Minu meelest on Hunt üks huvitavamaid Eesti sportlasi, kes ei või külmaks jätta ühtegi (raske)jõustikusõpra. Kas Hundi potentsiaal on väikesem kui Barutol? Ei tahaks uskuda. Kas ei jätka teatud mõttes temagi Lurichi, Abergi ja Hackenschmidti missiooni?

Tinn näeb suurt pilti, kuid ta näeb sedagi, mis pahatihti kipub kahe silma vahele jääma või mida üldse ei teata-teadvustata. Näiteks on pühendatud eraldi peatükk venekeelsetele eesti sportlastele. Ülivajalikud ja tervitatavad on põhjalikud naiste spordi käsitlused. Muuseas selgub, et Baruto eelkäijad Jaapani maadluses on olnud just naisraskejõustiklased.

Hästi sümpaatne on, et tähelepanu on jagunud ka kulturismile, vabavõitlusele, jõutõstmisele, rammumisele ja teistele «alternatiivsetele» aladele, milles eestlaste tase on tegelikult väga kõrge (tehes silmad ette enamikule olümpiaaladele).

Võtmeline tegelane raamatus on Georg Lurich. Seepärast, et Lurichis kangastub autorile tõeline aatemees, ideaalne eestlane või lihtsalt Suur Inimene, keda me kõik võiksime endale eeskujuks seada. Lurichi suuruse avamisel tegi otsa lahti Paavo Kivine suurejoonelises raamatus «Lurich» (2011). Tinn jätkab Kivise algatatut, nüansseerib ja laiendab Lurichi tähendust Eesti kultuuriloos.

Ta väidab, et Lurich ei ole üksnes liikumapanev jõud eestlaste rahvusspordis, vaid suurimaid valgustajaid ja Eesti rahva muutjaid. «Nad (intellektuaalid) ei märka Tallinna Reaalkooli vilistlast, kes on nii palju oma rahva jaoks teinud, kuid tunnevad uhkust näiteks selle üle, et sama kooli on lõpetanud ka Hitleri kaasvõitleja Alfred Rosenberg,» ütleb Tinn. Tõepoolest, kas ei pane mõtlema?

Rahvusküsimus on jälle erakordselt oluline. Otsime oma identiteeti ja juuri, aga seejuures vaatame võib-olla kõige olulisemast mööda. Eesti rahvuseepos räägib loo Kalevipojast, kuid Lurich oli luust ja lihast Kalevipoeg, rahvusliku eneseteadvuse tõeline tõstja. Seepärast võiks iga eestlane teada, kes olid Lurich, Aberg ja Hackenschmidt.

Meie suur maadluskolmik on oluline, sest sellel õnnestus otsustavalt rahvuspiiridest välja murda (omal ajal oli too kolmik teiste rahvuste kadedusobjekt). Georg Lurich, Aleksander Aberg ja Georg Hackenschmidt viisid eestlust maailma ja tõid tagasi maailma. Need uut tüüpi isiksused – väärikad, edasijõudnud, eneseteadlikud ja eeskuju pakkuvad – õpetasid eestlasi, kuidas saada hakkama ja käituda tsiviliseeritud euroopalikus kultuuriruumis.

Raamatu suurimaid väärtusi on spordi ja kultuuri seostamine, nende vahekorra mõtestamine. Tinnile pole euroopalik kultuur mõeldav spordita. Euroopaliku kultuuriga kaasas käiv sport pole mingi tavaline sport: see on aateline ja auline, väärib lugupidamist. Spordi vorm võib muutuda, kuid tuum mitte. Spordis ilmneb tõeline demokraatia, sest see annab võimaluse igale inimesele.

Eesti rahvuskultuuri tuleb Tinni järgi vaadelda ühtse tervikuna, sest 20. sajandi algul olid kõik kultuurisfäärid tihedalt seotud. Ta on seisukohal, et eestlaste kui tsiviliseeritud rahva rahvuskultuuris on sport mänginud alati erilist rolli. Ka nüüdisaja eesti kultuuris on just sport see jõud, mis hoiab meid suletusest ja aitab lahti rebida õigustamata enesega rahulolust.

Lurich ja tema kolleegid on Tinni jaoks kultuuritegelased. Lurich on mõtleja, edumeelsete vaadetega mees. Esindades ilmalikku ja isikulist Euroopa kultuuri, on ta võtnud omaks rüütellikud alustõed, mille järgi seisavad mehe au ja eneseväärikus alati esikohal. Aateline tahe on see, mida õpime Lurichilt.

Raamatust leiab fotogalerii, mis kätkeb kõiki käsitletud spordialade esindajaid ja muid spordiga seotud isikuid. Lugemist ja vaatamist hõlbustab nimeregister. Tinn koostas raamatu, sest mäluta rahval pole tulevikku. Lugegem, mõelgem ja väärtustagem siis!

***

Eduard Tinn «Lurichi jälgedes. Eesti sport tsaariajast tänapäevani»

FOTO: Raamat

Eduard Tinn

«Lurichi jälgedes. Eesti sport tsaariajast tänapäevani»

2017

304 lk

Tagasi üles