Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Fotokuu – festivalist kunstibiennaaliks

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Victoria Durnak «Üksnes armastus võib murda su südame». Film, T-särgid, küünal. (2017) | FOTO: Karel Koplimets/Tallinna Kunstihoone

Tallinna Fotokuu 2017 programm on niivõrd mitmekesine ja laiahaardeline, et annab märku eneseteadlikust turundusstrateegiast: meie kõigi silme all on aasta-aastalt tugevnemas üks lokaalne bränd, mis ideaalis tähendaks kunstiinimestele nii meilt kui mujalt umbes sama, mida Tallinn Music Week tähendab muusikainimestele – lisaärgitust vaatamaks nüüdiskunsti veidi intensiivsemalt, kui on tavapärane rütm üks näitus korraga. Asjaolu, et seda kõike tehakse näiliselt ennekõike fotograafilisuse egiidi all, on lihtsalt mängu hind. 1. septembrist 29. oktoobrini kestval Fotokuul osaleb nimelt valdav osa Tallinna kunstiinstitutsioone, lisaks toimub üritusi Narvas.

Kui 2011. aastal toimus Euroopa kultuuripealinna programmi raames esimene Tallinna Fotokuu, oli see veel määratletud kui «kaamerakunsti festival». 2013. aastal räägiti juba «kaamerapõhisest kunstist ja visuaalkultuurist» laiemalt ning 2015. aastal sai Fotokuu enesemääratluseks «rahvusvaheline kunstibiennaal». 2010. aastal toimus Rotermanni kvartalis esimesele Fotokuule sissejuhatavalt ka esimene fotokunstimess, mida on sestpeale korraldatud iga aasta Telliskivi loomelinnakus – kord rööpselt Fotokuu ajal, kord sellest lahus, aga põhimõtteliselt samas fotograafiat ennekõike kunstitehnikana jõustavas sihis.

Nõnda on kunsti rahvusvahelistumise ja kaubastamise jätkuprotsessid käinud käsikäes ka Fotokuu puhul. Igal aastal on saginat rohkem, mis on ainult hea, sest Eesti kultuuriavalikkus näikse saavat vaimutoitu ainult kasvu- ja edulugudest, milleks Fotokuu senine arengulugu üsna ilmsesti ka kvalifitseerub.

Tõsi, mingis mõttes kopeerib ontogenees ehk indiviidiareng siin fülogeneesi ehk liikide evolutsioonilist põlvnemiskäiku. Taasiseseisvunud Eesti esimene biennaal peaks minu teada olema Saaremaa biennaal, 1995. ja 1997. aastal seda korraldanud Peeter Linnap ja Eve Kiiler said tõukuda mõni aasta varem toimunud Saaremaa fotofestivalist. Tahtmatult andsid nad sõnale «biennaal» ka uue tähenduse: tänapäeval legendaarseks peetavad Saaremaa biennaalid «Ajaloo vabrik» ja «Invasioon» olid nimelt rahvusvahelised kunstiüritused, mis leidsid aset kaheaastase vahega ja ainult kaks korda.

Kuid too nali naljaks, järjepidevus on siin mängus väga oluline valuuta. Maailma esimene järjepidev kunstibiennaal leiab iga kahe aasta tagant aset teatavasti Veneetsias – aastast 1895, mis on muide juhuslikult ka vendade Lumière'de kaudu kino kui «kaamerapõhise kunsti» kokkuleppeline sünnidaatum.

Antonis Pittas. «Käed küljes». Installatsioon vaibaga kaetud skulptuuri, pehmete skulptuuride ja projitseeritud slaididega. 2017 | FOTO: Karel Koplimets/Tallinna Kunstihoone

Tõsiseltvõetavate rahvusvaheliste biennaalide, triennaalide jms enam kui aastase intervalliga korduvate suurürituste arv olevat kogu maailmas püsinud nii paarikümne ringis veel 1980. aastate keskpaigani, kuid edasi plahvatuslikult kasvanud, olles nüüdseks ammugi ületanud sadakonna piiri. Nõnda hakati rahvusvahelises kunstiajakirjanduses 1990. aastatest peale rääkima «biennalisatsioonist» üsna sarnases tähenduses, nagu majandusajakirjanikud räägivad börsimullidest ja kinnisvarakrahhidest.

Niisuguste suure eelarvega perioodiliste jätkuürituste puhul on seega olnud vajalik toimumiskohast sõltumata karmis globaalses olelusvõitluses sooritada võimatuna kõlav kübaratrikk: ürituse kitsam fookus peaks olema ühteaegu üldfoonist piisavalt eristuv, aga samas ka võimalikult lai, et mitte seada andekatele kunstnikele tehnilisi, temaatilisi või muid piiranguid. Nii näiteks ei piirdutud 1968. aastasse ulatuva ajalooga Tallinna graafikatriennaalil juba 1990. aastate lõpuks enam sugugi ainult traditsiooniliste vabagraafika tehnikatega, kuid väljakujunenud bränd säilitati sellegipoolest.

Laura Kuusk «Kaver». 360-kraadine korduvesituses VR video. (2017) | FOTO: Karel Koplimets/Tallinna Kunstihoone

Ka Tallinna Fotokuu 2017 programm on koostatud vabama käega: kaasatud on samuti näituseid maalikunstnikelt või skulptoritelt, on installatsioonikunsti, heliteoseid jne. Etümoloogiliselt tähendab fotograafia valgusega joonistamist, nii et potentsiaalne tõlgendusväli tundub siin peaaegu piirituna: põhimõtteliselt võiksime näitusesaalis ka lihtsalt martincreed'ilikult valgustust sisse-välja klõpsida ning seegi oleks de jure fotograafia.

Igal tõsiselt võetaval biennaalil peab olema ka oma põhinäitus, mille kuraatori genereeritud pealkiri või peateema hakkab ühtlasi toimima konkreetse biennaali tunnusloosungina, aidates eristada seda nii eelnenud kui tulevaste biennaalide virvarrist. Tõsi, eespool visandatud «biennalisatsiooni»-protsessi loogilise kõrvaltulemina on globaalses biennaalikalendris välja käidud teemad aasta-aastalt hakanud mõjuma järjest üldsõnalisemalt. Põhjus ei ole ilmselt siiski selles, justkui oleks kuraatorid ühtäkki muutunud lollimaks, vaid teatud mõttes matemaatiliselt vältimatus «tähenduserosioonis», mis kaasneb interneti-, kultuuri- ja meediatööstuse aktseleratsiooniga.

Paul Kuimet «Kuldne Kodu». 16mm film, tagantprojektsioon, 4 min 26 s korduvesituses. (2017) | FOTO: Karel Koplimets/Tallinna Kunstihoone

Seetõttu võib ka täiesti mõista Tallinna Fotokuu 2017 põhinäituse «Visuaalkurnatus» kuraatorit Anthea Buysi, kui ta ütleb, et ei soovinud teha tavalist teemakeskset näitust, mida kannaks takkapihta veel mingi pedagoogiline toon. Selle asemel on ta pununud vaatajale lahtiharutamiseks narratiivi, milles tõe taotlus puudub ja mis ei ole seotud näitusel eksponeeritud 13 kunstniku teostega. Kunst taandub siin seega järjekordseks fiktsiooniks. Muidugi võib selline taktika tähendada tänapäeval bumerangi, mis kuraatorile valusalt vastu sõrmi tagasi lendab. Kui näituse vaatajale anda täiesti vabad käed nähtu tõlgendamiseks, siis on tõenäoline, et ta tõlgendabki nähtut täiesti suvaliselt, jättes näitust saatvad selgitustekstid läbi töötamata ja lahkudes kunstisaalist sama targalt, kui ta sinna sisse astus.

Seda enam, et «Visuaalkurnatuse» teostel õnnestub kõnetada nii mõndagi viimase viisaastaku võtme- või trenditeemat: kuidas digitaaltehnoloogiad mõjutavad seda, kuidas me maailma visuaalselt tajume (Kristina Õllek), kuidas kujutleda kunsti tulevikku (VR-tehnoloogiat kasutav teos Laura Kuuselt), kuidas elame alanud 21. sajandil tihtipeale sõna otseses mõttes 20. sajandi modernismi varemete keskel (Paul Kuimet), kuidas faktid on muutumas lenduvaks ja tõlgendaja tõest tähtsamaks (James Webb) jne.

**

2. IX – 8. X 2017

«Visuaalkurnatus» / «Image Drain»

Tallinna Kunstihoone ja Fotomuuseum

Kuraator Anthea Buys

Tagasi üles