Daniele Monticelli: Mäe raamatut oli põnev tõlkida

Eero Epneri raamatu «Konrad Mägi» esitlus, fotol Eero Epner ja Daniele Monticelli.

FOTO: Toni Läänsalu

Daniele Monticelli, raamatu «Konrad Mägi» tõlkija:

Kui oleks vaja Eero Epneri raamat «Konrad Mägi» mingisse žanri paigutada, siis ütleks ma, et tegemist on kirjandusliku biograafia või ilukirjanduslike sugemetega elulooga, millele on iseloomulik eriline ülesehitus ja stiil. Raamatust leiab terve rea dialooge, mis toimuvad nii teksti sees kui teksti ja selle kirjutamise konteksti vahel, tekitades huvitavad lühiseid ja pingeid. Näiteks tekib lugeja jaoks kontakt ja võrdlus kahe ajastu vahel – 20. sajandi alguse ja 21. sajandi alguse Eesti vahel.

Raamat näitab, kui mitmetahulised olid 20. sajandi alguse noorte põlvkonna püüdlused, kusjuures need polnud mitte ainult rahvuslikud, vaid ka sotsiaalsed, kunstilised, kultuurilised ja eksistentsiaalsed. Kui tänapäeval on Eestis palju juttu kultuuri säilitamisest ning kaitsmisest, siis Mäe kaasaegsed soovisid hoopis muuta maailma, oma sotsiaalset staatust, eesti kunsti, kirjandust, kultuuri ja keelt.

Aga et midagi muuta, tuli tutvuda teistsugusega, tuli käia Euroopa kultuuri pealinnades – Pariisis, Peterburis, Roomas, Berliinis jne. See polnud sugugi enesekoloniseerimine või alistumine, vaid avardumine, mis omakorda võimaldas vabaneda kohalikest piirangutest ja luua midagi originaalset. Kõige selle mootor ei olnud üksikisiku kohustus riigi või rahvuse ees, vaid eneseteostuse vajadus, soov teha midagi suuremat, huvitavamat, ilusamat.

Teine dialoogitasand on raamatus autori ja tema tegelaste vahel. Tegemist pole neutraalse ja distantseeritud jutustusega, vaid jutustaja poeb oma tegelaste sisse ja äratab neid ellu. Vahel laenab autor tegelastele hääle, et nad saaksid oma mõtted väljendada, vahel paneb ta pigem tegelased enese mõtteid väljendama. Dialoog toimub raamatus ka tegelaste vaatepunktide vahel. Lisaks Konrad Mäele saame vähemalt korraks kiigata näiteks Aleksander Tassa, Friedebert Tuglase või Nikolai Triiki hinge sisse. Tulemuses on häälte ja mõtete segunemine, mille kaudu Konrad Mäe elulugu mitmest perspektiivist lahti rullub.

Kõik see kulmineerub raamatu lõpus, kus hääle saavad praegu meie keskel elavad inimesed, kes eri viisidel on Konrad Mäe ja tema loominguga kokku puutunud. Samuti leiame raamatust Konrad Mäe postuumse retseptsiooni.

See mitmetasandiline mitmehäälsus on võib olla raamatu suurim väljakutse ja õnnestumine. Arvan, et see vastab autori kreedole, nii nagu ta seda raamatu lõpus formuleerib: «Olla eurooplane, see tähendab igapäevast katset vaadata maailma läbi kiiri hajutava spektri, olla nõusolevaks tunnistajaks sellele, et maailm on suurem kui üks perspektiiv.»

Itaalia lugeja jõuab selle raamatuni ilmselt pärast näituse külastamist, nii et tal on vaimusilma ees ikka veel Konrad Mäe maalid. Usun, et lugejat võib kõige rohkem üllatada see olukord, kus maalid tekkisid. See uskumatu hüpe, mida Eesti noored pidid tollal tegema, et jõuda nullist Euroopa modernismini. Muljet avaldavad kindlasti ka kunstnike ja Mäe lõputud rännakud Euroopas, kuidas nad Eestisse tagasi tulid ning suutsid seda kõike oma originaalseks kunstiks sünteesida.

Kui otsida itaalia kunstnikest Mägi saatusekaaslasi, siis kindlasti võib paralleele tuua Modiglianiga, kes samamoodi Pariisis nälgis. Nälgimine kunsti nimel oli tollal iseloomulik ka teistele Euroopa kunstnikele. Kapitaalselt erinev on aga stardipositsioon – itaalia modernistide jaoks oli küsimus, kuidas saada lahti sajanditepikkusest kunstikogemusest-pärandist.

Kui ma tõlgin, siis ma ei loe enne teksti läbi. Eero raamatut tõlkides säilis põnevus kuni lõpuni, sest selle stiil muudab Mäe ja teiste tegelaste elu ja saatuse lugejale nii isiklikult lähedaseks, et soovid nendega rohkem aega veeta.

FOTO: Toni Läänsalu

Tagasi üles