Haus Galeriis on vaatamiseks Miljard Kilgi mitmesugune reaalsus

Miljard Kilk «Fööniks». 2017. õli, lõuend Foto: Repro, Haus Galerii

Haus Galeriis on kuni 21. oktoobrini avatud nimeka eesti hüperrealisti ning võrreldamatult isikupärase ja hinnatud kunstniku Miljard Kilgi maalide näitus.

Sürreaalsed figuraalkompositsioonid pärinevad autori viimaste aastate loomingust, kandes mütoloogilis-religioosseid alatoone, avades tema natuuri sügavamaid ja isiklikemaid tahke. Miljard Kilgi tänane maailm asetub võrdselt nii vaataja sise- kui ka väliskaemustesse, justkui öeldes, et reaalsus on tegelikult just selline, milliseks me ta ise loome.

Näitusest räägib Piia Ausman, Haus Galerii juhataja:

Miljard oleks läbi oma loomingu nagu kõndija — ühelt poolt sügavalt pragmaatilise ja teisalt utoopilise, assotsiatiivse maailma piiril, joonel, mis asub selle kahe nii sarnase, ent täiesti erineva sisendiga ruumi vahel. Kunstniku omaaegne hüperrealism — rõhutatult liialdatud päris maailm, otsekui ümberlükkamatu fakt väljaspool mõtet — ja kunstniku tänane päev — sürreaalne, alateadvust kõditav fantaasia, kus põimub religioosne narratiiv, vihjetega antiigile, luues tulemusena täiesti iseseisva mütoloogia. Miljardi mütoloogia, kus kunstnik on iseenda maailma jumal, professionaalne, enesekindel ja hea. Looja, kellele lähevad korda suured mõõtmed ja mõisted. Miljardi tänane maal liigub läbi jõulise, müstifitseeritud valguse ja värvi kandes kunstnikule endale olulisi sõnumeid, aususe, siiruse, vabade valikute ja tõeliste eksistentsiaalsete väärtuste jõudu. Pealkirjad nagu «Europe härjaga», «Parise otsus», «Spartacus», «Leda luigega», «Lambakarjus» või «Sinine kuu» on teeviidad, suunaga vaataja enda sügava alateadvuse soppidesse - juhised Euroopa kultuuriloo tundjale piltide lugemiseks.

Põimudes kunstniku enda fantaasiaruumiga ei ole väljapakutud lugu neis maalides ometi vaatajale kohustus. Pigem on see renessanss kunstnikus endas, kus ta sarnaselt Itaalia omaaegsetele meistritele pöördub ajalukku, et noppida sealt igaviku klassikat ja näidata oluliste tundejoonte traditsiooni inimeses endas, sõltumata ajast ja ruumist. Mina näen seda nii, ütleb Miljard, kuid vaadaku igaüks ise, unustagu pealkirjad ja interpreteerigu.

Valgus, mis maalidelt kiirgab, loob näitusesaali põrandale punakaid varje, figuurid liiguvad ühelt pildilt teisele, lahkudes neile määratud ruutudest, kompositsioonid põimuvad sujuvalt ühiseks tasaseks tantsuks, kogudes jõudu vaikuses, Europe vahetab kohad Lambakarjusega ja Sinine kuu valgustab merede kordusesse langevat Spartacust, kui Paris viskab õuna Ledale. Miljardi mütoloogiast tekib sõltuvus, vajadus olla kohal, siin, praegu ja igavesti, jäädvustada hetk, mille kunstnik nii võimsalt ja veendunult loonud on. Reaalsus on korraga kõiges, nii faktis, milleks on konkreetne ruum seitsme maaliga, kui ka emotsioonis, mis seisatab mõtted. Miski ei oma tähtsust, oluline on vaid taju, ei algus ega lõpp, vaid kulgemine sügavustes, kus kunstnik on süüdanud tuled.