Kadrioru lossipark leidis mõistliku rakenduse, kui vabariigi president Kersti Kaljulaid hakkas lossimaadel loomi pidama. Alguse sai kõik tasa ja targu – prooviks võeti esialgu paarkümmend mesitaru, kanad ja küülikud. Tööka pere käe all ei andnud head tulemused ennast kaua oodata.
Nüüdseks meenutab Kadrioru lossi aed juba tublit talumajapidamist. Lossiesisel tanumal mäletsevad mustavalgekirjud lehmad. Kantselei taga roosiaias siiberdab kümneid kanu, parte ja hanesid. Siin-seal roosipõõsaste vahel ruigab vabapidamisel siga. Ei puudu farmist kitsed ega lambad. Taga-aias kõrguvad küülikupuuride riiulid – pikk-kõrvadel on hea seal vaikselt nahistada.
Hommikune lossielu algab kukelauluga. Juba tuleb president, põll ees, sigadele solki viima. Samal ajal rakendab presidendi abikaasa, endine luuraja Maksimovski hobuse adra ette ja läheb Kunstimuuseumi aeda sügiskündi tegema.
Suures majapidamises on abikäed kõrges hinnas. Käsundusohvitser koos vahipataljoni ajateenijatega ehitab sigadele uut sulgu administratiivhoone läänetiiba – kevadel on plaanis sigu juurde võtta. Idatiivas käib samuti kibe töö, seal on hubastes latrites mõnusa kodu leidnud 50 lehma. Lüpsimasinad huugavad, kantselei personal kärutab sõnnikut – põlluramm kulub marjaks kartulimaa ja õunaaia väetamisel.
Nüüd, sügisel, on kätte jõudnud saagikoristuse aeg. Kartulimaal käib varavalgest hilisõhtuni kibe küürutamine.
«Omakasvatatud toit on hea!» kiidab president. «Vähe sellest, et ökoloogiliselt puhas – isekasvatatud toiduga on emotsionaalne side ka! Kui piima jood, tunned maitse järgi ära, millise lehma nisast see tulnud on.»
Pärast õhtusööki pistab Maksimovski pinutagusega täidetud piibutobi põlema, muheleb ja räägib, et väike puskaritegu on ikka kah plaanis. Õuntest saab magusat kalvadossi, sõstardest tuleb omapärane kodukonjak. Hiigelsuurtes plastiliinist korkidega klaaspudelites mulksub kange karusmarjavein, mis maitseb pikkadel talveõhtutel väga hää.
Elukene lossis on esmakordselt üle pikkade sajandite võtnud ausa ja toimeka – eht eestipärase ilme!