Miks Eesti venelased tahavad eesti keelt rääkida

Filmis «14 käänet» on mõjuv stseen sellest, kuidas gümnasist Vitali videoprojektis kujutab oma positsiooni ühiskonnas. Foto: Kaader filmist

Vene keelt kõnelev gümnasist Vitali pani Marianna Kaati dokumentaalfilmis «14 käänet» sõpradega metsa üles traadist puuri, mis sümboliseerib tema sõnul meie ühiskonda. «Videoprojekti vahendusel ma Vitali oma filmi leidsingi. Tema nägemuses on inimesed puuris ja tahavad välja pääseda,» ütles Kaat.

«14 käänet» räägib inimestest, kelle kodune keel on vene keel, aga kes on otsustanud panna oma lapsed eesti õppekeelega kooli või lasteaeda. Autor räägib filmi saamisloost ja problemaatikast.

«Sellist teemat pole Eesti filmides üldse käsitletud, ei mängu- ega dokumentaalfilmides. Filmiga alustasin ma neli aastat tagasi. Tahtsin juba ammu teha midagi kohalikest venelastest, aga ei leidnud õiget suunda, sest teema ei ole lihtne. Selle filmi puhul algas kõik minu juuksurist, kelle poeg Mark on üks tegelastest.»

Kui Mark lõpetas kuuenda klassi, otsustas ta ise, et läheb nüüd eesti õppekeelega kooli, Kadrioru saksa gümnaasiumisse, ja see saigi «14 käände» tegemise ajendiks. Vaid üks tegelane oleks aga filmi ülesehituse seisukohalt väheks jäänud. Oluline on lapse viies eluaasta, sest siis tuleb otsustada, millises koolis ta käima hakkab. Sellest lähtudes tuleb valida eelkool. Nii sattusid filmi Ksenija ja Emilie. Aga Vitali on tegelastest kõige vanem, filmi väntamise ajal hakkas ta gümnaasiumi lõpetama. Temani jõudis Kaat Facebookist leitud videoprojekti kaudu, mille noormees oli postitanud.

Film paneb lastele väga kaasa elama. On üsna kõhe vaadata, kuidas viieaastane tüdruk läheb esimest päeva lasteaeda sõnagi eesti keelt oskamata, või veel hullem, murdeealine poiss uude kooli seitsmendasse klassi. See nõuab meeletut pingutust. Mark räägib filmis, et tuleb kell neli koolist koju ja hakkab siis õppima. Tavaliselt kella kümneni. Täiskasvanudki ei tee selliseid tööpäevi.

Filmis esinevad perekonnad, kes on motiveeritud oma lastele eesti keelt õpetama, isegi kui vanemad ise end eesti keelt kõneledes kuigi kindlalt ei tunne. Eesti venekeelse elanikkonna seas esineb aga ka vastupidist veendumust: eesti keel pole kuigi oluline ning tähtis on hästi osata vene ja inglise keelt, sest Eesti on kultuuriliselt üks üsna tähtsusetu nurgake.

«Seda ma filmi teadlikult sisse ei toonud,» ütles Kaat. «See on niigi selge, poliitilised mängud selle ümber käivad juba 25 aastat. See oleks liiga lihtne tee. Mina tahtsin näidata inimesi, kes on Eesti riigile lojaalsed, kes tahavad siin elada ja pingutavad selle nimel, et nende laste tulevik oleks siin. Siin on eesti publikul võimalik näha, et on sellised venelased, kes väga pingutavad meie ühiskonda sulandumise nimel. Ja kui palju meie – riik ja ühiskond – suudame neid aidata.»

Filmis tulevad välja nende inimeste identiteediprobleemid: kas lapsele ei jää intensiivselt eesti keelt õppides võõraks vene keel ja kultuur? Omaette lugu on Vitaliga, kes pärast gümnaasiumi lõpetamist läks Peterburi kõrgkooli. Seal ei pidanud kaaslased teda venelaseks, aga Eestis – kuna noormees eesti keelt ei rääkinud – ei võeta teda eestlaste seas samuti omaks.

«Vitali ütleski, et ta ei tea, kes ta tegelikult on. Tal pole Venemaal sugulasi ega sõpru ning ta ei suuda end määratleda. Ma tean juhtumeid, kus siin, Eesti ajal sündinud venelased Venemaale minnes ei tunneta enam sidet selle riigiga. Isegi vene keel kõlab siin teistmoodi kui vene kultuuriruumis,» rääkis režissöör.

Vitali ei nimeta end filmis mitte eestlaseks ega venelaseks, vaid eurooplaseks. «See oli minu jaoks hinnaline avastus, märkasin seda alles monteerides,» ütles Kaat. «Meie ühiskonnas ei räägita kohalikest venelastest kui eurooplastest. Inimene vajab identiteeti ja kui ta ei suuda end kuhugi paigutada, siis eurooplaseks olemine on vene taustaga tohutult oluline. Nad tahavad olla seotud mingi positiivse, suurema asjaga. Kui Eesti ei võta neid omaks, siis tehku seda Euroopa. Võimaldab ju Eesti pass reisida Euroopas ilma viisata.»

Filmi linastusnädalal ilmus Reformierakonna valimisreklaam, kus keele alusel vastandati elanikke, liigitades need headeks ja pahadeks. «Mulle rääkis sellest reklaamist täna (28. septembril – toim) Vitali ja ta oli täiesti šokis: kuidas niisugune asi võimalik on!? Ma loodan, et minu filmi vaadates saavad vaatajad aru, kuidas poliitikud kasutavad vene küsimust inimeste üksteisele vastandamiseks. Iga kord enne valmisi tulevad sellised jaburused välja!» avaldas Kaat oma nördimust.

Filmis kõlab taustana Edgar Savisaare laul «Kaunis maa» TV3 paroodiasaate «Su nägu kõlab tuttavalt» osalise Lauri Liivi esituses. Sellest aga ei maksa otsida poliitilisi tagamaid. Kaat seletas, et Ksenijale meeldib väga Eurovisioon ja näosaade ning tänu sellele teab ta laulude sõnu ja oskab kaasa laulda. «Minu meelest algab ka siit identiteedi formeerumine.»

«Ma väga loodan, et inimesed vaatavad seda filmi. Tahan, et ühiskonnas tekiks nende probleemide üle uuel tasemel arutelu. Et inimesed leiaksid ühise keele. Keele üldises mõttes, mitte konkreetselt eesti või vene!» lõpetas režissöör. Pole välistatud, et seitsme-kaheksa aasta pärast teeb ta jätkufilmi, et vaadata, mis on kangelastest edasi saanud.