Sting hüpnotiseeris publiku muusikaga?

Stingi kontsert Saku Suurhallis. Foto: Eero Vabamägi

Miks mõni muusik jääb hetkesähvatuseks, teisest saab aga aja märk ja helimaag, kes aastakümneid kuulajaid oma kütkes hoida suudab? Sting on artistina võimas igas aspektis. Tal on ainulaadne sametine ja samas mässumeelne tämber ja erakordselt kirgas loovus, tema kontol on ilmselt rohkem rahvusvahelisi hitte kui kellelgi teisel. Kuid see pole veel Stingi mõjuvõimu võti. Asi on ikka inimeses endas. Sting astub lavale ja tema energia ning südamlik vahetus täidab kogu ruumi, seda jätkub isegi staadionimõõdus Saku Suurhalli soojaks kütmiseks. 29.septembril õnnestus Stingil «57th & 9th» maailmaturnee käigus taas ka Eesti rahvast raputada ning emotsionaalselt õhku tõsta.

Kontsert algas üllatusega esimesest hetkest. Külalised alles kohmerdasid koridorides, sest kõik on ju harjunud, et muusikud lasevad end lavale oodata ja aplausidega välja meelitada. Aga ei midagi sellist!

Stingi kontsert Saku Suurhallis. Foto: Eero Vabamägi

Ei mingit soojendust, täpipealt kell kaheksa on artist ise laval ja esitab täie energiaga üht albumi «57th ja 9th» signatuurlugudest «Heading South On The Great North Road». Täpsuse trikiga on muusik sama turnee käigus ennegi rahvast rabanud – sekundi pealt lavale astumist ju tähelt ei ootaks! Loo lõpuosas liitus isaga tuurikaaslane, üks Stingi kuuest musikaalsest lapsest Joe Sumner. Tõttöelda kõlas lugu meeste kahehäälses harmoonias isegi veel ägedamalt ja vägevamalt kui originaalis. Ning eesti keeles lausutud tervitussõnad võitsid südamed kohe enda poole. «Aaah, selline maailmaklassi superstaar ja vaevub eesti keeles kõnelema!» Ehkki Sting teebki nii – see on tema viis kohalike kuulajate suhtes oma lugupidamist väljendada.

Sting on kahtlemata ka üks neist supertähtedest, keda lihtsalt peab kuulama otse ja lavalt, sest ükski helikonserv ei anna edasi sama energeetikat.

Teisest loost võttis kontserdi üle Stingi poeg. Kes juhtus viibima kusagil kõrgemal rõdul oleks võinud vabalt arvata, et Sting jätkab mingite üllatavate uute lugudega. Joe Sumner on lihtsalt oma isaga niivõrd sarnane nii välimuselt kui tämbrilt. Veidi turjakam versioon oma supervormis jooga-vegan-papsist, kuid samasuguses sinihallis t-särgis ja isegi häälepaelte ehitus on ilmselgelt pärilik. Joe eelistab küll kasutada siidisemat-turvalisemat osa häälest, mängib meelsasti falsetiga kuid ei eksperimenteeri ega torma kirglikesse kärinatesse sama vabalt ja taltsutamatult nagu isa. Selles osas on papa-Stingil valgusaastatesse küündiv edumaa ja eelis.

Joe Sumner laval, peale oma sooloetteastet Stingi bändi koosseisus. Foto: Eero Vabamägi

Joe pole Stingi ainus andekas laps. Eliot Paulina «Coco» Sumner, Stingi tütar on tegelikult samuti erakordselt põnev, iseseisev artist. Tema on isa varjundirikkast häälest pärinud just selle sügavama, suitsusema osa, mis kõlab hulga huvitavalt kui Joe paitav tämber. Androgüünset looki eelistav habras tüdruk mahlaka mehehäälega – see on intrigeeriv vaatamine-kuulamine. Selles osas on noor artist barjäärilõhkuja, väites et sugu pole üldse peamine. Ilus oleks unistada, et mõnel järgmisel Eestit riivaval tuuril näeme teda Stingi kõrval laval, kuid seni on isepäine artist Coco sõdinud iga võimaluse vastu kuulsa papsi tuules karjääri teha. Mis sellest, et see oleks lihtsam valik ja otseredel tuntusetaevasse.

Joe Sumnerit etteastet akustilise kitarri ja luuperiga oli päris põnev jälgida. Kuidas jalalöök vastu lavapõrandat muutus rütmipilliks ning eri partiid moodustasid kihilise helitordi. Enamus materjali oli kuulajaile tõenäoliselt uus, ehk vaid «Looking for me Looking for you» tuli tuttav ette. Joe trumbiks on lavaline sarm, vahetus ja suurepärane live-kõla. Täiesti vääriline saatja Stingile, kes kõlab kontsertidel fenomenaalselt puhtalt, saad stuudiosalvestusega samaväärse filigraanse saundi ja lisaks kosmilise energialaengu. No ma tõepoolest ei imesta üldse, et Stingi kontserdid igas maailma otsas tundidega välja müüakse ning ta suudab andunud austajatega täita täpselt nii suure saali kui tal kasutada on.

Stingi pari paari rahva kaasa plaksutama hoogsates lugudes. Hingepugevaid ballaade saatis aga õõtsuvate telefonilampide paraad saalis. Foto: Eero Vabamägi

Stingi teatakse tema imekaunite ballaadide järgi ja nii mõnigi fänn tuli kohale eeskätt selleks, et taaskord tunda, kuidas «Fields of Gold», «Shape Of My Heart» või «Fragile» taas külmavärinad jooksma panevad. Kontserdi üldine atmosfäär oli aga pigem ülevoolav ja energiaküllane. Sest Sting on tugev tegija terves laias skaalas – ta rokib rahva maast lahti täpselt samasuguse laisa viipega nagu ta publiku ka pisaraid valama paneb.

Stingi energia on fenomenaalne! Ning lisaks ülimale professionaalsusele muusikuna oskab ta energeetikat väga teadlikult ka juhtida. Muusikaelamuse põhjakihtides kulgesid lainetused, mis hüpnotiseerisid kuulajad, suunasid kohati vastu võtma ja kaasa kargama ning siis jälle endasse vaatama. Nii mõnigi artist teeb selle vea, et hakib tervikliku kontserdi lugudeks, mis igaüks võib olla eraldi meistriteos, kuid vahepeal jõuab maagia hajuda. Sting hoidis pinget igas sekundis. Tal oli üsna ükskõik rahva ovatsioonidest ning ka suhtlusse laskus ta publikuga vaid siis kui tõesti mõni tähendusrikas lugu muusikat täiendas. Tihti sulasid lood sujuvalt üksteisesse nii, et inimesed unustasid hingatagi. Niivõrd kõikehõlmav ja kaasahaarav oli see muusikamaailm, kuhu Sting oma inimesed viis.

Sting on kahtlemata ka üks neist supertähtedest, keda lihtsalt peab kuulama otse ja lavalt, sest ükski helikonserv ei anna edasi sama energeetikat. Samuti mängib ta oma looduga nagu Jumal – komponeerib lugusid laval ringi, sulatab ühe hiti teisesse. Näiteks «Roxanne» ja «Ain’t No Suhshine» helikokteil polnud küll esmaettekandel, kuid kõlas väga värskelt ning sarnaseid sissesulamisi, kõrvalepõikeid ühes loos või üllatavaid üleminekuid pakkus kontsert külluses. Või mis veelgi parem - improviseerib mõne lummava intro, mida polegi võimalik kusagil järele kuulata kuna see on just selles saalis ja sellel hetkel sündinud.

Pole kerge olla artist, kellel pagasis on sedavõrd suur hulk hitte. Inimesed tahavad neid ju alati kuulda ning on paras kübaratrikk suruda sinna vahele ka uut materjali. Hiljutine kontsert oli sama pitseriga märgitud – kui üldse millegi kallal kiunuda, siis oleks ehk oodanud rohkem uusi lugusid turneele nime andnud albumilt «57th & 9th». Näputäis algusse-keskele ja mõned lood lisapalades olid miksitud ülipopulaarse vana kulla vahele. Kuid näiteks minu personaalsed lemmikud «Pretty Young Soldier» ja «Inshallah» ettekandele ei tulnudki.

Ehkki sarnaselt araabiapärase kõlaga «Desert Rose» kõrvale oleks viimane väga hästi sobinud. Sting on tundliku sotsiaalse närviga ning tema ambitsioon pole midagi vähemat kui oma muusika kaudu maailma parandada, rahu külvata ja erimeelsusi lahendada. Millegipärast hindas ta ilmselt kohalikku võõrvaenulikkust atmosfääris liialt suureks, et nende paladega lavale tulla. Ehkki vaevalt eestlane ka kuidagi keskmisest sallimatum on, kogu Euroopa on hetkel ärev ja neid lugusid pole ta samal turneel ka mujal tavaliselt esitanud.

Kuid hoogsad palad, mis mulluselt albumilt juba hitiks tõusnud, näiteks «I Can’t Stop Thinking About You», «50,000» ja «Petrol Head» said muidugi maha mängitud. Kes armastab just seda Police-Stingi, sai kindlasti mida ootas ja ülivõrdes.

Ma ei kujuta ette, kus Sting oma aastaid hoiab, kuid temas pole mitte ühtegi kulumise märki pikast artistikarjäärist. Valitseb lava, valitseb publikut ja valitseb oma helimaailma. Nagu suur ja soe suverään, kelle pole alt üles vaatamine näib iseenesestmõistetav.

Stingi kontsert jääb kahtlemata meie muusikasügise krooniks. Kõik need, kes hoolimata piletidefitsiidist ja Euroopa peaministrite kohalolekust tingitud liiklustakistustest läbi raskuste kohale murdsid, said kaasa killukese kõige ehedamat tähistaevast. Muusikaelamuse, mis kumiseb veel mitu päeva kõrvades kaasa. Kellel oli ebaõnne koduväljaku kontsert maha magada, saab kiiremas korras Stingile veel järele kihutada, Oktoobri alguses astub ta sama tuuri raames üles St.Petersburgis, Moskvas ja Kiievis – pole kah kuigi kauge kuulama minna.

Puupüsti täis Saku Suurhall oli viimase kohani välja müüdud - siinmail kõik armastavad Stingi ja põhjusega. Foto: Eero Vabamägi