Vaeste patuste happetripp New Yorgis

Benny Safdie ja Josh Safdie filmis «Hea aeg» teeb kõrvalosa ka üks režissööridest Benny (pildil)

FOTO: outnow.ch

Joshua ja Ben Safdie on Ameerika iseseisva kino tõusvad tähed, kes armastavad ebatavalisi karaktereid ja ootamatuid süžeekäike. Mõlemat jagub rohkelt ka nende värskeima töö, põneviku «Hea aeg» puhul, mida vaatama minnes tasub unustada kõik žanrikonventsioonid ning neist lähtuvad ootused, sealhulgas lihtsa ja lineaarse loo osas.

  • «Hea aeg» 2007
  • Režissöörid Benny Safdie ja Josh Safdie, osades Robert Pattinson, Benny Safdie, Taliah Webster
  • Kinodes alates 29. septembrist, kestus 101 minutit

Filmi peategelasteks on väikesulidest vennad Constantine ja Nick, kes sepitsevad pangaröövi. Kõik kisub aga nihu ning vaimselt alaarenenud Nick arreteeritakse. Samuti mitte kõige kirkamast kriidist Constantine’il tuleb seejärel üha kaootilisemaks kiskuvates oludes välja nuputada, kuidas vend politsei küüsist päästa ja samas ise mitte teda otsivatele korrakaitsjatele vahele jääda. Selleks tuleb tal tuge otsida tuttavatelt ja võõrastelt, kes on valdavalt ka ise kas enese või ühiskonnaga pahuksis, eluga rappa jooksnud ja niisama võimetud midagi konstruktiivset ette võtma.

Robert Pattinson (keskel) filmis «Hea aeg».

FOTO: outnow.ch

«Hea aeg» kulgeb tunnetuslikult ühe korraliku untsu kiskuva narkotripina, kus olulisemad on karakterid, atmosfäär ja stiil, mitte lugu ise. Vaataja saab veeta pea kaks tundi antisotsiaalsete, hariduseta, kohati rõhutatult ebameeldivate, segaduses ja rõõmutute tegelastega. Hea aeg tõepoolest!

Filmi keskmes on tubli annus ränka eksistentsialismi ja hoolimatut nihilismi – loodud maailma täidavad suuresti inimtüübid, kellega tavalises keskklassi elus iialgi ei kohtu ja kes isegi kinoekraanidele liialt tihti ei jõua. Meenub teine hiljutine USA indie-kino hitt «Tangerine», mis oli küll temaatiliselt ja meeleolult hoopis teises äärmuses, kuid hiilgas samuti kõigi nii sisu- kui vormistandardite hülgamise ja tavatute tegelastega.

Robert Pattinson ja Taliah Webster filmis «Hea aeg».

FOTO: outnow.ch

Ilmselt on tegemist põlvkondliku nähtusega. USA kinos hakkab püünele jõudma tugevalt kaheksakümnendate stilistikast mõjutatud seltskond lavastajaid, näiteks Adam Wingard («Külaline»), ning nad armastavad kasutada B-kategooria õudukatest pärit vormivõtteid ja rohkelt telekamängulikku elektroonilist muusikat.

Ka vennad Saftied filmivad toimuvat tihedalt valjust biidist saadetud eksploitatsioonikinona. See on justkui ülistiliseeritud, rohkete heliefektide ja neoontuledega politseikroonika. Unenäoline, distantseeritud, suhteliselt ainulaadne. Mõjub nagu aeglane ekslemine kellegi hullumeelsusesse, hüsteeriasse ja paanikasse.

Masendav elu filmis «Hea aeg».

FOTO: outnow.ch

Kõige värskemalt ja löövamalt mõjub «Hea aeg» just võrdluses kõiksugu levikino põnevike ja märulite, tagaajamis- ja pääsemisfilmidega. Enamasti täidavad neid selge moraalne telg ja fikseeritud moraalse kompassi või vähemalt rollimudeliga tegelased, ühe võimaliku stereotüübina näiteks nutikas kurjam, kes täpset kellavärgina plaanitud skeemi järgib, või sellesama kurja plaani takistamine.

Safdiede maailm on puhas ja süvenev entroopia, kus õiglusest, korrapärast, kontrollist ja isegi moraalist on üpris tulutu rääkida. Jah, kui peaks filmi kuidagi kokku võtma, siis «kuritegevus ei tasu ära» tuleb kergesti üle huulte, aga see on banaalne lihtsustus.

«Hea aeg»: masendus, vaesus, lootustetus.

FOTO: outnow.ch

«Hea aeg» pole lihtne film, millest vaatajat läbi kanda, aga Robert Pattinson saab meeleheitlikult ja samas täiesti saamatult lahendusi otsiva Constantine’ina sellega suurepäraselt hakkama. Jah, seesama Robert Pattinson, kes pälvis maailma tähelepanu päikese käes helkiva romantilise vampiirina popkultuuriplahvatuses nimega «Videvik» ja selle järgedes.

Paras pagas, millega end kehtestada, ja 31-aastane Pattinson on teinud kõik endast oleneva, et teda näitlejana tõsiselt võetaks, näiteks hea töö sellistes filmides, nagu David Michodi «Rändur» või David Cronenbergi «Cosmopolis». Just Connie roll «Heas ajas» on aga Pattinsoni seni ilmselt parim töö.

Ta tõepoolest kehastub pealaest jalatallani oma karakteriks – ekraanile jõudev veider inimvare pole enam see tuttav nägus naistelemmik, vaid robustselt sassis juuste ning allapoole suunurkadega inimloom, kes on nurka aetud ja püüab sealt kuidagi välja mässelda.

Connie: aga välja tuli nii nagu alati. Robert Pattinson filmis «Hea aeg».

FOTO: outnow.ch

On vist liiast lisada, et «Hea aeg» ei ole kaugeltki mitte kõigi tass teed. Originaalne, omanäoline ja väljapaistev on film kahtlemata, samas ka frustratsiooni tekitavalt ebatavaline, raskesti ligipääsetav, emotsionaalselt ja eetiliselt keerulise suhestusvõimalusega, ja kindlasti mitte vaataja ootustele alluv. Kes sellest kõigest üle suudab olla ja midagi teistsugust hindab, võib siit aga leida aasta huvitavaima kinoelamuse.

Tagasi üles