Evi Arujärv: mulle sobib kultuur, milles on vaikust ja ruumi

Rõõm vajalikust tööst- ühe tänavuse Muusikanõukogu aastapreemia pälvinud muusikateadlane Evi Arujärv oma töökohas Eesti Muusika Infokeskuses. Foto: Tairo Lutter

Eilsel muusikapäeval jagati Estonias traditsiooniliselt nii muusikanõukogu kui kultuurkapitali preemiaid, üks tänavune aastapreemia anti panuse eest nüüdismuusika mõtestamisse.

Kirjutada süvamuusikast nii, et sellest saavad aru ka teised peale asjatundjate ringi, on kultuurikriitikas tänapäeval vaata et üks suuremaid, ent samas väljasuremisohus oskusi.

Evi Arujärv on seda osanud – tema tekstid on olnud intelligentsed, täpsed, autoriteetsed, elegantsed ja sisaldanud endas püüdu lõpuni mõelda. Nii muusikakriitikuna kui hiljem kolumnistina end kultuurimälu absoluutsesse eliiti salvestanud Arujärv pole enam aastaid aktiivselt kirjutanud. 2007. aastast juhatab ta Eesti Muusika Infokeskust – kuid korrastamist ja süsteemide loomist võib samuti pidada mõtestamiseks.

-Hindamatu panuse eest Eesti nüüdismuusika mõtestamisel, kõlab laiendus teie pälvitud aastapreemia juurde. Mida see preemia teile tähendab ning kuidas te selle saamist enda jaoks mõtestate?

Muusikanõukogu preemia on tähtis tunnustus – olen liigutatud ja tänulik. Iseennast hinnata on keeruline, aga tööst rääkides… Ligi nelikümmend aastat ja tuhatkond artiklit, sealhulgas arvustused, ülevaated, esseed. Esimene lugu ilmus 1970. aastatel ajalehes Sirp ja Vasar, teemaks oli Mihkel Lüdigi «Koit». Selline rahvusromantilise helikeele ja tähendusväljaga muusika oli minu tolle aja eelistustest väga kaugel. Põnev oli uuem muusika (Pärt, Tormis, Rääts, Tamberg, Sink, Mägi, Kangro, Sumera, Tüür jt). Ja köitev ei olnud tol ajal muusikalooline, vaid mingi analüütiline vaatepunkt. 1990ndatest alates olin pikalt vabakutseline kriitik ja tegin kaastööd paljudele väljaannetele.

Huvitavaim oli aeg Postimehe püsikirjutajana. Kultuur oli siis tähtis ja kriitik sõltumatu. Kirjutada võis ka kümme arvustust kuus omal valikul. Piiride avanemine, põnevad külalised kontserdilavadel, värske eesti muusika... Õhtul kontsert, lugu mustandita otse kirjutusmasinasse ja järgmisel päeval jooksuga toimetusse – arvuti sain alles 1996. aastal. Arvustades juhtus igasugust, aga põhiline oli mõtlemise mõnu ja rõõm muusikast.

-Kuidas nüüdismuusikat defineerida?

Eesti süvamuusika on võrreldes vanade Euroopa kultuuridega noor, esimesed professionaalsed helitööd tulid 19.–20. sajandi vahetusel. Ajaliselt võiks selle tervikuna nüüdismuusikaks lugeda. Stiili silmas pidades võib eraldusjooneks pidada helikeele muutumist rahvusromantismist modernismi suunas 1960. aastatel. Tegelikult aga ulatub moderniseerumise protsess tagasi 1920.–1930. aastatesse. Samas – puhast modernismi meil väga olnud ei olegi ja ka uusimas eesti muusikas on tugevaid seoseid minevikuga. Ajatelge kõrvale jättes võikski nüüdismuusikat määratleda kui mingis kontekstis ilmuvat värsket sünteesi.

-Te ei ole enam mõnda aega aktiivselt muusikakriitikat kirjutanud ega ka kolumnistitööd teinud. Kuna meie intervjuu on eelkõige muusikast sündinud, siis küsiksin rohkem muusikakriitika kohta. Olete öelnud, et tõmbusite aktiivsest kriitikutööst tagasi ajapuuduse tõttu. Lähtudes kriitiku režiimist, kui selline juhtub olemas olema – kas loobumine oli teile keeruline?

Kirjutan praegu tõesti äärmiselt harva, sest kriitik peab väga hästi valdama konteksti: ühest esiettekandest kirjutades tundma helilooja loomingut, interpreeti kuulates tundma erinevaid esitustraditsioone. Töö infokeskuses annab linnulennul-ülevaate muusikast, aga kirjutamiseks vajalikku aega ja vahetut kogemust jääb väheks.

«Kriitiku režiimist» väljumine toimus siiski sujuvalt. Mingil ajal hakkasid domineerima arvamuslood Päevalehes ja Sirbis. 2004. aastal tuli toimetajatöö infokeskuses. Samal ajal muusikakriitika päevalehtedest tasapisi taandus. Nii et väljumine valus ei olnud. Pigem vastupidi: mitu aastakümmet muusikast või ilmaelust «arvata» on üsna väsitav. Ka lugejale. Igal asjal on oma aeg.

-(Kultuuri)kriitiku olukord on minu teada muutunud järjest halvemaks (vähemalt mis puudutab laiatarbemeediat), erinevatel põhjustel kultuuriajakirjandus tasapisi sureb. Kas sedalaadi reflektsiooni vähenemine võiks kuidagi mõjutada ka muusikat või arenguid muusikas?

Mõjutab ikka. Kriitilise kõrvalpilgu puudumine toodab pealiskaudsust. Näiteid võiks tuua mitmest valdkonnast, aga ei taha. Pealegi andekad ja vastutustundega loojad endale lodevust ei luba. Ja lõpuks otsustab publik, mida ta tahab.

-Te olete ka ise väljendanud arvamust, et kultuuri on tänapäeval liiga palju. Kuidas on Eesti muusikaga praegu, kas seda on palju?

Muusikaelu tervikuna on tihe, aga kui igal žanril ja sündmusel on kuulaja, siis on ju kõik korras. Iseasi on subjektiivne taluvus, kultuuripoliitilised eelistused ja žanrite tasakaal. See, mis meid massiivselt ümbritseb, ei ole siiski eesti muusika, vaid üleilmne «kuluefektiivne» meelelahutuskultuur. Meilgi toodetakse kiirel käigul üksteisest raskesti eristatavaid staare: olen rahvusringhäälingu teleekraanilt hämmastusega kuulanud inimesi, kelle saatejuht tituleerib pärast paari laulu kirjutamist heliloojaks ja palub saavutustest rääkida. Aparaadil on küll nupp küljes, aga riiklikelt kanalitelt ootaks mingit taset ja proportsioonitunnet.

-Te olete alati rõhutanud vastutust sõna ees. Tänapäeva avalikus ja/või poliitilises ruumis mängib üha tähtsamat rolli sotsiaalmeedia loogika – arvamuste killustumine, igasugused puhvrid ja kajakambrid, horisontide kadumised, kiirus. Milliste mõtete või tunnetega selliseid arenguid jälgite ja kui palju üldse jälgite?

Kui alustasin, oli keelekultuur ja kõneleja vastutus suurem. Tunnen sellest puudust, kui mõnest pealkirjast kaks kirjaviga ja sisust asjatundmatus vastu vaatab. Muusikavaldkonna ja arvamuste killustumist võiks internetidemokraatia ajastul loomulikukski pidada, kui sellega ei kaasneks rõhutute-solvatute agenda. Ütled «süvamuusika» või «rahvuskultuur» ja ootad, kust seekord diskrimineerimissüüdistus tuleb. Ei tohi me võrrelda kapsast, kaalikat ja kurki – meil on üks ühtne köögivili.

Aga eritlusvõime on ju mõtlemise alus… Osa kultuurist on ka väga ohtlikuks muutunud. Teame ju nüüd, et koorilaul on lastele vaimne narkootikum, intellektuaalseim häälekandja avaldas selle kohta vihkava artikli, eesti ajakirjanduse akadeemiline ema nimetas selle autorit hellalt eripäraseks isiksuseks ja püüab jätkuvalt meie laulupidu Euroopa kolleegidele õigeks rääkida. Mõnikord on tunne, nagu oleks mingisse peeglitagusesse maailma sattunud… Mind ei häiri arvamuste paljusus, vaid kultuuri politiseerimine ning arutlus- ja väljenduskultuuri allakäik.

-Olete Teater.Muusika.Kino intervjuus (septembris 2014) öelnud: maailmas on nii palju muusikat, millest tahaks teada, aga aega ei jätku. Kas teil on ka praegu kusagil teadmise piiril midagi sellist, mille vastu oleks huvi, aga aega ei jätku?

Erakordset muusikat ja muusikuid jõuab internetiajastul kogu aeg tähelepanu ulatusse, aga huvitavam on tervikpilt ja seosed. Tahaksin süveneda eri kultuuride ja žanrite nüüdismuusikasse, eriti aga eesti muusikalukku, milles on palju uurimata alasid. Kunagi ehk saan seda veel teha…

-Olen popmuusika sõpradelt kuulnud, et alates 2000ndatest on nende suhe muusika ajalisusega katkenud. Kui nad varem teadsid, mis aastast mõni plaat või lugu pärit on, siis 2000ndatest on olukord läinud hägusemaks. Ei osata enam muusikat ajaliselt määrata. Räägitakse ka retromaaniast. Kas süvamuusika puhul on samuti võimalik selliseid tendentse märgata?

Ajamõiste on nüüdiskultuuris tõesti hägustunud. Me ei suuda fikseerida sündmuste algust. Samas – ajad on muusika sees alati segunenud. Ka eesti uus muusika ei ole kunagi olnud läbinisti uus. Pärt ammutas ainest vanast kirikulaulust, Tormis regilaulust, nüüdismuusikas põimub tänapäeva tehnika arhailiste mudelitega. Võime tekitada aegridu, kuid lähemalt vaadates ilmneb sageli, et lineaarset stiiliajalugu ei ole olemas ja tegemist on mingi sünteesiga. See ei tähenda autentsuse kadu: iga süntees toimub konkreetses ajas ja kultuuriruumis. Sellist autentsust võiks rahvuskultuuriliseks nimetada.

-Kultuurikajastus muutub pealiskaudsemaks või mõnes valdkonnas lausa olematuks, kultuuri tegemine aga järjest loomemajanduslikumaks (turundus, brändid, äriplaanid, sihtgrupid). Vahel on ilus ja dekadentlik mõelda allakäigust. Kuidas teie sellistesse allakäigumõtetesse suhtute?

Loomemajanduse mõttemudelis on ratsionaalne tuum, aga see on vaid vahend – tulemus sõltub eesmärkidest. Majanduslike argumentidega saab ka jagada ja valitseda, välistades muud kriteeriumid. Liiga tugevasti rahaga seotud kultuur kaotab metafüüsilise autoriteedi – pühaduse. Loomeliitude pleenumit sellisega enam ei korralda.

Pühadusest kõneldes: mina ei pea kunstiloomingut ülimaks väärtuseks. Mulle on vastuvõetamatu see osa nüüdiskultuurist, milles puudub kaastunne ja mis asetab end inimlikkusest kõrgemale. Lõputud katsed šokeerida, «paljastada» ja «piire ületada» on maailmas kestnud üle sajandi… Eesti teater võib veel sada aastat palja taguotsaga poris püherdada ja kirjandus imikuid pilastada, aga see ei too valgust silmapiirile. Pori me tunneme iseendas ja ümbritsevas ära niigi. Aga tõelise PIIRI taha – inimeseks olemise saladuse sisse – poris pühendades vaatama ei pääse. Kui oleks pääsetud, siis aimuks püherdajates eneseimetluse asemel rohkem alandlikkust…

-Kas tänapäevastes kiirendatud loomuga protsessides või kaubanduslikus elutunnetuses võib kultuuri juures leida ka midagi head, mingisugust uut, mõne uue mõistega tabatavat kvaliteeti?

Tehnoloogia ja kaubandus on kultuuri tootmise ja levitamise suurepärased vahendid, aga looming sünnib maailma tajumise küllusest, peenusest ja tundlikkusest – ja mitte masinas, vaid inimteadvuses. Olen vaielnud inimestega, kelle jaoks on internet erilise loovuse taimelava. Minu jaoks on ebahuvitav tehnoloogiast tulenev mehaanika – kiirus ja kollaažilaadsus, kopeerimine ja varieerimine. Mulle sobib aeglane ja nüansseeritud kultuur, milles on vaikust ja ruumi. Seegi on maitse asi. Igale oma.

-Preemia anti, nagu mainitud, panuse eest Eesti nüüdismuusika mõtestamisel. Kas te oskate oma mõtlemise geneesi selgitada, välja tuua mõjutajaid?

Vene ajal valitses muusikakriitikas kaks kaanonit: üks rahvusromantilisele loojutustamisele, teine vormianalüüsile toetuv. Mind ei huvitanud «mis?», vaid «miks?» – muusikatajumine ja sotsiaalne funktsioneerimine. 1990. aastatel muutus kättesaadavaks muusikasemiootikat, -psühholoogiat, -sotsioloogiat ja kultuuriteooriat puudutav kirjandus. Lugesin stiihiliselt, mida kätte sain, akadeemilist pädevust sihiks ei olnud. Aga pööraselt huvitav oli ja loetu võimaldas ka tavalisse kontserdiarvustusse uusi vaatepunkte kirjutada.

-Kuidas teie juhatataval Eesti Muusika Infokeskusel läheb ja millised on seal praegused rõhuasetused?

Infokeskuse missioon on eesti muusika tutvustamine-levitamine kogu maailmas ja partneriteks professionaalse süvamuusika institutsioonid ja inimesed üle maailma. Anname huvilistele maksimaalse: repertuaarisoovitused, taustainfo, helinäited, viited noodile. Meie veebipoes on müügil umbes 900 teose partituurid ja arvukalt heliplaate. Kodulehe külastusi on aastas miljoni ringis, müügi- ja päringute geograafia hõlmab enamikku Euroopa riike, USAd, Austraaliat, Jaapanit ja ka üsna eksootilisi riike. Sihiks ongi kasvav rahvusvaheline haare. Kui vaid oleks vahendeid aktiivsemaks levitamiseks…

-Kuidas läheb Eesti muusika käsikirjade katalogiseerimisega?

Käsikiri on interpreedi ainus võimalus, kui kirjastatud noot puudub. Et igasugune ülevaade nendest puudus, siis kavandasin koostöös muusikamuuseumi, muusikafondi ja muusikaakadeemiaga andmebaasi. Kultuuriministeerium toetas ja praeguseks on 25 000 muusikamuuseumi käsikirja avalikus kataloogis, mida kasutavad eesti ja välisriikide muusikud. Käsil on muusikafondi käsikirjakogu, mis saab ka digiteeritud. Mul on ulmeline plaan kaardistada kogu käsikirjaline eesti muusika. Selleks tuleb teha koostööd ka teiste arhiividega, kasuks tuleks riigi toetus. Aga olen lootusrikas.

-2013. aastal ütlesite, et praeguses seisus peaks teil töötegijaid olema peale direktori veel kuus, tol hetkel oli 1 + 2, praegu on töötajate arv sama. Kuidas vastu peate? Kas töö hulk on vähenenud?

Töö hulk on viimaste aastate jooksul mitmekordistunud. Informatsiooni hulk kasvab, lisaks on tulnud kirjastamine, käsikirjade andmepank ja aktiivsem välissuhtlus. Mul on peas nimekiri tegevustest, millega võiks eesti muusikale suuremat hoogu anda, kui paar inimest juurde saaksin. Aga viriseda ei taha, sest kellel siis kultuurivaldkonnas ikka tööd vähe ja raha ülearu. Pealegi teeb ju rõõmu, kui tunned, et teed midagi tõeliselt vajalikku.

Evi Arujärv

-1982 lõpetas Tallinna Riikliku Konservatooriumi muusikateaduse erialal.

-1992–1993 – toimetaja ajakirjas Teater.Muusika.Kino.

-1995–2005 – Postimehe muusikakriitik.

- Teinud kolumnistitööd nii Sirbis kui Eesti Päevalehes.

-2004. aastast asus toimetajana tööle Eesti Muusika Infokeskuses, mille direktoriks sai 2007.

Eesti Muusikanõukogu muusikapreemiad 2017

Heliloomingupreemia: Jüri Reinvere, globaalse haardega heliloomingu eest

Interpretatsioonipreemia: Paavo Järvi, tippdirigendina eesti muusika maailmakaardil hoidmise eest

Preemia muusikaelu jaoks olulise ja väljapaistva tegevuse eest: Evi Arujärv, hindamatu panus eesti nüüdismuusika mõtestamisel

Helikunsti sihtkapitali aastapreemiad 2017

Tõnu Naissoo – rikkalikud džässiaastad: 50 aastat viljakat loomingulist tegevust heliloojana ja džässpianistina, traditsioonide järjepidevuse hoidjana

Ansambel Triskele – traditsioonide edasikandmine ja mõtestamine, eesti vaimulike rahvaviiside toomine kuulajateni

Triin Ruubel – särav solist ja kontsertmeister, kõrgetasemeline muusikutöö orkestrites ja ansamblites

Indrek Vau – silmapaistev solist, väsimatu eesti muusika salvestaja

Johanna Vahermägi – tipptasemel kontserttegevus vioolamängijana erinevates kammerkoosseisudes ja projektides

Mart Humal – hindamatu panus Eesti muusikateadusesse

Tanel Klesment – Eesti muusika kuldne salvestaja, võrratu helirežissöör ja muusikute koostööpartner

Theodor Sink – särav hooaeg solisti ja orkestrandina

Aare Tool – särav publitsistika ja jõuline tulek teadusmaailma