Populaarne kvaliteetmetall Rootsist

Arch Enemy esinemas Tallinnas Rock Cafes. Foto: Madis Maasing

Möödunud laupäeval astus Eestis teist korda lavalaudadele 1996. aastast tegutsev Rootsi metal’i suurnimi Arch Enemy. Siinsete ridade autor tutvus kogu meloodilise death metal’i žanriga justnimelt selle bändi kaudu, kui vend tõi 2003. aastal koju Arch Enemy verivärske albumi «Anthems of Rebellion». Ehkki laulja karm death growl äratas huvi, ei tekkinud seda toona siiski niivõrd, et oleksin Arch Enemy’sse sügavamalt süüvinud ning sestap jäi aastateks teadmata, et karmiks vokalistiks polnud teps mitte meesterahvas. Hiljem huvi bändi vastu kasvas, nagu ka kiindumus esimesse kuuldud plaati, mistõttu viimane on minu jaoks siiani jäänud bändi parimaks üllitiseks.

Nüüdseks on kitarrist Michael Amotti, Rootsi death metal’i ühe teenekaima tegelase (varem tegutsenud näiteks bändides Carnage ja Carcass) veetud Arch Enemy’st saanud kuningriigi metal’i üks lipulaevu. 21 aastat tegutsenud bändi tuumik on olnud küllaltki stabiilne: asutajaliikmetest on lisaks Amottile rivis trummar Daniel Erlandsson, bassimees Sharlee D’Angelo staaž on juba 18 aastat.

Lauljatega on lugu veidi teine: esimene vokalist, Eesti juurtega Johan Liiva lahkus Arch Enemy’st juba aastatuhande vahetusel, misjärel andis bändile oma isikupäraselt kurja hääle sakslanna Angela Gossow, kellega koos Arch Enemy laiema tuntuse saavutas. 2014. aastal sai Gossowi mantli (või pigem tanksaabaste ja paljukannatanud mikri) pärijaks Kanada kodanik Alissa White-Gluz, kes oli endale juba nime teinud bändiga The Agonist. Bändi uusim liige on aga ameeriklasest kitarrist Jeff Loomis, kes liitus Arch Enemy’ga mitu kuud hiljem kui White-Gluz.

Esimene Arch Enemy kontsert, kus mul õnnestus osaleda, toimus 2014. aastal festivalil Wacken Open Air. Toona jättis bänd igati sümpaatse mulje ning meelitas ebamugavast kellaajast (12 päeval) hoolimata kokku soliidse vaatajaskonna. Siiski pole festivalikontsert, eriti kui see toimub varasel tunnil lauspäikeses ning kestab vaevalt tunni, kuidagi võrreldav üritusega, kus bänd on ilmselgelt tähelepanu keskpunktis ning ta peab endast igal juhul parima andma. Sestap ootasin Rock Cafés toimuvat kontserti elevuse ja põnevusega.

Kui ma Rock Café’sse saabusin, oli soojendusbändi, Ukraina Jinjeri kontsert paraku juba lõppenud ning ruum rahvast tuubil täis kiilutud – ausalt öeldes selliste masside kohaolu rokikas ei mäletagi. See pani kohe juurdlema, miks Arch Enemy on nii Eestis kui ka mujal sedavõrd populaarne? Suuresti on selle taga ilmselt tõik, et bänd on muusikaliselt vastuvõetav suhteliselt laiale seltskonnale.

Ehkki kirjade järgi on tegemist death metal’it ehk üldistatumalt ekstreemset metalit viljeleva kooslusega, on siin põhiline siiski see, et Arch Enemy death metal on tõesti äärmiselt meloodiline. Isegi sedavõrd, et kontserdil kõlanud kitarrisoolod tuletasid meelde rootslasest kitarrikangelast Yngwie Malmsteeni (tõele au andes Amott ja Loomis muidugi niivõrd ülepakkuvasse kitarriga ilutsemisesse ei laskunud – ent piisavalt, et tekiks paralleel).

Eelkõige on Arch Enemy puhul ekstreemne laulja vokaal. Siin segab kaarte asjaolu, et seda – bändi kõige brutaalsemat instrumenti – valdab noor, energiline ja enesekindel frontwoman, kes küllap nii meestele kui naistele peale läheb. Tavapärasest enam oligi kontserdil näha just naissoost huvilisi. Praeguse Arch Enemy vokalisti puhul tuleb siiski tõdeda, et tema igati korralik kurguhääl pole niivõrd mitmekülgne ja isikupärane kui Gossowil – White-Gluzi tugevaks küljeks on pigem hea puhta vokaali segamine death growl’iga (mida ta tegi tihti oma eelmises bändis The Agonist). Vastsel Arch Enemy albumil «Will to Power» – mille esitlusturnee raames ka Rock Cafés üles astuti – on ta seda veidi ka kasutanud; tulevikus võiks ta seda aga minu hinnangul veelgi julgemalt teha.

Peale eeltoodu on Arch Enemy trumbiks kahtlemata professionaalsus. Alustades juba sümpaatsest tõigast, et bänd tuli lavale vaevalt pool tundi pärast soojendaja lahkumist – pahatihti venib vahepaus tunni või enamagi pikkuseks. See võimaldas väsinud metallistidel ühistranspordi abil varakult koju puhkama minna ning energilisemalt linna peal kas pidu alustada või jätkata. Bändi kõrges muusikalises kvaliteedis ei tekkinud terve kontserdi vältel kahtlust ning ka publiku meeleolu püsis kõrge.

Aktiivsemad osalised korraldasid ka pidevalt toimiva moshpit’i, mida oli kõrvalt puhuti veidi naljakas vaadata: väga maruline rahmeldamine toimus ka siis, kui lavalt kõlas sisuliselt Yngwie Malmsteen. Ent mitte ainult: piisavalt oli ka raskemaid palasid. Kui lugudest juba rääkida, siis eelkõige mängiti neid viimaselt albumilt – loogiline, kuna tegemist oligi ju esitlusturnee kontserdiga.

Isiklikeks kõrghetkedeks olid kontserdil siiski pigem vanemad palad, alustades eelmise plaadi nimiloost «War Eternal», jätkates Gossowi-perioodi omadega, nagu «My Apocalypse», «Nemesis» ning lõpetades «Anthems of Rebellioni» peal oleva palaga «We Will Rise». Kripeldama jäi siiski, et ühtegi teist lugu nimetatud albumilt ei esitatud, näiteks tippteost nimega «Leader of the Rats».

Arch Enemy kontsert andis üldkokkuvõttes väga tugeva ja positiivse elamuse – higi sai lahti ka moshpit’is osalemata ning täieliku kinnituse leidis tõik, et tegemist on hetkel kõrgvormis oleva ülimalt professionaalse bändiga, mille puhul jään kindlasti lootma, et nad satuvad Eestisse veel. Igal juhul tundub külastatud kontserdi põhjal, et ei metal’i ega Rock Café tulevik Eestis ei pea sugugi olema tume – seda muidugi juhul, kui Arch Enemy seatud päris kõrget latti õnnestub edaspidi hoida või isegi ületada.