Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

«Ulmekirjastamise peamised trendid maailmas on muret tekitavad»

Intervjuu kirjastus Fantaasia juhtfiguuridega

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kirjastuse Fantaasia juhtfiguurid Raul Sulbi ja Eva Luts Rahva Raamatu Tartu poes fantaasia- ja ulmekirjanduse riiuli ees. Foto: MARGUS ANSU / TARTU POSTIMEES | FOTO: MARGUS ANSU/PM/SCANPIX BALTICS

Elame ajal, mil ulmet kirjutatakse, kirjastatakse ja loodetavasti ka loetakse järjest enam. Eestis on sel sajandil olnud suurim ulme kirjastaja 1999. aastal loodud ning peamiselt Tartus baseeruv kirjastus Fantaasia, mis annab muuhulgas välja raamatusarju «Sündmuste horisont» (seni 53 teost) ja «Orpheuse raamatukogu» (29 teost) ning kogumikku «Täheaeg» (17 köidet). Ulmekirjanduse hetkeseisust ja kirjastamisest vestlesid minuga Fantaasia juht Eva Luts ning toimetajad Raul Sulbi ja Siim Veskimees.

Mis tingis 1999. aastal kirjastus Fantaasia loomise?

Eva Luts: Usun, et paljud kirjastused tekivad samamoodi – lihtsalt märgatakse, et avaldamata on palju raamatuid, mida võiks avaldada, ja hakatakse peale. Tol ajal oli eelnenud pika nõukogude aja tõttu tegelikult päris vähe maailmakirjandust eesti keeles olemas – ja siis tekkis võimalus tegutsemiseks ning kirjastused kasutasid seda ära. Iseasi muidugi, et keeleruumi piiratuse tõttu ei tekkinud mitte buum, vaid üsna ettevaatlik katsetamine. Isiklikus elus oli mul samuti selline seis, et oli võimalik kirjastustegevusega alustada. Erilist abi sain Eesti Ulmeühingult, oma vennalt ja teistelt entusiastidelt.

Varrak valitses tollal oma F-sarjaga Eestis ulmekirjanduse turgu?

Eva Luts: Kuna mul olid silme ees konkreetsed autorid, mis Varraku omadega ei kattunud, siis võis ta minu poolest vabalt ka edasi valitseda. Konkurentsist niipalju, et kirjastajad on üldiselt inimesed, kes armastavad raamatuid nii palju, et neid lausa välja anda. Kirjastusäris töötavad enamjaolt entusiastid, kes tahavad oma asja ajada, hoolimata riskist, et võidakse kahjumisse jääda. Seetõttu leian tavaliselt kolleegide-konkurentidega kiirelt ühise keele. Sageli on kõige suurem konkurent ka päris suur Fantaasia raamatute ostja.

Kuidas ulme avaldamine Eestis praegu nii žanrite, autorite kui ka teoste koguhulga mõttes kirjastuste vahel jaguneb?

Eva Luts: See käib pigem nii, et mis kellelegi meeldib, seda ta püüab avaldada. Olen märganud, et mõnele meeldivad võistlused, näiteks romaani- või jutuvõistlused, ja nad panustavad suure osa energiat sellesse, mis siis kajastub ka avaldatavates teostes. Mõnele meeldib mõni konkreetne välisautor, ta katsetab sellega, aga märkab, et eriti ei müü. Pärast suuri pingutusi teoste reklaamimiseks loobutakse autorist, aga kuna autor on hea, siis korjab selle ikkagi mingi aja pärast üles mõni teine kirjastus ja teeb omaenda katsetusi.

Raul Sulbi: Fantaasia kirjastus ripub vast kõige vähem ära moodsast messikaubast, mida agendid ja lääne kombinaatkirjastused suurtel raamatumessidel kirjastajaile üle maailma pähe määrivad. Fantaasias on vast kõige ulmeteadlikum otsustajate ring ja valikud on seetõttu enim läbimõeldud, pole juhuslikke ega moodsaid menuautoreid, vaid tasakaalus valik klassikalisest ulmest ja moodsast tippulmest.

Õigupoolest on Fantaasia praegu vist ainus ulme avaldaja Eestis, kes jätkuvalt kirjastab ka 1950. ja 1960. aastate ulmeklassikat, mille osas on meil Nõukogude okupatsiooni tõttu suured lüngad. Samuti on Fantaasia peaaegu ainus, kes annab välja jutukogusid: ulmeantoloogiaid ja autorivalimikke – lühiproosa on aga ulmes väga oluline ning ehk isegi novaatorlikem žanr. Ja julgeks pakkuda, et ka teoste koguhulgalt ongi Fantaasia hetkel Eesti suurim ulmeraamatute väljaandja, Stalkerite mõttes fännide-lugejate poolt kõige tunnustatum oleme juba palju aastaid.

Mis on ulmekirjanduse turul vahepealse ajaga muutunud? Kas Harry Potteri raamatute ja Hollywoodi superkangelastest (Batman, Ämblikmees jt) rääkivate filmide suur menu sajandivahetusel on aidanud kasvatada uut põlvkonda, kelle vastuvõtlikkus ja vajadus ulme järele on suurem kui eelkäijatel?

Eva Luts: Millalgi 1999. aastal tekkis mitmeid kirjastusi, mis proovisid ulmet avaldada, sest avastasid, et eesti keeles puudub palju olulisi teoseid. Siis aga tekkis mõõn, umbes aastail 2005–2006 – keeleruumi piiratus andis tunda ja kirjastajad katsetasid ka teisi žanre. Tol ajal oli tunne ulmekirjandust välja andes mõnevõrra ebakindlam kui näiteks seiklus- või ajalooraamatuid kirjastades. Sellele mõõnaperioodile aga järgnes uus tõus, eriti fantaasiakirjanduses.

Vastus teisele küsimusele: pigem aitas see kasvatada üldist lugemishuvi. Võib-olla kasvas huvi fantaasiakirjanduse vastu. Isiklikult tunnen üht, kes huvitus fantaasiakirjandusest Terry Pratchetti tõttu, see huvi laienes ja nüüd on ta suur ulmefänn. Ulmefilmide menu, arvan, lugemisharjumust ei tekita, pigem suurendab soovi uusi filme vaadata.

Raul Sulbi: On tõsi, et kõige laiemas mõttes ulmeks liigituvad kassafilmid on viimasel paaril aastakümnel ulme täielikult nišist peavoolutooteks muutnud, paraku lugemisharjumust filme vaadates ja plaksumaisi järades ei teki, see tekib ikka raamatutega kokku puutudes, mistõttu Harry Potteri fenomen on siin vast olulisemat rolli täitnud, kuna tõi terve põlvkonna lapsi kindlalt raamatuid lugema. Et see praegu väljendub pigem kõiksugu noorteulmekate buumis, on veidi paratamatu ja vast mitte üdini halb, kuna need lugejad saavad ju järjest täiskasvanuks ning hakkavad täiskasvanuile mõeldud ulmetekste avastama.

Millised on teie hinnangul olnud viimaste aegade põhilised trendid ulmekirjanduse turul? Kas nende taga on olnud eelkõige uued geniaalsed teosed, rahvusvaheliste suurkirjastuste edukad turunduskampaaniad või midagi kolmandat?

Raul Sulbi: Peamised trendid maailmas on ikka sügavalt muret tekitavad. Suurte kirjastuskontsernide ülesostmiste ja koondumistega hiiglaslike meediakonglomeraatide kirjastusosakondadeks väheneb süstemaatiliselt väljaantavate nimetuste hulk: kuigi menuautorite raamatute tiraažid üha kasvavad, väheneb samavõrra vähemedukate autorite teoste avaldamine ja kogu see kultuuripilt muutub üha üheülbalisemaks.

Omakirjastuslik tegevus, kasvõi Amazoni platvormil, pakub sellele mingit balanssi, aga selle puhul on teistpidi tegu väga ohtliku nähtusega: kogu see omakirjastuslik tekstiorgia tähendab ju seda, et raamatud ilmuvad ilma toimetusliku sõelata, ilma professionaalse kvaliteedimärgita, pole enam seda oma töö eest palka saavat inimest, kes ütleks, et ei, seda me ei avalda, see on grafomaania. Igaüks, kellel raha on ja kes mingi kaanekujunduse teha mõistab, saab välja anda mida iganes.

Siim Veskimees: Inimeste võime teksti süveneda käib ilmselt alla – inimkond on teel jagunemaks morlokiteks ja eloideks – nendeks, kes tsivilisatsiooni üleval peavad, ja kellele moblaekraanitäie teksti läbilugemine on vaimsete võimete piir. Kergesti tarbitav visuaalne meedia (filmid, mängud jne) muudab ilmselt lähiajal ka suhtumist kirjandusse – edukas ulmeteos on see, mille järgi tehakse film või mida kasutatakse mängumaailma loomisel. Ja hea, kui niipidi, siis ei ole kõnealused filmid-mängud täiesti ajuvabad...

Siim Veskimees.
FOTO: TONI LÄÄNSALU/POSTIMEES

Kas või kuivõrd kajastab Fantaasia kataloog teie isiklikku kirjandusmaitset?

Eva Luts: Kajastab nii minu kui eelkõige kahe toimetaja-partneri maitset nagu Raul Sulbi ja Siim Veskimees – lisaks veel ka päris paljude ulmefännide maitset, kes on koondunud Eesti Ulmeühingu ümber.

Raul Sulbi: Minu kureerimisel ilmuvad sarjad («Täheaeg», «Orpheuse raamatukogu», «Hirmu ja õuduse jutud» ning Robert Silverbergi «Valitud teosed») kajastavad küll üsna täpselt minu maitset ja eelistusi ulmes.

Siim Veskimees: «Sündmuste horisondi» sari sai tehtud kvaliteetulme avaldamiseks ja koostöö Fantaasia ja kõige sinna juurde kuuluvaga oli loomulik – me mitte ei konkureeri, vaid täiendame üksteist. Päris sada protsenti see minu isiklike maitse-eelistustega ei haaku ja isegi mitte sellepärast, et ühelt poolt loen palju nn hard-SF’i, teiselt poolt aga üsna ulmekauget kirjandust. Hea kirjanduse väljaandmise olemuslik absurd Eestis on, et haritud ja laia silmaringiga seltskond, kes seda tõeliselt hinnata oskab, on pahatihti seda juba inglise keeles lugenud. Sestap on sarjas raamatud, millel tundub olevat turupotentsiaali (mööndusi on siin tehtud meie autoritele); võin vaid öelda, et sarjas ei ole raamatuid, mis mulle ei meeldiks.

Mitu teost on Fantaasia märgi all ilmunud? Ja kui palju neist eesti autoritelt?

Eva Luts: Umbes 420 raamatut, aga eesti autorite osakaalu pole eraldi jälginud.

Mis on tinginud nende koondamise sarjadesse?

Eva Luts: Tulid kaks toimetajat-partnerit – Raul Sulbi ja Siim Veskimees – ning soovisid neid sarju teha. Tekkis kaks sarja, üks õhem ja pehmekaaneline, teine paksem ja kõvakaaneline.

2002. aastal sarjana ilmuma hakanud kogumik «Täheaeg» on osutunud väga jätkusuutlikuks. Tänavu jõudis lugejateni juba 17. osa.

Raul Sulbi: «Täheaja»-sari pakub pärast analoogilise «Marduse»-antoloogiasarja lõppu eelmise kümnendi keskel praegu vist ainsana kodumaistele ulmeautoritele paberil avaldamise ja honoreeritud saamise võimalust ja kogemust, sest kuigi oma lühiloomingut saab avaldada veebiajakirjades, pakuvad autorid oma mahukamaid ja enda meelest olulisemaid lühivorme eelkõige just «Täheajale». Sellest kogumikesarjast on kujunenud omamoodi Eesti ulme aastaraamat, korra-kaks aastas ilmuv olulisim algupärase lühiproosa kogu, kus autorid näitavad, mida nad suudavad, esitlevad oma tippvormi, kui spordist analoogiat laenata.

Millised on olnud Fantaasia kirjastuse seni kõige menukamad väljalasked?

Eva Luts: Ulmeraamatutest Isaac Asimovi «Teraskoopad», vendade Strugatskite «Hääbuv linn», Karl Ristikivi «Viikingite jälgedes», George R. R. Martini «Öölendajad». Lisaks mitmed mitte-ulmeraamatud. Tegu on suurte klassikutega, kes edu igati väärivad.

Kas algupäraseid uusi eesti tekste, mida sooviksite avaldada, on piisavalt? Või tuleb kohalikele autoritele kvaliteedis natuke järeleandmisi teha?

Eva Luts: Mul on mõnevõrra mure noorte eesti autorite pärast, kes püüavad avaldada oma esimest teost. Tavaliselt pole võimalik neid avaldada toetuseta, aga toetuse saamiseks on enamasti siiski hea, kui autor on natuke juba tuntud. Tekib selline nõiaring, mille puhul aitavad näiteks võistlused, kus noored autorid saavad välja paista. Seega jah, ma võiksin neid rohkem avaldada, käsikirju on piisavalt, aga võib lihtsalt juhtuda, et ma ei saa seda teha. Samas on ka palju positiivseid näiteid, oleme avaldanud palju häid algupärandeid, selle üle olen väga rõõmus. Mis kvaliteeti puutub, siis iga autor on täiesti omanäoline ja isikupära võib kaaluda üles puudujäägi kogemustes – seega ei tasu uusi tulijaid kunagi alahinnata.

Kas eesti autoritelt on ilmunud rahvusvahelisel tasemel ulmežanrisse kuuluvaid teoseid?

Eva Luts: Mitmed neist on ju juba rahvusvahelisel tasemel tunnustatud ka, näiteks Paavo Matsin, Meelis Friedenthal... Lisaks tahaksin väga leida sealt Tiit Tarlapi, Maniakkide Tänava, Siim Veskimehe ja Heinrich Weinbergi teoseid.

Raul Sulbi: Viimastel aastatel ulmesse tulnud noorematest autoritest on täiesti rahvusvahelisel tasemel paljud: Triinu Meres, Heinrich Weinberg, Reidar Andreson, Miikael Jekimov, Jaagup Mahkra, Dani Adler... Nende parimad palad võiksid vabalt ilmuda USA tippulmeajakirjades, selles pole mingit kahtlust.

Kui peaksite nimetama võimalikult objektiivselt Eesti kõigi aegade kümme parimat ulmeromaani, siis millised need oleksid?

Eva Luts: Iga nimekiri peegeldab selle koostajat, sinna pole midagi parata. Heinrich Weinbergi «Tõrkeotsing» (see ilmub lähiajal), Tiit Tarlapi «Tuleriitade öö» ja «Rajake tähetolmus», Siim Veskimehe «Haldjaradade ahvatlus», «Lõputu juuni» ja «Kuu ordu», Maniakkide Tänava «Mehitamata inimesed». Jutukogudest Veiko Belialsi «Kogu maailma valgus», Lew R. Bergi «Üle piiri» ning Indrek Hargla «Suudlevad vampiirid».

Raul Sulbi: Alfabeetiliselt: Matt Barkeri «Leegitsev täiskuu», Nikolai Baturini «Kentaur», Veiko Belialsi «Ashinari kroonikad», Lew R. Bergi «Must kaardivägi», Meelis Friedenthali «Kuldne aeg», Indrek Hargla «Vabaduse kõrgeim määr» ja «Palveränd uude maailma», Tiit Tarlapi «Tuleriitade öö» ja «Roheliste lippude reservaat» ning Siim Veskimehe «Kuu ordu».

Koostöös Eesti Ulmeühinguga korraldab kirjastus Fantaasia ulmejuttude võistlust. Kas või kuivõrd on see aidanud avastada uusi talente ning motiveerinud inimesi kirjutama tekste, mille nad muidu oleksid ilmselt kirjutamata jätnud?

Eva Luts: Siiani on see toimunud neljal korral. Kui veab, siis tahame teha seda üle aasta. Oleme rõõmsad, et mitmed osalejad on silma paistnud ka romaanivõistlustel ja üldse kirjanduselus – Meelis Friedenthal, Siim Veskimees, Maniakkide Tänav, Milvi Martina Piir, Triinu Meres, Heinrich Weinberg jt. Enne võistlusi tekib alati aeg, kus mitmed tuttavad jutukirjutajad kinnitavad, et kohe-kohe on midagi tulemas, nii et vastus teisele küsimusele on kindlasti ka jaatav.

Raul Sulbi: Praegustest tipptegijatest on Triinu Meres, Mann Loper, Heinrich Weinberg, Reidar Andreson tulnud ulmesse just läbi jutuvõistluse, mis iseenesest juba ongi seda konkurssi täiel määral õigustav fakt.

Milline on teie hinnangul ulmekirjanduse staatus üldisel kirjandusväljal (nii Eestis kui ka maailmas laiemalt)? Kas see on Fantaasia kirjastuse tegutsemisaja jooksul kuidagi muutunud?

Raul Sulbi: Fantaasia on tegutsenud alates 1999. aastast, selle ligi 20 aasta jooksul on peavoolu kirjanduse vaade ulmele kindlasti oluliselt paranenud, ulmet ei peeta enam mingiks kirjanduse ja teaduse veidraks mutantlapseks, vaid tavaliseks ja normaalseks kirjandusliigiks, millel on lihtsalt teistsugune arsenal ja eesmärgid kui realistlikul või psühholoogilisel romaanil, tavakirjandusel. Ulmekirjanikke võetakse kirjanike liitu, ulmekäsikirjad esinevad edukalt romaanivõistlustel, Indrek Hargla, kes peamiselt siiski ulmekirjanik, on võitnud vist enam-vähem kõik Eestis eksisteerivad kirjandusauhinnad...

Oskate te pakkuda, kui palju on Eestis regulaarselt ulmet lugevaid ja ostvaid inimesi ning kui palju tegutsevaid ulmekirjanikke?

Raul Sulbi: Ulmet lugevaid inimesi on kindlasti rohkem kui ulmet ostvaid inimesi, viimaste hulka saab aga lugeda sadades. Kindlasti saab tiraažide põhjal tänapäeval veidi täpsemalt hinnata lugejate arvu kui nõukogude aja hiigeltiraažide põhjal, mille järgi eestlane pidi ikka üks ääretult kõrgintellektuaalne inimene olema, ühtviisi nii kolhoosikülas, depressiivses väikelinnas kui ka Tallinna mägedel. Ükski kohalik kirjanik ulmest ei elatu, aastas keskmiselt ühe romaani ja peotäie jutte avaldavaid-kirjutavaid autoreid on meil hetkel vast kümmekond.

Kui palju on kohalike ulmesõprade hulgas inimesi, kes loevad peamiselt või üksnes inglise keeles?

Raul Sulbi: Kummalisel kombel inimesed, kes loevad peamiselt värskelt inglise keeles ilmuvat ulmet, ostavad sageli ka meie väljaandeid – eks see ole ka kompliment meile, et suudame välja anda põnevaid asju, mida neile Amazoni ulmeriiulil silma ei jää.

Siim Veskimees: Jah, kahjuks on aeg harjuda, et eesti keelde jõuab tühine murdosa maailmakirjandusest, nii et inglise (ja ka teistes suurtes keeltes, meil siin peamiselt vene ja saksa) keeles lugemine on haritud inimesele vältimatu. Unustada ei tohi ka elektroonilist meediat, nii et liigume maailma suunas, kus korralik raamat on peamiselt väärikas kinkeobjekt. Nii et teatud mõttes on loomulik, et raamatuid ostavad need, kes loevad palju inglise keeles.

Mida põnevat ilmub Fantaasia kirjastuselt lähiajal? Kas on plaanis alustada mõne uue sarjaga?

Eva Luts: «Sündmuste horisondi» sarjas on ilmumas Veiko Belialsi koostatud kogumik «Me armastame Maad 2», kuhu on koondatud venekeelse ulmekirjanduse suurepärased tõlked, eesotsas Kir Bulõtšovi, Olga Larionova jt juttudega. Armastus Maa vastu on kirglik, kangelaslik, viies vahel vägivallani, tegelased on valmis Maa pärast ka reetma ja tapma. Heinrich Weinbergi suurepärane romaan «Tõrkeotsing» – põnev alternatiivajalugu, mis oleks saanud siis, kui poleks olnud Liivi sõda ja Põhjasõda, milline oleks võinud välja näha tänapäeva maailm ja Eesti elu üldse.

Raul Sulbi: «Orpheuse raamatukogu» sarjas on ilmumas ulme suurmeistrite Brian W. Aldissi ja Clifford D. Simaki klassikaks tunnistatud romaanid, samuti Triinu Merese uus, hoogne ja mahukas postapokalüptiline romaan inimeseks või loomaks oleku vahekorrast, loomulikult jätkub «Täheaja»-sari, aga ka õuduslugude ja suurmeister Robert Silverbergi karjääri kaardistava lühiproosa valimike avaldamine.

Siim Veskimees: Kui midagi teha, siis peaks mõtlema pigem laiemalt – nimelt on Eestis puudu kvaliteetset seikluskirjandust (mitte ainult ulmet!) avaldav ajakiri. Tahtmata midagi paha öelda Loomingu ja teiste riiklikest vahenditest ülalpeetavate kohta, näivad need siiski lähtuvat väärikast printsiibist, et kultuuri esmane tunnus on igavus. «Täheaeg» muidugi osaliselt täidab selle lünga, kuid formaadilt ja seetõttu ka olemuselt on see ikkagi raamat.

Tagasi üles